Kadri Mägi-Lehtsi: Eesti suurim arengupidur ei ole raha, vaid juhid

Eesti majanduse suurim probleem ei ole kapitali puudus, vaid otsustusjulguse defitsiit. Raha liigub sinna, kus juhid julgevad sihti seada, kirjutab Tööandjate keskliidu “Juhtimiskunsti klubi” patroon Kadri Mägi-Lehtsi.

Eesti majanduse järgmine arenguhüpe ei tule tehisarust, rohepöördest ega üksikutest suurinvesteeringutest. Kõik see on vajalik, kuid mitte piisav. Läbimurre sünnib juhtimisotsustest, täpsemalt sellest, kui kõrge ambitsiooni juhid endale, oma organisatsioonidele ja riigile seavad.

Taasiseseisvunud Eesti kolmekümne aasta edulugu põhines julgusel teha asju teisiti. Täna oleme uues faasis: julgus on asendunud ettevaatlikkusega, kiirus otsustamatusega ja ambitsioon seletustega, miks „praegu ei ole õige aeg“. Kallis ressurss, mida me raiskame, on lisaks rahale ka eesmärkide seadmise ja otsustusjulgus.

Sageli räägime sellest, et Eesti ettevõtted on liiga väikesed ja liiga lokaalsed. Harvem küsime, miks juhid seavad endale või ettevõttele eesmärke, mis on teostatavad, kuid mitte edasiviivad. Vastus on sageli on juhi enda sees, kuid juht ei ole sellest teadlik. Ta elab ning otsustab omas mullis.

Eneseteadlikkus ei ole juhtimise pehme pool, vaid otsene konkurentsieelis. Juhid, kes ei teadvusta oma riskikartlikkust, kontrollivajadust või konfliktide vältimist, kirjutavad need mustrid märkamatult ka eesmärkidesse ja strateegiasse sisse.

Veelgi suurem mõju on aga otsustamatusel. Kui ettevõtte tasandil võib see tähendada ebamugavust või vähest tulu, siis riigi tasandil võib selle mõju olla mõõdetav miljonite ja miljarditega ning ulatuda järgmistele põlvkondadele. Seetõttu ei vaja Edukas Eesti lihtsalt „julgemat visiooni“, vaid juhte, kes tunnevad iseennast sama hästi kui bilanssi. Riigi tasandil ei tohiks olla juhte, kes bilanssi lugeda ei oska, sest tugev majandus tagab ühiskondliku heaolu, mitte vastupidi.

Eneseteadlikkus ja –juhtimine on oskus, mida saab arendada, mõõta ja juhtimisotsustesse integreerida. Kui juht mõistab, mis teda tegelikult tagasi hoiab, muutub ambitsioon teostatavaks, mitte ülemääraseks riskiks.

Teine alakasutatud kasvukiirendi Eestis on juhtkondade mitmekesisus. Mitte sotsiaalsel, vaid majanduslikul põhjusel. Mitmekesised juhtimistiimid teevad paremaid otsuseid, juhivad riske tasakaalukamalt ja loovad rohkem pikaajalist väärtust. Eestis tähendab see eelkõige kahte asja: rohkem naisi tippjuhtimises ja rohkem rahvusvahelise kogemusega juhte.

Naisjuhtide vähesus ei ole huvi või ambitsioonikuse puuduse, vaid süsteemse kallutatuse tulemus. Kui esimene juhtimisaste on naiste jaoks nõrgem kui meestele, ei ole mõtet hiljem klaaslaest rääkida. Katkise redeliga tippu ei jõuta. See tähendab võrdseid võimalusi ja läbipaistvaid otsustusaluseid esimesest juhtismistasandist alates.

Rahvusvahelise kogemusega juhid toovad kaasa kultuurilist ja ka keelelist ebamugavust, kuid on nad väärtuslikud. Ebamugavus sunnib meid otsuseid rohkem läbimõtlema, põhjendama, vaidlema ja see on innovatsiooni allikas. Juhid ja organisatsioonid, mis oskavad mitmekesisust teadlikult kasutada ja juhtida, on paremini valmis globaalseks konkurentsiks.

Kõik eeltoodu eeldab psühholoogilist turvalisust. Mitte mugavust, vaid keskkonda, kus eriarvamused on oodatud, eksimine ei tähenda karistamist ega häbistamist, vaid on õppekoht. Psühholoogiline turvalisus ei ole personaliprojekt, vaid strateegiline eelis ja see eeldab juhilt julgust küsida tagasisidet, teada omi päästikuid ning oskust omi tundeid ja mõtteid juhtida.

Seega Edukas Eesti ei sünni juhuslikult, vaid see on juhtimisotsus, mida tehakse iga päev. Kui juhid kõigil tasanditel ja eriti poliitikas julgevad vaadata peeglisse, kaasata erinevusi ja seada sihte globaalses mõõtkavas, siis oleme need kellele tahetakse järgi jõuda.