Hoone ajalugu ja arhitektuur

17. veebruaril (uue kalendri järgi 2. märtsil) 1917. aastal kutsus suurtööstur Martin Luther kokku 18 Tallinna suurema tehase esindajad, kes otsustasid asutada Tallinna piirkonna vabrikantide ühisuse. Esimeheks valiti Martin Luther ja sekretäriks Konrad Mauritz. Ühisus hakkas tegutsema aadressil Vana-Viru 12 ehk majas, kus praegu asub Tallinna linnavolikogu.

Eesti Vabrikantide Ühisusest (EVÜ) kujunes kiiresti väga mõjuvõimas organisatsioon. Ühisusse kuulus erinevatel aastatel 40 kuni 60 suurtööstuse esindajat nii Tallinnast kui ka mujalt Eestist. Ühisuse algataja Martin Luther töötas selle juhatuse esimehena kuni 1940. aastani, mil ta lahkus ümberasujana Saksamaale.

Alates 1918. aasta lõpust alates hakkas organisatsioon aktiivselt osalema nüüdseks iseseisva Eesti tööstus-, töölis-, sotsiaal-, maksu- ja väliskaubanduspoliitikas. EVÜ esindajate argumenteeritud seisukohavõtud pälvisid nii toonase noore vabariigi valitsuse ja ministeeriumide kui ka teiste asutuste tõsist tähelepanu. Tundes vastutust Eesti majanduse arengu eest, mõjutas EVÜ tegevus mitte ainult siinse suurtööstuse arengut, vaid ühingu ettepanekud jätsid oma jälje ka tollasesse seadusandlusesse ja tollipoliitikasse.

Koos Eesti iseseisvuse kadumisega lakkas ka töösturite esindusorganisatsiooni tegevus. 1940. aasta juulis kuulutasid okupatsioonivõimud Eesti Vabrikantide Ühisuse likvideerituks. Ühisuse viimane juhatuse koosolek toimus teadaolevalt 2. juulil 1940. Paljud ühisuse juhtivad tegelased ja liikmed hukkusid nõukogude võimu repressioonides või jäid kadunuks, nende seas ka Konrad Mauritz. EVÜ esimees alates selle asutamisest Martin Luther suri 1963. aastal Münchenis.

Taasvabanedes, kui Eesti võttis majanduses suuna vabale turumajandusele ja plaanimajandusest väljumisele, moodustasid tööstusharude liidud 29. novembril 1991 ühise esindusorganisatsiooni Eesti Tööstuse Keskliidu (ETKL), mis hakkas 1992. aastal täitma sotsiaalpartnerluses valitsuse ja töötajate esindusorganisatsioonidega tööandjate esindaja rolli. Liitu asus juhtima tegevdirektor Viljar Veskiväli, juhatuse esimeheks sai Elmar Kruusma. 4. mail 1995 reorganiseeriti ETKL Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliiduks (ETTK). Toona ühendas ETTK paljuski vabrikantide ühisuse kombel peamiselt tootmisettevõtteid.

20. novembril 1995 moodustasid teenindus- ja kaubandusfääri majandusharude liidud Eestis teise tööandjaid ühendava katusorganisatsiooni – Eesti Tööandjate Ühenduste Keskliidu (ETÜKL), mille tegevdirektoriks sai Eve Päärendson ja juhatuse esimeheks Priit Vilba. Kolmepoolsetel läbirääkimistel esindasid sel ajal tööandjaid kaks organisatsiooni – ETTK ja ETÜKL.

1997. aasta septembris alustasid ETTK ja ETÜKL liitumiskõnelusi, mis lõppesid 29. novembril 1997 ühtse tööandjate keskorganisatsiooni – Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu (ETTK) moodustamisega. Senise kahe katusorganisatsiooni asemele loodud keskliidu tegevdirektoriks sai Henn Pärn ja juhatuse esimeheks Jüri Käo.

2001. aastal muutsid liikmed organisatsiooni nime Eesti Tööandjate Keskliiduks.

Eesti Tööandjate Keskliit on alates 1998. aastast Rahvusvahelise Tööandjate Organisatsiooni IOE (International Organisation of Employers) liige. Alates 2003. aastast kuulume Euroopa tööandjate katusorganisatsiooni BUSINESSEUROPE (kuni 2007 nimega Union of Industrial and Employers’ Confederations of Europe, UNICE). 

Alates 2010. aastast ehk Eesti liitumisest OECD-ga kuulume OECD Ettevõtlus- ja Tööstuskomiteesse BIAC (The Business and Industry Advisory Committee to the OECD).

2010. aastal sõlmis Eesti Tööandjate Keskliit koostöölepped Läti Tööandjate Keskliidu (LDDK) ja Leedu Tööstuse Keskliiduga (LPK). 2011. aastal sõlmis keskliit koostööleppe Ukraina Tööandjate Keskliiduga (FRU).

2020. aastal üleilmse koroonapandeemia puhkemisele järgnenud majanduskriisis, mil väga mitmed sektorid riigi kehtestatud piirangute tõttu raskustesse sattusid, osales Tööandjate Keskliit aktiivselt avalikus debatis ning tegi valitsusele ja riigikogule omapoolseid soovitusi, kuidas kriisist kõige sujuvamalt väljuda ja missuguseid abimeetmeid oleks otstarbekas kehtestada.

Pärast Venemaa laiaulatusliku agressiooni algust Ukrainas 2022. aasta veebruaris oleme omaltpoolt panustanud sellesse, et aidata siia saabunud sõjapõgenike võimalikult valutusse integreerimisse Eesti ellu ning tagada nende võrdne ja väärikas kohtlemine tööturul. Tegime koos partneritega Lätist, Leedust ja Poolast ühisavalduse Euroopa Liidu liidritele, milles rõhutasime Ukraina jätkuva abistamise, Venemaa-vastaste sanktsioonidega jätkamise ning sõjapõgenike sihtriikide toetamise vajadust.

Arhitektuur

Toompea loodeserval paiknev kõrge kelpkatusega kahekorruseline hoone aadressil Kiriku 6 on unikaalse hilisbarokse interjööriga aadlielamu. See on rajatud varem samal kohal asunud ühekorruselise elamu baasil, mis jäi Toompead 1684. aastal laastanud tulekahjust puutumata. Krundi lääneküljel asus juba 17. sajandil kitsas kõrvalhoone, arvatavasti tall-tõllakuur, mis on säilinud praeguseni.

Hoone esifassaadist eendub tornitaoline osa, ristvõlvidega keldrid on rajatud looduslikule paele ja võivad pärineda 16.–17. sajandist. Maja ruumide planeering on barokselt sümmeetriline ja identne mõlemal korrusel. Enamik tiibuksi ja 9 valget kahhelahju on pärit 19. sajandi teisest poolest.

sindusruumid asuvad maja põhjaosas. Külastaja leiab siit 6 kristallripatsitega pronksist kroonlühtrit, Gustav Beckeri kappkella, 2 uusampiirset peeglit ja 4 seinabraad, mis on pärit 20. sajandi algusest.

Keskel on mõlemal korrusel ümarsammastega kaheks avatud osaks jaotatud maja läbiv pidulik hall-vestibüül, mille tagaosas asus varem tõenäoliselt paraadtrepp. Nn Peetri saalis asub suur Peeter I portreemaal – L. Caravague 1723. aastal valminud maali koopia, mis restaureeriti aastatel 1976–1977 ja 1996–1997.

Liitu tööandjate uudiskirjaga

Uudiskiri jõuab teie postkasti üks kord kuus.

"(kohustuslik)" indicates required fields