Kai Realo: millistest väärtustest oleme me ühiskonnana lahti laskmas?

Kai Realo, Tööandjate keskliidu volikogu esinaine aastatel 2019-2025 ja Ragn-Sellsi tegevjuht, kõne “Tuulelohe lend 2025” majanduskonverentsil, 5. märtsil 2025.

Austatud härra President, head Tööandjate Keskliidu liikmed, lugupeetud külalised,

Käes on taas Eesti Tööandjate Keskliidu aasta tähtsündmus, konverents “Tuulelohe lend 2025”, mis sel aastal kannab pealkirja “Kuidas saavutame edu muutunud maailmas?”

Alustan oma tänast konverentsi sissejuhatust avalõiguga Eesti põhiseadusest:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.

Kordan selles pikas lauses minu jaoks olulisimat:

Mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Rõhutades märksõnu nagu vabadus, ühiskondlik edu ja üldine kasu, saab kokkuvõtvalt öelda, et meie riigi üks alustaladest on Eesti rahva põlvest põlve edasi antav vabadus ja ühiskonna jätkuv heaolu kasv.

Me pole pikalt olnud lähemal kui täna nende kahe olulise asja võimalikule kaotusele. Eesti on naaber riigile, kes aktiivselt ja halastamatult peab sõda oma teise naaberriigiga. Kaitseks valmistumine on igapäevane teema nii Valitsuses, riigikogus, meedias kui ka söögilaua ümber. Heaolu kasvust tundub selle juures isegi natuke piinlik mõelda, kuid samas – kust võetakse see raha, mis kulub relvastusele, laskemoonale ja sõjalise võimekuse kasvule? Ja seda olukorras, kus Eesti majandus on olnud pikalt languses. Kas oleme vabaduse nimel valmis järgi andma oma heaolus, et kaitsta rahu ning seeläbi ka eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aastate?

Eesti Vabariigi president Alar Karis ütles oma aastapäevakõnes järgmist: „Maailmas pead tõstnud kurjus paneb proovile meie väärtusruumi ühtsuse. Reeglitepõhine maailm, julgeolekukorra põhialused ja varasemalt sõlmitud kokkulepped on nüüdsest haprama iseloomu ja tähendusega.“ Ning ta lisas veel: „Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. Mis tähendab, et riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta.“

Mind isiklikult heidutab väga see, et lisaks julgeolekualasele ebakindlusele ning majanduse kiratsemisele on ühiskonnas muutumas ka üldiselt tunnustatavad väärtushinnangud. Tuleme eestlastena kultuuriruumist, kus meile on korratud, et “targem annab järele”, “õige hõlma ei hakka keegi”, “rääkimine hõbe, vaikimine kuld” ning “igal Mihklil on oma oinapäev”. Paraku näeme aga igapäevaselt, et sõnad toimivad sama vahedalt ja hävitavalt kui relvad, et teaduspõhisus jääb alla populismile ja et oinastel on oma päev, aga mitte Mihkli, vaid valimiste võidupäev.

Omakasupüüdlik, reegleid rikkuv ja jõhker käitumine on maailmas ning sealjuures ka Eestis alati olemas olnud, kuid üldsuse silmis on seda üldjuhul taunitud – sobingud, pettused ja korruptsioon on toimunud pigem varjatult ja suletud uste taga. Viimaste aastate jooksul on kahjuks aga tavapäraseks ja seeläbi ka aktsepteeritavaks muutumas avalik valetamine ja populistlik vassimine, üksteise mõnitamine ja ründamine nii sotsiaalmeedias kui isegi Riigikogu saalis. Viimast on mul õnnestunud ka oma silmaga näha ja uskuge mind, kui selline käitumine on muutumas normiks, siis puudub mul usk sellesse, et meie riik on rajatud õiglusele ja õigusele nagu seda ütleb meie põhiseadus. Õiglased ei ole diilid, kus võimul püsimiseks antakse eeliseid neile, kel lisaks suurele rahale on soov omada ka suuremat kontrolli. Õigus pole nendel, kes lühiajalise edu või kasu eesmärgil on valmis ohvriks tooma Eesti riigi ja rahva heaolu.

Mil moel siis defineerida edu maailmas, kus väärtushinnangud on nihkunud ja kus demokraatia on asendumas autokraatia ja oligarhiaga?

Võim ja varandus on peamiseks edu mõõdikuks olnud ilmselt inimkonna tekke algusaegadest. Alles 20-ndal sajandil tekkis nende kahe – võim ja raha – kõrvale kolmas, pigem sotsiaalne mõõde. Demokraatlikud riigid hakkasid väärtustama ka ühiskondlikku heaolu, soovides pakkuda laiemale hulgale oma riigi kodanikest tingimusi ja võimalusi, mis tagaks parema toimetuleku ning rahulolu oma eluga.

Heaolu kasvatamise eesmärk on riigi seisukohalt mitte ainult üllas, vaid ka omakasupüüdlik – kõrgem eluga rahulolu peaks kõigi eelduste kohaselt kaasa tooma ka kõrgema tootlikkuse. Ning nii see ka toimis, vähemalt niikaua kuni inimeste ootused materiaalse heaolu osas olid kasvavas trendis ning nad nägid omaenda panust peamise määrava tegurina oma elu ootustele vastavaks kujunemisel. Kõikvõimalikud kriisid on inimeste suhtumist riigi panusesse nende elu paremaks muutmisel oluliselt mõjutanud ning üha rohkem oodatakse riigilt hüvesid nii toetuste kui tasuta teenuste näol. Ning paradoksaalselt see sobib ka võimulolijatele, kriisist kriisi elamine on valitsustele tekitanud tunde, et kogu aeg on riigi kulude seisukohalt eriolukord – iga täiendava kulu jaoks oleks mandaat nagu küsimatagi olemas, sest tegemist on ju kriisiolukorraga – on see siis pandeemia, Ukraina sõda, energiakriis või lihtsalt valimisteks valmistumine.

