Valitsus lammutab noorte tulevikku

Teise pensionisamba õõnestamise võrdlemine vandalismiga võib tunduda drastiline, kuid sarnasust on. Vandaal, kes pingi või poe akna lõhub, ilmselt ei mõtle, et vandalismikahjud ja politseinike ületunnid makstakse kinni maksudega, mida ta võib-olla ka ise maksab. Ilmselt on vandalismi ajendiks mingi frustratsioon, aga õige vähe kainet meelt, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu nõunik-analüütik Raul Aron

Meil ei ole praegu täpset ettekujutust, mis juhtuks viie aasta jooksul pärast seda, kui teeme võimalikuks teise samba varade kulutamise. Küll aga saab Eesti statistikaameti ja Eurostati pikaajaliste demograafiliste prognooside põhjal hästi arvutada, mis juhtub pensionidega 20-40 aasta pärast.

Rahvastikuprognoosid ütlevad, et 40 aasta pärast on pensionimaksjaid pensionäri kohta kaks korda vähem kui praegu. 2018. aastal oli kolm tööealist inimest (20-64) pensioniealise (65+) kohta, aastal 2040 on kaks ja 2060. aastal 1,5. Selle teadmise põhjal lihtsamaid arvutusi tehes paistab, et teise pensionisambata on meil valida viie stsenaariumi või nende kombinatsiooni vahel.

1. variant on mitte midagi teha. Riiklik vanaduspension väheneks siis 20 aastaga neljandiku võrra, sest maksumaksjaid jääb vähemaks ja pensionäre tuleb juurde. Praegu moodustab seni keskmist palka saanud inimese riiklik vanaduspension u 35% keskmisest palgast. 2050. aastaks moodustaks sama inimese pension teise sambata u 27% keskmisest palgast.

2. variant on tõsta 20 aasta jooksul sotsiaalmaksukoormust u 35-40%. Isegi kui pensioneid vähendataks, tuleks maksurahast toetusi maksta vaesusriskis ja endaga mitte toime tulevatele inimestele.

3 . variant on tõsta pensioniiga senisest kiiremini. Selleks et tööealisi elanikke oleks pensioniealiste kohta sama palju kui 2019. aastal, tuleks tõsta pensioniiga 2040. aastaks 72.-73. eluaastani. Kui tööealiste inimeste sisseränne Eestisse pidurdub, siis isegi kiiremini.

4. variant on kaasata tööturule regulaarselt nii palju töötajaid välisriikidest, et nad korvaksid tööealise elanikkonna defitsiidi. Arvutuslikult tuleks tööturule igal aastal kaasata u 7000 inimest rohkem, kui siit välja rändab. Kui eelmisel aastal tulnud 7000 sisserändajat Eestisse tööle ei jää või osa neist samuti Eestis pensionile jääb, siis rohkemgi. 20 aasta peale kokku teeb see u 140 000 välismaalast.

5. võimalus on kasutada paralleelselt riikliku vanaduspensioniga kogumispensioni süsteeme, nagu on praegune. Inimeste endi panus pensioniesse, aga ka tervishoidu, haridusse jt avalike teenuste finantseerimisse peab tulevikus kasvama, et kogu demograafiline mõju ei langeks tollaste maksumaksjate peale. Tõsi, kohustuslik makse pensionifondi on maksukohustusega üsna sarnane. Ent kogumispension on maksudest selles mõttes motiveerivam, et inimene aitab kaasa iseenda pensioni kogumisse, mitte ei maksa kinni praeguste pensionäride pensione või muid valitsussektori jooksvaid kulusid.

Kui soovime, et praegused 40-aastased ja nooremad ka kunagi pensionile saaksid jääda, ei saa kohustuslikku kogumispensionit ära kaotada, sest nii pärandaksime tulevastele põlvedele raskema riigi. Pigem tuleks mõelda, kuidas pensionifondid paremini tööle saada. Seda on juba mitmel aastal ka tehtud. Seda, kui hästi töötab vabatahtlik kogumine, näitab hästi kolmas pensionisammas. Inimesed eelistavad pigem kohe kulutada, mitte mõelda pensionipõlvele, ja kõigi töötajate ning tööandjate võimalused säästa ei ole ühesugused. 

Raul Aron, tööandjate keskliidu analüütiknõunik