Õpipoisiõpe vähendab lõhet hariduse pakutava ja tööturu vajaduste vahel

Euroopa on murelik – majanduskriis on mõjunud eriti halvasti just noorte tööhõivele. Tänastest noortest, kes peaksid mõjutama riikide tulevikku, nende majandust, kultuuri ja haridust, on iga viies töötu. Teisest küljest on ettevõtted hädas kvalifitseeritud tööjõu leidmisega, Eestis leiab vaid kolmandik ettevõtjaist piisaval hulgal vajalikke kutseharidusega töötajaid.

Anneli Entson
Tööandjate keskliidu haridusnõunik

Euroopa Liit loodab edu õpipoisiõppe programmi laiendamisest. Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavate projektidega soovitakse luua paremaid võimalusi hariduse omandamiseks ja suurendada tööhõivet. Eestis kavatsetakse aastatel 2015-2020 õpipoisiõppe arendamiseks kasutada 25 miljonit eurot. Kuidas saavutada tulemusena õppevorm, mis rahuldab tööturu vajadusi ja jääb kestma ka perioodi lõppedes? Kindlasti pole positiivne tulemus, kus õpipoisiõppe laiendamise programmist kokkuvõtet tehes saame tõdeda, et raha on kulutatud, hulk tegevusi tehtud, kuid kahjuks õpib õpipoisiõppes ikka ainult 2% kutsehariduse omandajatest.

Kõigepealt peaksime küsima, kas me sellist õppevormi üldse vajame? Kui see meile üldse ei sobi, siis pole ju põhjust kivist vett välja pigistama hakata. Õpipoisiõpe peab olema paindlik ja arvestama tööandjate ja õppijate reaalseid vajadusi. Täna ei piisa tööturul edukaks toimetulekuks üksnes teadmistest või lihtsast töötamisest, vajalikke oskusi omandatakse tööprotsessis ja tööprotsessist tuleb aru saada. Töökohapõhise õppe laiendamise aruteludes on olulisel kohal olnud küsimused, kas õppe sisu määrab tööandja või kool, kas õpipoiss on eelkõige töötaja, keda tööandja tahab (täiend)koolitada kutsekooli juures või peaksid õpipoisid kutsekoolist ettevõttesse nö pikale praktikale tulema? Ja kas plaan laiendada õpipoisiõpet, võttes sihtrühmaks ka põhihariduseta noored, on teostatav?

Euroopa poole vaadates hakkavad silma erinevad näited. Sakslased ütlevad, et õpipoisiõppe eesmärk on õpetada välja väga heade ja laialdaste erialaste oskustega töötajaid, nn facharbeiter´eid. Selline õppevorm on hästi töötanud ka Hollandis, Austrias, Taanis ja Šveitsis.

Eestis piloteeriti 2002.aastal õpipoisiõpet Kirde- ja Lõuna-Eestis ning saartel. 2005 -2008 viidi läbi projekt „Töökohapõhise õppevormi (õpipoisikoolituse) rakendamine kutseharidussüsteemis“, selles osalesid kuusteist kutseõppeasutust, üle saja kolmekümne ettevõtte ja ligi tuhat õppijat. Tänavu on õpipoisse 617, neist vanemaid kui 25 on 71,7 %, 20-25 aastaseid on 24,3 %.

Meil on õpipoisiõpe defineeritud kui süsteemne, pikaajaline õpe, mis viiakse läbi töökohas ja kutsekoolis. Enamasti eeldab selline õppevorm lepingu olemasolu või sõlmimist tööandja ja õpipoisi vahel. Laias laastus on õpipoisiõppe puhul tegemist erialaste oskuste omandamisega töökohas ja üldiste teoreetiliste teadmiste õppimisega kutsekoolis. Tavapärasest praktikast eristab eelkõige töökohas õppimise kestvus. Õpipoisile peab maksma töötasu, praktika korral seda teha ei tarvitse.

