Kai Realo: taaskord soovib Eesti reguleerida rangemalt kui Euroopa üldiselt

Sageli räägib Eesti ametkond Euroopa Liidust rangema regulatsiooni puhul mõnest üksikust eristuvast nõudest. Ettevõtte vaates tähendab iga erireegel aga täiendavat haldus- ja kulukoormust, mis ühel või teisel moel jõuab paraku tarbijate jaoks ka toodete või teenuste hinda, kirjutab Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees ja kestliku ettevõtluse töörühma juht ning Ragn-Sellsi tegevjuht Kai Realo ERR-i arvamusveergudel.

Eesti ettevõtjad on aastaid kuulnud üht sõnumit: investeerige rohetehnoloogiatesse, vähendage plasti kasutamist, leidke keskkonnasõbralikumaid materjale ja valmistuge Euroopa Liidu uute nõuete tulekuks. Paljud ettevõtted ongi seda teinud. Nüüd tekib pakendiseaduse muutmise eelnõu lugedes aga küsimus: mida läheb maksma see, et Eesti otsustab Euroopa ühistest reeglitest oma seadustes veelgi koormavamaks minna?

Euroopa Liidu uus pakendimäärus ehk PPWR loodi muu hulgas selleks, et pakenditega seotud põhimõtted ja reeglid oleksid siseturul võimalikult ühtsed. See on Eesti-suguse väikese ja avatud majanduse jaoks oluline. Kui nõuded on Tallinnas, Riias ja Berliinis samad, saab neil turgudel tegutsev ettevõte arendada tooteid ja pakendilahendusi suurema turu jaoks ning teha investeerimisotsuseid teadmisega, millised reeglid teda ees ootavad.

Eesti kavandatav pakendiregulatsioon liigub aga mitmes olulises küsimuses Euroopa ühisest raamistikust ette ja sellest kaugemale. Selline tegevus vajab väga tugevat põhjendust ja ka mõjuanalüüsi, mida eelnõu materjalidest praegu ei leia. Kooskõlastamise protsess on hea tava, mille käigus eri osapooled saavad oma seisukohti väljendada, aga küsimus on selles, et miks üldse peaks Eesti ettevõtetele tahtma seada rangemaid nõudeid kui seda teeb juba niigi ülipõhjalik EL-i PPWR määrus.

Kõige ilmekam näide puudutab kohapeal tarbitava toidu ja joogi pakendeid. PPWR piirab alates 2030. aastast toitlustamisega seotud müügikohtades ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid. Eesti eelnõu järgi tuleb juba 2028. aasta veebruarist kasutada kohapealseks tarbimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid – sõltumata sellest, millisest materjalist ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendid on valmistatud. Mõjutab selline otsus muuhulgas ka müügikohti nagu tanklapoed, kiirsöögikohad jms, kus täna klient saab valdava osa ka kohapeal tarbitavast toidust paberpakendis.

Eesti nõue rakenduks ligi kaks aastat varem ja hõlmaks ka lahendusi, mida Euroopa Liidu regulatsioon sellisel kujul ei keela. Nende hulka kuuluvad näiteks ka biopõhisest ja taastuvast toormest (näiteks paberist ja puidust) valmistatud tooted.

Mida öelda ettevõttele, kes lähtus Euroopa Liidu määrusest ja tegutses vastavalt?

Kujutame ette ettevõtet, kes on viimastel aastatel investeerinud märkimisväärselt sellesse, et vähendada oma pakendites plasti. Ta on vahetanud materjale, muutnud tootearendust, katsetanud uusi kiud- või biopõhiseid lahendusi, kohandanud tarnijaid ja tootmisprotsesse. Seda kõike teadmisega, et Euroopa poliitika üks keskseid eesmärke on vähendada probleemsete plasttoodete kasutamist ja keskkonnamõju.

