Veljo Konnimois: Inseneride kriisi tuleb lahendama hakata põhikoolist

Eesti strateegilisi eesmärke täitvad ja ühiskonna jõukuse kasvule kaasa aitavad insenerid õpivad täna kooli algastmetes. Just sealt peaks järelkasvu kasvatamise ja noorte harjumuste kujundamisega pihta hakkama, kirjutab Veljo Konnimois Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liidu ajakirjas “Elektriala”.

Tööandjad on soovitanud insenere kasvatada näiteks riikliku programmiga, mis suurendaks huvi ja vastuvõttu tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna õppekavadele ning tugevdaks õppekavasid hästi koolitatud õppejõudude ja heade praktikakohtade abil.

Samuti oleks abi näiteks välismaalt andekate inimeste siia meelitamisega, kuid seda takistavad arenenud maailma ühed karmimad välistöötajate värbamise reeglid, aga ka ühiskondlikud võõristavad hoiakud. Võiksime nendest üle saada.

Üheks põhjuseks õpetajate puudus

Inseneride puudust võib vaadata ka sümptomina, mis kirjeldab haridussüsteemi kitsaskohti. Inseneriks saamise eeldus on huvi reaalainete – matemaatika, füüsika, keemia – vastu ja nende omandamine. Paraku külvatakse Eestis inseneride puuduse seeme juba põhikoolis. Isegi kui meil on head bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavad, siis noored sinna tasemeni ei jõua. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel otsustab iga teine noor põhikooli lõpuks, et ei taha end reaalainetega siduda ega soovi inseneriks saada.

Selle põhjust võib otsida õpetajate puuduse kriisis. Eriti halb on seis matemaatika-ja loodusteaduste õpetajatega. Eesti Haridustöötajate Liidu andmetel oli läinud sügisel alanud õppeaastal Eesti koolides puudu umbes 1000 õige kvalifikatsiooniga õpetajat.

See mure üksnes süveneb, sest Kutsekoja OSKA andmetel on Eesti koolides iga neljas füüsika- ja iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja üle 60 eluaasta vana. Nende pensionile minnes on neile väga raske asendust leida, sest alla 30-aastaseid õpetajaid on koolides vaid kümnendik. Puudu on terve põlvkond õpetajatest ja, kuigi viimastel aastatel on kasvanud haridusvaldkonna õppekavadele vastuvõtt, on õpetajaid endiselt puudu. Õpetajate puuduse tõttu pole osa ainete, näiteks matemaatika puhul osas koolides ka küsimus, mis mahus, vaid kas seda üldse saab õpetada.

Nii peetaksegi reaalaineid igavaks ja raskeks, õppimine ei paku rõõmu, õppekavad on vananenud ja õpitu side päriseluga õrn ning õpetajad õpetajate puuduse tõttu üle koormatud.

Õpetajate puuduse üks põhjuseid peitub nende ameti hindamises ja väärtustamises, mille oluline komponent on töötasu. Nende vastutust ja koormust arvestades peaks õpetaja tasu olema tänasest tasemelt märkimisväärselt kõrgem.

Kuigi uus valitsus selles osa tegutseb ja sihib õpetajate palgakasvuks 1,2 keskmisest tasust aastaks 2027, siis kriisi teravust arvestades soovitavad tööandjad olla ambitsioonikamad ja seada õpetaja töötasu siht 1,5kordse keskmise tasuni. Kuna MATIK-ainete õpetajate seis on iseäranis halb, siis nende palk võiks olla vähemalt kaks keskmist. Haridus on üks väheseid valdkondi, kus tööandjad riigilt rohkemat investeerimist ootavad.

Tõuke annab matemaatika õppekava jagamine kitsaks ja laiaks

Oma osa inseneride nappuses mängib ka kümnend tagasi tehtud samm jagada matemaatika õppekava kitsaks ja laiaks. See ei ole end õigustanud ja tuleb lõpetada, sest riigieksamite tulemused näitavad, et gümnasistide baasteadmised matemaatikast halvenevad. Kui juba on valitud gümnasisti tee, ei tohiks gümnaasiumis teadmiste omandamise, eriti reaalainete osas järeleandmisi teha.

Kui anname koolinoorele valida, kumba ta eelistab, siis ta läheb paratamatult lihtsama vastupanu teed. Strateegiliste eesmärkide saavutamiseks ei saa aga lasta noortel seda valikut kergekäeliselt teha. Hilisem ärkamine toob teadmise, et tee tippude poole on edaspidi keerulisem.

Kitsa matemaatika valinud noored kitsendavad oma valikuid nii haridustee jätkamisel kui tööturul. Kuna tehnoloogia roll elus suureneb, kasvab ka vajadus seda mõista ja tööturul osalemiseks kasutada. Lisaks toetavad tööandjad ka tehnoloogiaõppe, mille sisse kuuluvad ka inseneeria ja robootika, kohustuslikuks muutmist ja laialdasemat ettevõtlusõpet koolides.

