Marja-Liisa Alop: töötaja tervisesse panustamine toob tulu
Hea tervise hoidmine ei ole üksnes isiklik asi. Iga haiguspäev tähendab töötajale väiksemat sissetulekut, tööandjale vähenenud tootlikkust ning riigile madalamat maksutulu, kirjutab finants- ja õigusajakirjas RUP Tööandjate keskliidu tervise töörühma juht Marja-Liisa Alop.
Eesti sündimus on langenud rekordmadalale ja tööealine elanikkond kahaneb. Seetõttu on nii inimeste, majanduse kui ka kogu ühiskonna huvides suurendada tervena elatud aastate hulka. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad omavahel kooskõlas toimima tervishoiuteenused, inimeste teadlik panus oma elukvaliteeti ning tööandjate valmisolek ja võimalused töötajate heaolusse panustada.
Tervishoid vajab lisaks rahale ka reforme
Kuigi Eesti tervishoiukulud on viimase seitsme aasta jooksul kahekordistunud, ei piisa sellest endiselt kõigi vajalike tervishoiuteenuste pakkumiseks. Vananevas ühiskonnas on kasvav nõudlus terviseteenuste järele paratamatu, kuid rahapuudus peegeldab ühtlasi süsteemseid kitsaskohti – vajadust teenuste korralduse, rahastamise ja prioriteetide ümberhindamise järele.
Eesti inimene katab tervishoiuteenuste kulud peamiselt maksude kaudu, kuid sageli ka täiendava omaosalusega – kas otse ise tasudes või tööandja pakutavate tervisekulude hüvitiste abil. Riigil tasub seejuures kasutada tööandjate huvi ja valmisolekut oma töötajate tervisesse panustada ning kaaluda tervisega seotud kulude maksusoodustuste laiendamist.
Maksuvabade tervisekulude piir
Maksuvabastuse piirmäär 400 eurot aastas on püsinud muutumatuna juba seitse aastat ega vasta enam praegustele hindadele ja tervishoiukulude kasvule. Piiri võiks tõsta vähemalt 1000 euroni. Tööandjad leiavad lisaks, et töötajate tervisesse panustamine tuleks muuta lihtsamaks, võimaldades erisoodustusmaksu vabastust kõigile tervishoiuteenustele, sealhulgas apteegiravimitele ja meditsiiniseadmetele – ka juhul, kui teenust ei kasutata kindlustuse kaudu.
Terviseteemalises arutelus väidetakse mõnikord, et tasulised teenused pole nii vajalikud ega olulised kui need, mida rahastab tervisekassa. See väide ei pea paika. Arsti juures käiakse ikka tervisemure või -küsimusega, mitte ajaviiteks. Enamasti ei kulutata oma väärtuslikku aega ega raha põhjuseta arsti vastuvõtule minekuks.
Täiendava kindlustuse alusel teenust kasutavad patsiendid aitavad ühtlasi vähendada riikliku tervishoiusüsteemi koormust. Nii paraneb ligipääs arstiabile kõigile – nii erakindlustusega kui ka ilma selleta inimestele.
Töötervishoiu võimalused vajavad paremat kasutust
Ravile eelneb ennetus ning selles on samuti oluline roll tööandjatel. Eestis on hästi toimiv töötervishoiusüsteem ning kohustuslik tervisekontroll võimaldab tööealiste elanike tervist regulaarset jälgida. Tegemist on suurima terviseennetuse programmiga, kuid praegu puudub mehhanism, mis võimaldaks töötervishoiu kontrollis tuvastatud kõrvalekaldeid ja haigusseisundeid kiiresti uurida ja ravida.
Selliseid terviseprobleeme avastatakse töötervishoiu kontrollides 20–30 protsendil patsientidest. Seetõttu oleks mõistlik vajalikud uuringud teha juba töötervishoiu raames, mitte suunata inimest edasi perearsti juurde, sest sageli jääb edasine tegutsemine sel juhul soiku.