EL pakendimäärus sai valmis juba 2025 aastal ning kuna see on otsekohalduv kõikidele liikmesriikidele, on paljud ettevõtted selles olevate põhimõtete järgi ka oma tegevust kujundanud. Kui Eesti kehtestab nüüd sõltumata pakendite materjalist sisuliselt 100-protsendilise korduskasutusnõude, võib suur osa senitehtud investeeringust kaotada oma mõtte. Ettevõte peab järgmise sammuna investeerima hoopis korduskasutuslahendustesse, kogumisse, tagastussüsteemidesse, pesuvõimekusse, ladustamisse, logistikasse ja IT-lahendustesse.

Kui riik ütleb täna, et investeerige Euroopa tulevaste nõuete järgi, kuid homme muudab Eesti reeglid ühepoolselt rangemaks ja valib teise tehnoloogilise tee, siis mille järgi peaks ettevõte tegema järgmise kümne aasta investeerimisotsused?

Eesmärk ei peaks olema ühe lahenduse kohustuslikuks tegemine

Korduskasutus võib paljudel juhtudel olla väga hea lahendus. Küsimus ei ole selles, kas korduskasutust tuleks soodustada. Loomulikult tuleks. Küsimus on selles, kas on põhjendatud muuta üks tehnoloogiline lahendus kohustuslikuks enne, kui oleme võrrelnud selle tegelikku mõju alternatiividega.

Erinevatest uuringutest teame tänaseks, et korduskasutuse keskkonnamõju sõltub paljudest asjaoludest: kui mitu korda pakend tegelikult kasutusse jõuab, kui palju neid kaob, kui palju kulub pesemiseks vett ja energiat ning kui pikad on kogumis-, pesu- ja tagastuslogistika vahemaad. Kõige paremini töötab korduskasutus olukorras, kus ringlus on tihe, tagastamine lihtne ja täiendav logistika minimaalne.

Seega ei saa automaatselt eeldada, et korduskasutatav pakend on igas kasutuskohas väiksema keskkonnajalajäljega kui ühekorrapakend.

Veel vähem peaks regulatsioon sulgema ukse materjaliinnovatsioonile. Kui ettevõte suudab välja töötada väiksema keskkonnamõjuga kiupõhise, biopõhise või mõne täna veel arendatava uue lahenduse, peaks regulatsioon soosima tulemust, mitte välistama tehnoloogia juba ette.

Ilma analüüside ja aruteludeta ei tohiks seadusega survestada  ühe tehnoloogia kasutuselevõttu riigi poolt.

Eesti ettevõtjatele seatavad täiendavad reeglid ei ole lihtsalt üks lisarida seaduses

Sageli räägib ametkond EList rangema regulatsiooni puhul mõnest üksikust eristuvast nõudest. Ettevõtte vaates tähendab iga erireegel aga täiendavat haldus- ja kulukoormust, mis ühel või teisel moel jõuab paraku tarbijate jaoks ka toodete või teenuste hindadesse. Vahel aga võivad taolised nõuded olla ka sisuliselt teostamatud, sest puudub võimekus või tehnoloogia nende elluviimiseks.

Rahvusvahelise keti või frantsiisi puhul võivad pakendid, hanked, kassasüsteemid, iseteeninduskioskid, mobiilirakendused, hinnastamine ja tööprotsessid olla üles ehitatud terve Euroopa turu jaoks. Kui Eestis kehtib teistsugune kord, tuleb meie väikese turu jaoks luua eraldi lahendus.

Selle püsikulu jaguneb siin palju väiksema müügimahu peale. Tulemuseks on kõrgem ühikukulu, kallim teenus ning halvimal juhul küsimus, kas mõne uue kontseptsiooni või investeeringuga on Eesti turule üldse mõistlik tulla.

Lisanduvad korduskasutussüsteemi enda kulud. Pakendite rent või ost ning süsteemi käimashoidmine ei ole tasuta. Suure müügimahuga kaubandusettevõtete esialgsetes arvutustes võib ainuüksi topside ja toidukarpide korduskasutussüsteemi teenustasu ulatuda miljonitesse eurodesse aastas, millele lisanduvad ettevõtte enda süsteemide kohandamise kulud. See jõuab paratamatult tarbijahinda.