Kuna kriisis tuleb ju kiirelt otsustada ja tegutseda, siis nii tehakse üleöö otsuseid miljardite üle, samal ajal aga kokkuhoiu sildi all palagani korraldades õpetajate paarikümne miljoni suuruse palgatõusu või ministeeriumite kokkuhoiuplaanidega, mille tulemusel mõni pasunakoor peab uue rahastaja leidma. On hirmutav näha, kuidas riigi heaks töötavate inimeste arv kasvab, samas kui eraettevõtlusest palgasaajate arv kahaneb. Ei ole kahtlust, et Eesti riik ei suuda end ülal pidada sellisena nagu ta täna on.

Poliitikud ei soovi aga sellele tõele näkku vaadata, sest teha tuleks küll lihtsaid, aga teatud valijaskonna jaoks ebameeldivaid otsuseid. Ja nii me siis vaikselt vindume – halb on kõigil, aga selle erinevusega, et poliitikud saaksid olukorda muuta, kuid nad ei tee seda.

Eeltoodut arvesse võttes, siis kuidas ikkagi kirjeldada edu, mida me oma riigis saavutada soovime? On see privilegeeritud inimeste grupi tehingud võimu ja raha nimel või midagi, mis on eduna tõlgendatav kõigi eestimaalaste jaoks nii praegu kui ka tulevaste põlvede seisukohalt.

Lisaks ameerikalikule edu valemile, mis tähtsustab väliseid, käegakatsutavaid tunnuseid, eksisteerib siiski ka sisemistel väärtustel põhinev edu valem, mille põhiliseks kriteeriumiks on inimese rahulolu oma eluga.

Eesti Inimarengu Aruande 2023 peatükis “Eluga rahulolu Eestis”, kirjutavad Mare Ainsaar ja Kenn Konstabel järgmist: Eluga rahulolu väljendab lõhet kujutletava hea elu ning tegelikkuse vahel. Ja nad jätkavad: Senised uuringud on näidanud, et eluga rahulolu suurendab lisaks majanduslikule toimetulekule ka hea tervis ning usaldus inimeste vastu.

Eesti Inimarengu Aruande ühes teises peatükis kirjutavad autorid nii: Oma võimete realiseerimine ehk edukus on oluline vaimse tervise ja heaolu komponent. Inimese psühholoogilisi vajadusi, sealhulgas vajadust olla edukas oma võimeid realiseerides ja sellega seotud motivatsiooni, kirjeldab hästi enesemääratlemise teooria, mille kohaselt on vaimse tervise ja heaolu hoidmiseks oluline rahuldada kolme universaalset vajadust: autonoomia, kompetentsustunne ja seotus.

Oma sõnavõtu lõpuks olen ma tagasi jõudnud selle algusesse:

Kui soovime riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, siis peame rohkem tähelepanu pöörama ja ka ise selle nimel tegutsema, et täidetud saaks meie, kui inimeste, kolm põhivajadust:

Esiteks: Iseseisvus, mis tähendab vabadust ise otsustada oma tahte üle, langetades sisulisi otsuseid ise, ilma välise surveta.

Teiseks: Võimekus, mis tähendab, et me suudame mõista tõusetunud probleemide olemust, leida neile lahendusi ja neid ka ellu viia.

Ja kolmandaks: Seotus, mis tähendab võimet teha koostööd teiste inimestega, mõista nende vajadusi, suutlikkust selgitada neile enda vajadusi ning valmidust teha järeleandmisi kokkuleppe saavutamiseks.

Me ei saavuta rahulolu ega edu kuni ootame, et selle toob või annab meile keegi teine. Vaid sel juhul kui kasutame oma teadmisi, langetades selle abil ise otsuseid, kuid tehes seda teisi arvestaval moel, saame me kogeda seda head õnnestumise tunnet. Teisisõnu – andes kellelegi oma hääle, on naiivne mõelda, et keegi kuskil meie eest kõik ära teeb ja otsustab ning me lõpptulemusena ka sellega rahul oleme. Toimiv demokraatia vajab meie kõigi aktiivset osalemist, mitte vastutuse lihtsalt delegeerimist.

Kokkuvõtteks: täna siin laval räägitakse palju sellest, mis meie ümber on muutunud ning ka sellest, kes ja mida edu nimel teha plaanib. Minu soov oli teid ettekannete kuulamise ajal panna mõtlema aga ka sellele, et millistest väärtustest oleme me ühiskonnana lahti laskmas ning kas ükski kriis või võim või varandus seda ohverdust väärt on. Küsida võiks endalt, et kui mul oleks olemas kõik, mida ma hetkel soovida oskan, aga samas mind ei võetaks kuulda, ma ei saaks otsustada oma elu oluliste asjade üle ning kogu mu edasine elukäik oleks kellegi teise poolt ettemääratud, siis kas see, mida ma arvasin, et ma vajan, on ikka see, mis mulle tegelikult oluline on? Kas minu poolt kujutletav hea elu sisaldab ikka kõike, milleta oma elu ette ei kujuta?

Eesti edu on meie kõigi edude summa. Meil kodanikena, aga ka ettevõtjate, poliitikute ning ametnikena on võimalus teha nii, et lollus, ahnus ja labasus ei võidaks. Milline on sinu panus?

Head konverentsipäeva!