Õigeaegne sekkumine aitab ennetada südame-veresoonkonna ja teiste tõsiste haiguste kujunemist. Need haigused halvendavad elukvaliteeti ja toovad hiljem kaasa märksa suuremad ravikulud. Töötervishoiu paremal integreerimisel üldisesse tervishoiusüsteemi väheneks nii patsiendi ajakulu ja erinevate arstide vahet jooksutamine kui ka ravikulu järgmistes ravietappides.
Tervishoiukulusid aitaks õiglasemalt jaotada haigus- ja hooldushüvitise süsteemi ajakohastamine, sest praegune kord ei arvesta enam ettevõtete töökorraldusega ega tööandjate ja töötajate tegelike vajadustega. Kuigi riik plaanib haiguslehe ajal töötamise tingimusi paindlikumaks muuta, võiks muutused olla senisest julgemad.
Arsti, töötaja ja tööandja koostöö
Praegune süsteem on liiga jäik: näiteks peab kaugtööd tegev raamatupidaja, programmeerija või turundaja trauma korral valima kahe halva vahel: võtta haigusleht ja kaotada kolmandik sissetulekust või jätkata täiskoormusel tööd, riskides oma tervisega.
Kõige mõistlikum lahendus oleks võimaldada töötajal jätkata osalise koormusega, näiteks poole kohaga, ning saada ülejäänud osa eest tervisekassalt hüvitist – nii nagu tavapärase haiguslehe puhul. Praegu on see võimalik alles alates 61. haiguspäevast, kuid riik plaanib piiri tuua 31. päevani. Suund on õige, ent tegelikult võiks sellise võimaluse anda veelgi varem. Haiguslehe väljastamisel võiks hinnata, kas inimene on võimeline osakoormusega töötama, ning anda selleks võimalus juba mõne päeva möödudes pärast haiguslehe algust. Kui sellega nõustuvad nii töötaja, arst kui ka tööandja, ei ole põhjust lasta inimesel nädalaid jõude olla.
Selline kolmiknõusoleku süsteem aitaks vähendada ka kuritarvituste riski, tagada töötaja ehk nõrgema poole kaitse ning ennetada olukordi, kus osakoormusega tööle minekut kasutatakse survevahendina. Hea eeskuju on näiteks Soome, kus selline paindlik lähenemine on edukalt toiminud juba aastaid. Uus haiguslehe süsteem võimaldaks töötajatel naasta tööle järk-järgult, soodustades kiiremat taastumist ja vähendades pikaajalise töövõimetuse riski.
Näiteks läbipõlemise korral soovitavad spetsialistid tööle naasta väiksema koormusega, kuid paljudel ei ole võimalik loobuda 40–50 protsendist oma senisest sissetulekust. Sellisel juhul jääb võimalus jätkata täielikult haiguslehel, mis tagab küll suurema sissetuleku, kuid seab tööandja keerulisse olukorda töötaja asendamisega ning suurendab samal ajal tervisekassa kulutusi.
Tööandjal on samuti märksa lihtsam kohaneda töötaja osalise töövõimetusega kui tema täieliku töölt puudumisega. Igas organisatsioonis leidub ametikohti, mille täitja roll on kriitilise tähtsusega – olgu selleks pearaamatupidaja, mõne olulise infosüsteemi peakasutaja või muu võtmetöötaja. Kuna oskustööjõu nappus on Eesti majanduse üks suuremaid probleeme, ei peaks ükski töötada sooviv inimene olema sunnitud töölt kõrvale jääma, kui tema tervis võimaldab tööd kasvõi osalises mahus teha.
