President Alar Karis “Tuulelohe lend 2024” konverentsil: Põhjala majandusvabadus on Eestile eesmärk, mille poole püüelda

President Alar Karise kõne majanduskonverentsil „Tuulelohe lend 2024“, 14. märtsil 2024.

Viimased aastad on Eesti majanduses olnud omamoodi otsimise aeg. Mõned on otsinud majanduskasvu. Teised konkurentsivõimet. Kolmandad pikka plaani.

Nende otsingute juures on aga oluline, et me ei keskenduks vaid sellele, mis näib praegu maailmas moes olevat ja millega kõik tegelevad. Meie aga peame minu arvates edasi arendama oma tugevusi, mis on Eestile aja jooksul edu toonud ja mis võiksid teha seda ka tulevikus.

Nendest tugevustest räägingi.

Võiksin pikalt kõneleda digimajandusest, mis on kahtlemata üks meie tugevusi. Oluline on aga mõistmine, et digiedu taga on katsetamise julgus, paindlikkus ja kiire kohanemine uute oludega. Need on tegurid, milles seisneb Eesti ettevõtluskeskkonna tegelik jõud.

Meie konkurentsieelis on turukonkurentsile suunatud majanduspoliitika. Sageli öeldakse, et odav tootmine pole enam meie konkurentsieelis, aga Lätis, Leedus ja Poolas on tootmine meist odavam juba pikka aega. Meie eelised ongi mujal – on olnud juba kaua. Uute ideede, tarkuse ja teadusavastuste rakendamine on võimalikud siis, kui uus lähenemine saab kergesti turule, et seal vanade olijatega konkureerida.

Kui mõtleme viimase mõnekümne aasta majandustõusudele, siis on Eestile edu toonud meie valmisolek ja oskus kohaneda kiirelt uute oludega. Niisugust dünaamilisust iseloomustavad majandusvabadus ja uuendusmeelsus.

Eesti on majandusvabaduse poolest üks vabamaid riike maailmas. Statistika näitab, et vabamad riigid on majanduslikult edukamad, nii peaks olema siis ka Eestiga. Kuid – tootlikkuse ja elatustaseme poolest jääme endiselt alla Põhjamaadele, kellega on meil ometi võrdne majandusvabadus. Miks see nii on?

Küsigem konkreetsemalt: mis meil jääb puudu, et olla võrdväärne partner Põhjalale, kellega seob meid lisaks turgude põimumisele nüüd ka ühtne julgeolekuruum?

Läheme korraks siit 80 kilomeetri kaugusele, põhjanaabri Soome juurde. Eelarve kestlikkusega seotud kriteeriumid on Eestil paremad. Tore. Alla jääme aga peaaegu kõigis teistes kategooriates, nagu omandiõiguse kaitse, kohtusüsteemi efektiivsus, riigivõimu läbipaistvus, turule sisenemise vabadus, tööjõuregulatsioonid ja rahastamise vabadus.

Mul on tunne, et ka saalisviibijatele seostub äri tegemise lihtsus eeskätt nimetatud teguritega.

Siit tõukuvalt kaks sõnumit. Esiteks, Eesti majandust saab muuta veel paindlikumaks ja kergemini kohanevaks.

Ning teiseks, parlamendi ja valitsuse poole vaadates kordan seda, mida ütlesin iseseisvuspäeva kõnes: reegliselgus on osa poliitilisest kultuurist. Kui poliitikas napib järjekindlust, ja just seda ettevõtjad kurdavad, siis võivad juba kokkulepitud mängureeglid järsult muutuda ja investeerimine tekitab pelgu.

See pool on poliitikute kujundada, see toetub või ei toetu nende vastutustundele.

Meie eeskujud ongi lähedal, teiselpool Läänemerd. Peame võrdlema end rohkem Põhjala riikidega mitte ainult nende riikide sotsiaalsüsteemi helduse osas, vaid just majandusvabaduse poolest, sest need riigid on selles maailma parimad. Ja mitte ainult võrdlema, vaid pingutama, et kasvada sama heaks.

Põhjala riikide turukesksus on aidanud neil kasvatada majandust ja see omakorda aitab tasuda sotsiaalsüsteemi eest. Viimane tagab omakorda turvavõrgu, mis julgustab inimesi võtma riske, olema uuenduslik ja arenguvõimeline.

Tulevase edu nimel peame olema valmis varem saavutatust ka lahti laskma, sest vanade äriplaanide aeg saab paratamatult ükskord ümber. Üksikisiku tasandil eeldab see kindlustunnet elujärje säilimise ja uue töökoha leidmise osas – sedasama turvavõrku, mida on Põhjala riigid arendanud. Ettevõtete tasandil on vanast lahtilaskmine aga eelduseks, et majandus saaks areneda. Tulevased ettevõtted ei sünni ega kasva töötajateta, kes täna töötavad kusagil mujal.

Majandusvabaduse kasvatamine on muutunud keerulisemaks kui paarkümmend aastat tagasi, sest oleme juba nii palju saavutanud. Oluline on see, et väldiksime survet suurema reguleerimise järele, mis kasvab paratamatult, kui majanduselu muutub keerulisemaks ja olemasolevate ettevõtete hääl ministeeriumikoridorides valjemaks. Konkurents toimugu siiski turul, mitte Suur-Ameerika tänava kaksiktornides.

On loomulik, et erinevad ametialad ja valdkonnad püüavad saavutada regulatsioonide kaudu suuremat kaitset. Seda tuleb aga vältida, et hoida uute ettevõtete turulepääs lihtsana ja konkurents ettevõtete vahel tugevana. Ettevõtja suurimaid hirme ei peaks olema see, kas tema konkurent saab ministeeriumist eelise, vaid ikka see, kas tema äriplaan peab vett.

Lõpetuseks kutsun teid tagasi vaatama rahvusvahelise finantskriisi aega, mida Eestis iseloomustas tööjõu kiire ümberpaiknemine, millega kaasnes vahepeal suur tööpuuduse kasv. Ehkki see oli ühiskonnale valus, ladus see vundamendi meie järgmise kümnendi majanduskasvule.

Viimaste aastate majanduslanguse kiuste pole tööpuudus Eestis palju kasvanud. Nii on see ka teistes arenenud riikides. Aeglaselt kasvanud tööpuuduse taga pole aga pelgalt see, et majanduskriisis kannatanud töökohti üritatakse kõige kiuste säilitada. Töölt lahkumise määr oli Eestis eelmisel aastal isegi suurem kui rahvusvahelise finantskriisi ajal 2009. aastal. Aga ka uutele töökohtadele töölevõtmise määr oli palju suurem kui 2009. aastal.

Seega on praegu majanduses toimumas veel suuremad muutused kui rahvusvahelise finantskriisi ajal. Loodan, et varsti hakkame nende muutuste mõju ka majandustulemustes nägema.

Arutlegem täna selle üle, mis on Eesti eelised ja kuidas neid tugevdada.