Kai Realo: keskkonnast saab hoolida ka ilma absurdse bürokraatiata
Projektide surnuks menetlemine, halduskius ja ametnike omavoli keskkonnalubade menetlemisel pidurdab majandust ega täida ka oma eesmärke keskkonnakahjude ärahoidmisel, selgitab Tööandjate keskliidu volikogu aseesimees ja kestliku ettevõtluse töörühma juht Kai Realo ajalehe Postimees arvamusveergudel.
Tööandjate keskliidu kestlikkuse töörühm kogus hiljuti ettevõtete ettepanekuid, mis aitaksid keskkonnaalaseid projekte senisest sujuvamalt ellu viia. Probleem seisneb selles, et innovaatilised ja olulised ringmajanduse projektid venivad või surevad aastaid kestvate menetluste ja piiramatu ametkondliku tõlgendamisvabaduse tõttu.
Selle juured peituvad selles, et keskkonna valdkonnas põrkuvad keskkonnakaitse ideed ja teiselt poolt majanduse alustaladena ettevõtlusvabadus ning omandiõigus. Vajalikke lube ja kooskõlastusi väljastav Keskkonnaamet on valinud küsimuste lahendamisel alati kõrgendatud keskkonnahuvi, sõltumata taotluse sisust ning rakendatavate nõuete põhjendatusest.
Sellega jäävad aga tahaplaanile Euroopa Liidu keskkonnaõiguses tunnustatud põhimõtted nagu majanduslik mõttekus, tehniline teostatavus ja ressursside säästlik kasutamine.
Pidurist peaks saama partner ja nõustaja
Kui ametnikud otsivad menetluses pigem põhjuseid, miks projekti ei tohiks lubada, siis ettevõtjad ootavad Keskkonnaametilt hoopis koostööd – abi ja nõu, kuidas keskkonnasõbralikke ja majanduskasvu soodustavaid projekte ellu viia. Sellest võidab ka ühiskond, kuna riigi maksutulu koguneb arenevast ettevõtlusest.
See tähendab, et Keskkonnaamet ei peaks olema pelgalt formaalne menetleja, vaid tasakaalustaja, kes aitab leida nii keskkonna kui ka ettevõtluse huvidega arvestavaid lahendusi.
Oimetuks menetlemine on pigem reegel
Suur kitsaskoht on veel projektide niiöelda surnuks ja ettevõtete oimetuks menetlemine. Keskkonna-, eriti komplekslubade muutmisel ja andmisel on menetluse venimine pigem reegel kui erand. Menetlused hakkavad venima juba enne ametlikku algust – eelmenetluses. Kuigi seadus sätestab mõistlikud tähtajad, ei hakka need kehtima enne, kui sisuliselt kogu töö taotluse menetlemiseks on ära tehtud.
Lisaks lisavad ametnikud keskkonnalubade menetluses tihti uusi nõudeid või küsimusi, mida algses taotluses polnud. See tähendab sisuliselt tingimuste muutmist, mida ei peaks käsitlema täiendava nõudena algse taotluse kooskõlastamiseks.
Olulistele valdkondadele – nagu jäätmete taaskasutus või energiatootmine – peaks kehtima lihtsustatud ja eelisjärjekorras menetlus.
Ärme keera Euroopa nõuetele vinti peale
Sageli seatakse ettevõtetele ebamõistlikke piiranguid, sest Eesti rakendab ELi nõudeid rangemalt kui vaja. Kui naaberriikides on nõuded meist lihtsamad või leebemad, kahjustab see meie ettevõtete konkurentsivõimet.
ELi õiguse ülevõtmisel peaks Eesti piirduma miinimumnõuetega, välja arvatud juhul, kui on selge ja põhjendatud vajadus karmimate reeglite järele. Sellised otsused peaksid põhinema mõjuhinnangutel, et tagada aus konkurents teiste liikmesriikidega.
Menetlus venib, aga keegi ei vastuta
Menetluste venimine ja ebamõistlikud nõuded ei too riigile ega ametnikele kaasa vastutust ning see loob pinnase halduskiusuks. Riigivastutuse seadus ja keskkonnaseadustiku üldosa seadus vajavad seetõttu ajakohastamist, sest on püsinud muutumatuna ligi 25 aastat. Minimaalselt peaks ettevõtjal olema õigus hüvitisele, kui venimine või halduskius põhjustab otsest kahju. Sageli on aga saamata jäänud tulu otsesest kahjust isegi suurem.
Kõiki neid Tööandjate Keskliidu liikmete ettepanekuid arutas hiljuti ka peaministri majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoda, kes otsustas need valitsusele esitada. Kui loamenetlus muutub ennustatavaks ja koostööpõhiseks, väheneb halduskoormus ning investeeringud saavad kiiremini teoks. See toob maksutulu ja samas ikkagi aitab vähendada ettevõtluse mõju keskkonnale.
Keskkonnaload on loomulik osa tänasest ärist pea igas valdkonnas, mistõttu mõistavad ettevõtjad lubade käitlemise protsessi olulisust. Samas ei saa liigne bürokraatia osutuda totaalseks piduriks ettevõtluse arendamisel.
Artikkel ilmus ajalehe Postimees arvamusveergudel.