Peaksime leidma Eestisse hästi sobivad mudelid. Ettevõtete vajadused ja võimalused kutsekoolide õpilastele praktikavõimaluse pakkumiseks või töökohapõhise õppe korraldamisel on erinevad. Kõikidele ettevõtetele selline õppevorm hästi ei sobi, teised näevad seda kui head võimalust töötajate koolitamiseks. Uurisime oma liikmete hulgas, mis motiveeriks õpipoisiõpet läbi viima ja milliseid takistusi nähakse. Selgus, et enim motiveeriks õpipoisiõpet läbi viima parem informeeritus, praktikajuhendamise eest makstav tasu, võimalik maksusoodustus (näiteks kui õpipoisile makstavale töötasule ei lisanduks tervisekindlustusmaks, sest õpilased on juba kindlustatud) ning ettevõtte huvidele vastavad õppekavad ja praktikaeesmärgid. Abi oleks kompensatsioonist ettevõtte seadmete õppe-eesmärgil kasutamise eest. Motiveeriks ka hea koostöö koolide ja ettevõtete vahel.

Välja toodi vajadus koolitada töökohapoolseid juhendajaid, kes enamasti head erialaspetsialistid, kuid kes juhendamise metoodikast palju ei tarvitse teada ning hoida koolipoolseid juhendajaid kursis ettevõtetes toimuvaga.

Suurimaks probleemiks töökohapõhise õppe läbiviimisel peetakse noorte sotsiaalset ebaküpsust ning vähest motiveeritust valitud erialal õppida ja töötada.

Õpipoisiõpe on edukas ja osalejaterohke õppevorm neis riikides, kus „jäme ots“ on tööandjate käes. Eestis on õpipoisiõpet katsetatud ja jõutud tasemeni, kus 2% kutseõppes õppijatest on õpipoisiõppes. Pole erilist põhjust eeldada, et panustades samadesse meetoditesse rohkem raha, saame oluliselt parema tulemuse. Lähenemist on vaja muuta. Tööandjate esindajad on aktiivselt osalemas õpipoisiõppe laiendamise programmi töörühmas.

• Šveitsis on õpipoisiõpe väga populaarne ja lähtub tööandja huvidest. Õppeperiood on 3-4 aastat, kuid leidub ka 2-aastaseid programme. Erialade kirjeldused koostatakse tööstusliitude poolt, ettevõtted võivad õpet ise suures ulatuses kujundada. Suur rõhk on tootmisel.
• Austrias on õpipoisiõppe süsteem paindlik, õpetamine jaguneb kooli ja töökoha vahel.
• Õpipoisiõppesse on kaasatud ka nõrgemad õpilased, kes muidu ei leiaks kohta. Kindlasti ei ole tegemist karjääritupikuga – pigem võib öelda, et paljud juhid on alustanud oma töist teekonda just õpipoisiõppest.
• Taanis annab kutsekool baasteadmised, ettevõtetes läbiviidavate õppeprogrammide kestus on paindlik: 1,5 – 5 aastat, paindlik on ka õppekavade sisu. Õpipoisil pole kindlat töökohta, õpetus võib jääda ka kutsekooli keskseks.
• Hollandis on kasutusel nö 2-samba süsteem: samu erialasid on võimalik õppida kooli-põhiselt või õpipoisiõppes. Väga diferentseeritud erialad. Õppevorm on avatud ka vanematele õppijatele: 25% on üle 35-aastased. Võimalus ka nõrgematele õpilastele. Paljud lähevad edasi õppima.

Metsa- ja puidutööstused loodavad õpipoisiõppe elluviimisele
Pille Meier,
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tööstus-ja haridusvaldkonna teemajuht

Eesti puidutööstuse ettevõtted tunnevad reaalset vajadust õpipoisiõppe käivitamisest. Kuna ettevõtete tooted ja ka tööoperatsioonid on väga erinevad, siis spetsiifilist väljaõpet peavad ettevõtted ise korraldama. Koolid annavad sageli hea üldise oskuse, kuid siiski tuleb ettevõtetes viia läbi ettevõttespetsiifilist täiendõpet. Lisaks on vaja koolitada nii olemasolevaid kui ka uusi töötajaid, kellel puudub erialane haridus. Sektori ettevõtted teevad seda juba praegu, sest vastasel juhul poleks ju töötajaid. Õpipoisiõpe annaks ettevõtetele materiaalset tuge koolituste läbi viimiseks, kuid selleks peab olema rangelt fikseeritud, millised on ettevõtete ja koolide roll ja kohustused. Samuti peab olema selgelt fikseeritud osapoolte rahastus.