Marja-Liisa Alop: meil pole luksust tervishoiust eraraha tõrjuda
Tervishoiu rahapuuduse lahendamisel pole meil luksust tõrjuda eraraha ehk tööandjate või inimeste huvi tervishoidu rohkem panustada, kirjutab Eesti Tööandjate keskliidu tervise töörühma juht Marja-Liisa Alop Rahvusringhäälingu arvamusveergudel. Rahapuuduses pole põhjust välistada ühtegi ideed, mis aitab valdkonda raha juurde tuua ja seeläbi tervena elatud aastate hulka kasvatada.
Eelmisel nädalal ilmus Arenguseire Keskuse tervishoiu rahastamise raport „Tervishoiu jätkusuutlikkus. Stsenaariumid aastani 2035“. Tervishoid vajab lisaraha, kuid ei maksutõusud ega täiendavad eraldised riigieelarvest ole selle lahendamiseks ainsad või parimad võimalused, sest elanikkond vananeb ja vajadus terviseteenuste järele kasvab ning seeläbi kerkivad ka tervisekulud. Nutikad lahendused ja senise raha parem kasutamine, aga ka eraraha kaasamine aitavad.
Eraraha tähendab kas inimese enda soovil oma tervisesse rohkem panustamist või siis tööandjate huvi seda teha. Kumbki pole küll võluvits tervishoiu rahastuse murede lahendamiseks, neid pole sellisena ka esitletud, kuid on olulised võimalused valdkonda lisaraha toomiseks. Need pole ka alternatiivid solidaarsele tervishoiule, vaid täiendavad olemasolevat.
Iga ise panustav säästab teistele
Raportit läbib valearusaam, et osade inimeste ligipääs tervisekindlustusele kahjustab kuidagi teiste võimalusi või Tervisekassa raha eest osutatavaid teenuseid. Raske on nõustuda väitega, et rohkem raha süsteemis oleks kuidagi kahjulik või vähendaks ligipääsu terviseteenustele. Kui inimene käib vastuvõtul kindlustuse kaudu või oma raha eest, jääb Tervisekassa vahenditest rohkem ressurssi teiste ravimiseks.
Tööandjad on esitanud valitsusele terve rea ettepanekuid tervishoiu süsteemi parandamiseks, millest uuringu järeldustesse jäid alles vaid kaks – panustada tugevalt infosüsteemidele ja digitaliseerimisele ning minna üle tulemuspõhisele rahastamisele. Need on suure potentsiaaliga ja nüüd jääb loota, et konsensusele järgneb ka kiire tegutsemine ehk ellu viidud muudatused.
Samamoodi on Tööandjad korduvalt teinud ettepaneku laiendada tervishoiutöötatajate volitusi. Praegu on tervishoid väga arstikeskne ja meie oskuslikud õed ning teised spetsialistid on alakasutatud, kuid õed, eriõed, apteekrid, optometristid, psühholoogid ja füsioterapeudid võiksid palju rohkem panustada inimeste tervisesse. Selleks tuleb lubada neil teha oma pädevusele vastavaid läbivaatusi ja protseduure ning need ka terviseinfosüsteemi kirja panna.
Rohkem konkurentsi toimib teistes sektorites. Miks mitte tervishoius?
Muud küsimused, mis puudutasid tervishoiusüsteemi efektiivsust, jäid aga uuring fookusest välja. Näiteks on tööandjad ja peaministri ettevõtjate nõukoda soovitanud suurendada tervishoiuteenuste valdkonnas konkurentsi. Tervisekassa rahastatud teenuseid pakuvad täna peamiselt riigi haiglad ja raviasutused, mis ei pea rahastuse saamiseks osalema hangetel, demonstreerima ravi tulemuslikkust või kvaliteeti. Neid teenuseid võiks hankida oluliselt suuremal määral nö vabaturu põhimõttel, mis soosib tootlikkust ja innovatsiooni.
Kui teistes olulistes valdkondades – näiteks riigikaitse ja energeetika – aitab konkurents tuua parima lahenduse, siis jääb arusaamatuks konkurentsi tõrjumine tervishoius ja kuidas teenuse rahakasutust ning kvaliteeti oluliselt mõjutav teema uuringust välja jäi.
Puudust tundsin ka sõnastatud tulevikustsenaariumite finantsmudelitest. Kui pole hinnatud erinevate rahastamisallikate kasvuvõimalusi, vabatahtliku panusega kaasnevate terviseteenuste tarbimise mõju inimeste tervisele, elueale, haiguslehtedele ja majandusele laiemalt, tervishoiu sisendkulude kasvu peamisi mõjutajaid ja palju muud, siis on mõjusid teadmata nende pinnalt õigeid otsuseid langetada.
Tervishoiukulude eesmärk – rohkem tervena elatud aastaid
Sedalaadi uuringute ja stsenaariumite puhul oleks oluline kokku leppida, mis on analüüsimise eesmärk ja mida süsteemilt ootame. Tervishoidu panustatud raha eesmärk võiks olla näiteks tervena elatud aastad ja nende hulga suurendamine.
See eeldab ka ennetusse panustamist. Tõsi, ennetus algab juba toitumisest, unest ja liikumisest, aga liialt tihti jääb tegemata sekundaarne ennetus ehk sekkumine varajaste tervisemurede märkide korral. Praegu tegutseme alles siis, kui probleem on viinud juba tõsise haiguseni ja selle ravimine on varajasest sekkumisest kallim. Tervishoiu rahastamist käsitledes peaksime seetõttu mõtlema alati ka sellele, kuidas hoida ära raskete haigusseisundite tekkimine.
Töötervishoid on kasutamata võimalus ennetusel
Üks võimalus selleks on esmatasandi tugevdamine töötervishoiuteenuse toel. Töötavad inimesed käivad regulaarselt kohustuslikus töötervishoiukontrollis, kus selguvad ka tööga mitteseotud terviseprobleemid. Nende edasiseks uurimiseks saadab töötervishoid inimese täna perearsti juurde, kuid seetõttu jääb tuhandetel oma käel raviteekond pooleli ja probleemid süvenevad.
Seetõttu peaks töötervishoiuarstil olema fond, et teha inimesele kohe vajalikud uuringud ja vajadusel erialaspetsialisti, mitte perearsti, juurde suunata. Näiteks Soome, Rootsi ja Hollandi kogemus näitab, et töötervishoiu varasemad sekkumised, eriti vaimse tervise ja töövõime toetamiseks, võivad vähendada töövõimetuspäevade arvu kuni 40%.
Seega järgmine uuringu lähteülesanne võiks olla otsida lahendust, kuidas olemasoleva ja seejuures vabatahtlikku panustamist võimaldades saab paremaid tervisetulemusi, mitte otsida põhjuseid ja ettekäändeid, miks see ei toimi.
Artikkel ilmus Eesti Rahvusringhäälingu arvamusveergudel.