Ain Käpp platvormitööst: paindlikkust tuleb hoida

Eestil on 2. detsembrini aega võtta üle Euroopa platvormitöö direktiiv, mis puudutab kümneid tuhandeid inimesi – kullereid, taksojuhte, vabakutselisi, tarkvaraarendajaid, disainereid, raamatupidajaid ja paljusid teisi. Tööandjad soovitavad direktiivi üle võtta minimaalses mahus ja uusi nõudeid kehtestamata, kirjutab Tööandjate keskliidu volikogu liige ja tööturu töörühma juht Ain Käpp ajakirjas RUP.

Tööturg on suurtes muutustes. Traditsioonilised ehk kellast-kellani töötamise viisid küll jäävad, kuid üha rohkem töötajaid eeldab töölt paindlikkust. See eeldab valmisolekut seda pakkuda ka tööandjailt. Näiteks CV.ee hiljutise uuringu põhjal selgus, et enam kui iga teine töötaja on valmis tegema karjääris muutuse, kui töökorraldus ei vasta ootustele paindlikkuse osas.

Eesti on seetõttu tööõigust kaasajastanud ja aasta alguses jõustusid paindliku tööaja kokku leppimise võimalused. Lisanduvat paindlikkust esindab ka platvormitöö, mille tuntumad ja nähtavamad esindajad on küll kullerid ja sõidujagajad, kuid platvormide kaudu peetakse palju erinevaid ameteid. 

Näiteks pakutakse kohati rohkemgi keerukaid oskusi eeldavaid ja professionaalseid teenuseid, mis meenutavad pigem projektipõhist ettevõtlust: tarkvaraarendus, disain, raamatupidamine, e-kaubandus, digiteenused, õigusabi ja palju muud. 

Vabadus, mida tavaline töösuhe ei paku

Platvormimajandus annab paljudele inimestele midagi, mida traditsiooniline töövorm alati ei suuda pakkuda – näiteks vabadust valida, millal, kui palju ja kus töötada.

Mõne jaoks on see paindlik lisateenistus õpingute või põhitöö kõrval, teisele hüppelaud iseseisva ettevõtluse suunas, kolmandale ajutine lahendus mõnes eluetapis. Nii nagu pole olemas “keskmist inimest”, pole olemas ka “keskmist platvormitöötajat” – ja sellest peaks platvormitöö direktiivi Eesti tööõigusesse üle võtmisel lähtuma.

Üksikud negatiivsed näited, mis kujundavad avalikkuses muljet, et platvormitöö on ebakindel ja ebaõiglane, moonutavad sageli tervikpilti. Seetõttu peaks platvormitöö tulevikku puudutav arutelu lähtuma platvormitöö mitmekesisusest ja arvestama nii töötajate soovide kui ettevõtete uute ärimudelitega nii, et tagatud oleks aus konkurents ning maksud saaks tasutud. 

Mida töötajad ise tahavad?

Enne, kui hakatakse platvormitöötajate eest asju korraldama, tasubki teada, mida inimesed ise soovivad. Näiteks Copenhagen Economicsi 2024. aastal Eesti kullerite seas läbi viidud küsitlus andis selge vastuse: 85% eelistab koostööd platvormidega ja paindlikku sissetulekut – mitte sellepärast, et neil muid valikuid poleks, vaid sest see sobib nende elukorraldusega. 87% leidis, et uus regulatsioon ei tohiks neid sundida vastu tahtmist oma töövormi muutma. Üle 80% eelistas iseseisva ettevõtja staatust tavapärasele töölepingule koos kindlaksmääratud tundide ja alluvussuhtega.

Eeltoodud numbrid ei tähenda, et platvormitööl sujub kõik probleemideta. Ületöötamise riskid ja sotsiaalkaitse lüngad on reaalsed mured ja neid tuleb lahendada, aga seda ei tee kõiki tavapärastesse töösuhetesse ja -lepingutesse surudes.

Sageli on need väljakutsed seotud inimeste endi vähese teadlikkuse, mitte töövormi või majandustegevuse eripäradega. Kitsaskohad – näiteks platvormitöötajatele hajutatud ja raskesti leitav info maksude, pensioni ja ravikindlustuse kohta – tuleb lahendada eraldi, mitte direktiivi ülevõtmise käigus lisanõudeid kehtestades. Meie tööturg vajab nutikat paindlikkust, mitte rangemaid piiranguid.

Eestis on juba mitmeid lahendusi, mis annavad vabakutselistele võimaluse iseseisvalt töötada, näiteks FIE, ettevõtluskonto ja töövõtuleping. Need annavad inimestele vajalikud õigused ja kaitsed. Nendele lahendustele ja positiivsele digikogemusele toetudes on Eestil võimalus kujundada platvormitööle parim võimalik regulatiivne raamistik.

Mis on töösuhe ja mis mitte?

Eesti on direktiivi ülevõtmisel jõudnud eelnõu faasi, millele on huvirühmad tagasisidet saanud anda.

Platvormitöö direktiivi üks kesksemaid küsimusi on töösuhte eeldus, mis on Eesti töölepingu seaduses juba reguleeritud. Seetõttu leiab suuremaid tööandjaid esindav Eesti Tööandjate Keskliit, et direktiivi ülevõtmisel pole põhjust seda muuta ega luua uusi töösuhte kriteeriume.

Töösuhe tähendab, et allutakse tööandja kontrollile nii aja, koha kui töötamise viisi küsimuses. Tegutseja, kes valib ise millal, kus ja kuidas ning kelle heaks tööd teeb, on selgelt iseseisev. Pigem ettevõtja, kui töötaja.

Tööd korraldab algoritm

Teine oluline platvorme puudutav mõiste on algoritmiline juhtimine. See tähendab, et näiteks toiduäpis ei otsusta ükski juht, millisele kullerile järgmine toidu kojuveotellimus läheb, kui kaua oodata on mõistlik, millise marsruudi töötaja peaks valima või mis juhtub, kui töötaja liiga palju tellimusi tagasi lükkab. Kõik need otsused teeb algoritm – automaatselt, reaalajas ja paljude töötajate kohta korraga.

Algoritmi olemasolu ei tähenda automaatselt töösuhet – muidu peaks töösuhteks lugema iga vabakutselise, kes kasutab mõnda tööplatvormidest nagu näiteks Upwork, Fiverr, 99Deisgns jt, kus samuti algoritm jagab töid ja hindab tegijaid.

Direktiiv nõuab, et platvormid selgitaksid nende algoritmide toimimist. Seda peaks tegema nii, et ei saaks kahjustada platvormi ärisaladus, ei saaks ohustatud platvormi turvalisus ega takistataks pettuste avastamist.

Lisaks nõuab direktiiv regulaarset algoritmide mõju hindamist töötajate suhtes vähemalt iga kahe aasta järel. Eelnõu muudaks selle aga pidevaks kohustuseks. Erinevus ei seisne ainult sõnastuses: pidev järelevalve tähendab oluliselt suuremat halduskoormust, mille maksab lõpuks kõrgema lõpphinna läbi kinni tarbija.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas RUP.