Eesti tulevikueesmärkide saavutamiseks vajame rohkem insenere

Kuigi riik on tellinud tehnoloogiakasvatuse õppesuuna spetsialiste, siis nende lõpetanute arvu saame kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Seda on liiga vähe ja selle puudujäägi hinda näeme aastate pärast. Nendest inimestest sõltub, kas ja kuidas suudame täita ühiselt soovitud suuri eesmärke – rohe-, energia- ja digitaliseerimise pöördeid. Näiteks aastaks 2035. peaks Eesti majanduse tootlikkus olema 110% Euroopa keskmisest. Täna on see 80% ja tootlikkuse edasine kasvutempo peaks olema senisest kaks korda kiirem.

Seda peaksid ellu viima tulevased insenerid, kes õpivad täna alles algkoolis. Et nad selle tee valiksid, peab neil olema võimalus toodete leiutamisega igapäevaselt tegeleda juba põhikoolis. See peaks olema kättesaadav võimalus igas maakonnas, mitte üksnes priviligeeritud koolides, sest noorte harjumusi peame hakkama kujundama maast-madalast. Hiljem, näiteks keskkooliastmes, on hilja seda trotsi täis teismelisele selgitada. Sundkorras kedagi midagi omandama panna ei ole õige tee.

Lisaks poliitikute ja otsustajate haridusala valikutele saavad panustada ka ettevõtjad ning tööandjad. Tööstuse maine võib kohati olla tolmune ja nõgine, kuid see pole targas ja kõrgtehnoloogilises tootmises ammu nii. Töö käib robotitega, keeruliste ja väljakutsuvate projektidega ning lisaks väärt töötasule ka heade karjäärivõimalustega.

Kõige paremini kirjeldab seda mu seitsmeaastane poeg, kui tema käest küsitakse, millega isa tegeleb. Ta on lasteaiast saadik veendumusel, et isa tegeleb robotitega, õigemini toodab robotitega roboteid. Eesti viimase miili autonoomsus, näiteks Tuule elektritõukerattad, on Eesti inseneride poolt projekteeritud, suur osa komponente Eestis valmistatud ja lõpuks ka siin kokku pandud. See valdkond tundus alguses absurdsena, kuid nüüd valmistatakse ja kasutatakse neid sadade kaupa. Niisiis on inseneeria võimalus teha midagi maailmas esimesena ja muutuda selles teenäitajaks ning eestvedajaks. See on vastutusrikas amet, mis annab kuhjaga tagasi.

Hariduse valdkonna otsused ja muutused on küll vajalikud ning nendega tuleb tegeleda, kuid need on pika vinnaga. Spetsialiste on juba täna vaja. Ettevõtteid kiiremini abistav lahendus on näiteks inseneride vabastamine välistöötajate piirarvust. IT-sektori erand on end õigustanud ning seetõttu tasub laiendamist ka teistele, näiteks tehniliste spetsialistide värbamiseks.

Samuti võiks kaotada kõrgemat lisandväärtust luua aitavate tehniliste välisspetsialistide palganõude. Täna on see 1,5-kordne keskmine palk, kuid see käib tihti ettevõtetele üle jõu. Pole nimelt ühte keskmist tippspetsialisti või inseneri palgataset, sest kõigub tööstusvaldkonniti ning parem lahendus oleks seada ettevõtetele kohustus tagada valdkonna keskmine palk. Kontrollitud sisseränne ning kõrget lisandväärtust loov majandus on samaaegselt täidetavad eesmärgid.

Ilma insenerideta me oma praegust elukvaliteeti ei säilita, selle kasvatamisest rääkimata!

Võib ka mõelda, et mis siis, kui meil insenere ja tehniliste erialade töötajaid ei olegi. Teeme siis midagi muud. Kui tahame praegust elukvaliteeti säilitada, tegelikult tahame ilmselt ikka paremini elada, siis tulevikus tuleb senisest oluliselt efektiivsemalt tööd teha. Demograafiliste trendide tõttu väheneb järgmistel kümnenditel tööealiste inimeste arv ja kasvab nende hulk, keda töötaja tasutud maksudest üleval peetakse.

Kui tahame nautida samasuguseid hüvesid ja sotsiaalabi kui senised põlvkonnad, peame hakkama iga tööealise inimese kohta rohkem lisaväärtust tootma. Pigem tahame siiski ju rohkem, kasvatada ettevõtete lisandväärtust ja jõuda heaoluga järele Euroopa tippudele. Teist teed, inseneride ja tarkade töökohtade ning tootlikkuse kasvuta ma hetkel sinna ei näe.

Samal teemal saad kuulata lisa ka “Tööandjate tund” uue hooaja teisest saatest, kus külalistena saavad sõna Eesti Tööandjate keskliidu hariduse töörühma juht ja Radius Machining juhatuse liige Veljo Konnimois ja teaduse populariseerija ja AS Metrosert juht Aigar Vaigu.