Rahastamisel tuleks rohkem arvestada ravi tulemusi
Lisaks eeltoodule vajab Eesti tervishoiukorraldus ka põhimõttelisi ümberkorraldusi. Valitsus on koalitsioonileppes seadnud eesmärgiks muuta tervishoiu rahastamine jätkusuutlikuks – see tähendab piisava rahastuse tagamise kõrval olemasolevate ressursside tõhusamat kasutamist, et iga euro tooks maksimaalselt tervena elatud aastad ja aitaks pikendada eluiga. Vastasel juhul seisame silmitsi terviseteenuste kättesaadavuse edasise halvenemisega, mis omakorda mõjutab inimeste töövõimet ning võimalust elada täisväärtuslikku elu.
Kolm peamist valdkonda, mis vajavad muutmist, on tervishoiumõõdikud, terviseandmete potentsiaali parem kasutamine ja konkurentsi suurendamine. Praegune haiglate rahastamismudel soosib tükitööd – teenuseosutajad saavad tasu selle põhjal, kui palju nad teevad uuringuid, analüüse, protseduure, operatsioone või pakuvad voodipäevi. Samas on patsiendi, tervishoiutöötaja ja kogu ühiskonna jaoks olulisem hoopis teenuse tulemus: kas ja kui kiiresti patsient tervenes, kas taastumine oli täielik või osaline ning kas esines tüsistusi või vajadust uuesti haiglaravile minna.
Näiteks praegu liigub rahastus selle järgi, kui palju tehakse puusaproteesimisi ja nendega seotud teenuseid (nt diagnostikat, analüüse, füsioteraapiat) osutati. Rahastamist tuleks aga suunata nii, et see sõltuks vähemalt osaliselt ravi tulemustest: kas patsient sai pärast operatsiooni liikuma, kui kaua võttis taastumine aega, kas see oli täielik ning kas töövõime taastus. Praegune rahastamisloogika toob kaasa ka vastuolulisi tulemusi – Eestis tehakse endiselt haiglaravil operatsioone, mida Soomes ja Rootsis tehakse juba ammu päevakirurgias.
Riigikontroll on samuti juhtinud tähelepanu sellele, et tervishoiuteenuste kujundamisel ja rahastamisel tuleks senisest enam arvestada patsientide kogemusi ja tegelikke tervisetulemusi ehk ravi tulemuslikkust. Selleks on vaja süstemaatiliselt koguda ja analüüsida vastavaid andmeid.
Konkurents loob parema tervishoiu
Eestis on kogutud küll palju digitaalseid terviseandmeid, kuid need pole alati masinloetavad ega võimalda seetõttu nende potentsiaali ennetuseks ega õigeaegseks sekkumiseks ära kasutada. Andmetel põhinevad otsused aitavad lisaks teenuse kvaliteedi hindamisele ja parandamisele kasutada olemasolevaid ressursse tõhusamalt – näiteks vältida topeltuuringuid ning seeläbi luua sama raha eest rohkem tervist. Tervishoiu infosüsteemide killustatus tähendab, et oluline terviseinfo ei pruugi olla õigel ajal kättesaadav. Samuti suurendab eri süsteemide paralleelne arendamine IT-kulusid, mis lõpuks kajastuvad tervishoiuteenuste hinnas.
Hindu ja teenuseid kujundab ka konkurents. Eratervishoiuettevõtted osalevad hangetel vaid umbes kümnendiku ulatuses kogu riigi ravirahast. Samas on levinud arusaam, et tervishoid erineb sellistest suurtest valdkondadest nagu haridus, riigikaitse või energeetika, kus konkurentsi ei peeta teenuste ja kliendikogemuse parandamise loomulikuks osaks. Eesti eratervishoid on konkurentsivõimeline ja uuendusmeelne majandusharu, mis töötab inimeste parema tervise nimel. Seetõttu ei peaks riik kulutama ressursse kõikide teenuste ise arendamisele või osutamisele, vaid võiks kasutada erasektori olemasolevaid võimalusi ja kogemusi. Suurem konkurents aitab sama raha eest paremat teenuse kvaliteeti
Artikkel ilmus ajakirja RUP Novembrikuu numbris.