Miks on Eestil jälle vaja minna Euroopast kiiremini?

Euroopa Liidu pakendmäärus ei ole tagasihoidlik raamdokument, mille juurde peaks Eesti oma keskkonnapoliitikat tegema. PPWR ise seab ettevõtetele väga ulatuslikud uued nõuded: pakendite vähendamisele, ringlussevõetavusele, ringlussevõetud materjali kasutamisele, korduskasutusele ja paljule muule. Määrus mõjutab oluliselt toidu- ja esmatarbekaupade tootjaid, jae- ja hulgikaupluseid ning HoReCa sektorit.

Ka määruse rakendusraamistik ei ole veel lõplikult valmis. Näiteks peab Euroopa Komisjon alles 2027. aastal täpsustama selle, mitu korda tuleks korduskasutuspakendit minimaalselt kasutada, et seda saaks üldse keskkonnasõbralikumaks lahenduseks lugeda. Eesti eelnõu tahab samal ajal panna ettevõtjatele ulatusliku kohustuse juba 2028. aastast. See jätab ettevõtjale väga lühikese aja investeeringu kavandamiseks pärast seda, kui Euroopa tehnilised reeglid lõpuks selguvad.

Kui Eesti soovib mõnes küsimuses teadlikult Euroopa regulatsioonist kaugemale minna, peab riik suutma iga sellise otsuse puhul vastata vähemalt kolmele küsimusele: millist täiendavat keskkonnakasu me saavutame, kui palju see ettevõtjatele ja tarbijatele rohkem maksab ning miks ei ole sama eesmärki võimalik saavutada vähem koormava meetmega?

Kestlikumale majandusele üleminek vajab usaldust

Eesti ettevõtted ei oota, et regulatsioon kunagi ei muutuks. Keskkonnaeesmärgid muutuvad, tehnoloogia areneb ja ka ettevõtted peavad muutuma. Küll aga on põhjendatud ootus, et riik ei muuda mängureegleid viisil, mis karistab ettevõtteid selle eest, et nad on varasematele poliitilistele suundadele reageerinud ja investeerinud. Samuti oodatakse, et otsused, millega kaasneb ulatuslik mõju ettevõtete tegevusele, on hästi läbi mõeldud, analüüsitud ning mõju kaardistatud.

Kui oleme aastaid suunanud ettevõtteid vähendama plasti, otsima biopõhiseid materjale ja investeerima innovatsiooni, ei saa järgmise regulatsiooniga öelda, et sellest enam ei piisa – sõltumata lahenduse tegelikust keskkonnamõjust tuleb nüüd kõigil valida üks teine tee.

Läbimõtlematult tegutsemine ei too harilikult kaasa oodatud tulemuse. Pigem muudab see ettevõtjad ettevaatlikuks tehnoloogilistesse uuendustesse investeerimisel, sest ettevõtja peab investeeringutasuvuse kõrval hakkama hindama ka riski, et Eesti riik muudab mõne aasta pärast taas tehnoloogilist eelistust.

Kõige tugevam keskkonnapoliitika ei ole tingimata kõige rangem regulatsioon. Tugev poliitika seab selge eesmärgi, arvestab valikute mõju terviklikult, jätab ruumi innovatsioonile ning annab ettevõttele kindluse, et täna tehtud mõistlik investeering ei muutu homse seaduse tõttu mõttetuks.

Ragn-Sells juhina olen igati selle poolt, et kasutaksime vähem looduslikke tooraineid, saadaksime rohkem jäätmeid ringlusesse ning kasutaks tooteid (sh nõusid / pakendeid) kauem. Samas jaemüügis aastaid tegutsenud inimesena tean, et püsivad muutused ei sünni üleöö ja pealesurutult, pigem on oluline panustada kogu ühiskonna hoiakute muutmisesse, et inimesed tarbijatena suudaks kohaneda ja toetaks planeeritavaid muutuseid.

Artikkel ilmus esmakordselt ERR -i arvamusveergudel.