“Tuulelohe lend 2025”: ühiselt vastutamine pole pühapäevane asi, see on igapäevane asi

Näitleja Karl Rober Saaremäe kõne majanduskonverentsil “Tuulelohe lend 2025”, 5. märtsil 2024.

Head sõbrad. Mina olen kultuuriinimene, see on minu haltuura ja tööandjad käskisid… khm, palusid, et ma paneksin kõigile südamele: ajad on rasked, tuleb teha keerulisi valikuid, ärge elagem üle oma võimete ning lihtinimene – ära lintši poliitikut, kui ta raskeid valikuid teeb.

Kümme aastat tagasi oleksin võinud siinkohal lõpetada, honorari võtta ja minema jalutada, aga täna on ajad teised. Täna tuleb mul sama summa teenimiseks teha kuus korda rohkem tööd, nii et oodake veel mõned minutid.

Kuigi tõsi, miks just kultuuriinimene peaks rohkem tööd tegema, on veidi arusaamatu. Kultuurisektor on ainuke sektor Eestis, kus kulude kasv ei ole alates eelmisest majanduskriisist ületanud tulude kasv. Kui lisada isiklik noot ja mõelda, et olen pidanud tagasillaveoga Subaru vahetama näkase Audi vastu, siis kulude kasv on jäänud kultuurisektoris tuludele isegi alla.

Kõigis muudes valdkondades on riik kulutanud rohkem kui teeninud. See on nii uskumatu, et ma ütlen selle lause uuesti: kõigis muudes valdkondades peale kultuuri on riik viimased 15 aastat kulutanud rohkem kui teeninud. See saab tähendada ainult üht: lähenevat pankrotti. Ja ma ei mõtle siinkohal ainult ega ennekõike rahalist pankrotti. On veel üks palju suurem pankrott, mille sees me juba elame – see on otsusekindluse pankrott. See on sihikindluse ja eesmärgipärasuse pankrott. Meie riiki pidi justkui valitsema talupojamõistus, kuid selle kujuteldava talupoja põldudel on otsustamise julgus juba aastaid närbunud ning ainus, mis levib nagu ohakas ja õitseb aastaringselt nagu pärn on igihaljas populism.

Head sõbrad. Enam kui kümnel aastal on autosse võetud mitte ainult joogid, vaid ka meie maksud. Siis on paigalt tõmmatud ja kihutatud miraaži poole, mida nimetatakse heaoluühiskonnaks, meie teiega oleme aga seisnud umbse tossu sees, taskud tühjad ja käed nõutult laiali.

Statistikanurk. Kriisiaastatel oleme kulutanud 2,5 miljardit eurot rohkem kui teeninud. Ärge näidake näpuga riigikaitse poole. Näidake sotsiaalkaitse ja tervishoiu, hariduse ja majanduse poole, aga ennekõike näidakem näpuga iseeneste poole. Meid ei oleks ilma hariduse ja tervishoiuta, need on vajalikud, küsimus ei ole neis, vaid selles, mida me oma elult tahame.

Me tahame liiga palju.

Edasipüüdlikkus on üks asi, liigne auahnus teine. Soov elada paremini on üks asi, soov elada üle oma võimete hoopis teine. Tahtmine anda lastele parem tulevik on üks asi, aga see, et me anname oma lastele üle võlgades riigi, sootuks teine. Aga seda me praegu teeme. Mõelge oma laste peale. Sest nemad on need, kes meie teod peavad kinni maksma. Eesti lastel on juba praegu üks uus mäng – selle nimi on nõiaring. Kas teate, kuidas see käib?

See käib nii: tikripõõsa taha kogunevad asjaliku näoga mudilased. Ratas on jäetud nurka, ratas neid enam ei huvita, ratas on minevik, see siin on uus mäng – aga reeglid on ikka samad. Uka-uka, valitsuse kulud kasvavad kiiremini kui majandus. Kommi-nommi, valitsus vajab maksutõuse. Tšiki-priki, tõusevad hinnad, kasvab inflatsioon. Tii-tii tihane, elu on kallim, kulusid on rohkem, valitsuse kulud kasvavad kiiremini kui majandus. Ja nõnda uuesti ja uuesti ja uuesti – nõiaring.

Head kohaletulnud. Jah, ma ütlesin “me”. Need oleme meie, kes seda teevad. Lihtne oleks süüdistada ainult poliitikuid ja see polekski ju vale. See näiline elegantsus, millega meie – mitte nende – teenitud raha tuulde lastakse meenutab oma hoiaku kõrkuselt pealtnäha Vana-Rooma valitsejaid, aga nendega on meie tänastel poliitikutel ainult üks asi ühine: slogan, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Poliitikute soov elada lakkamatus kiirlaenu tsüklis ja samas pidada ühiskonnale loenguid finantskirjaoskusest, nende tahe asendada Eesti Vabariigi põhiseadus Bondora krediidilepinguga on meid toonud punkti, kust samamoodi edasi minna ei ole võimalik. Meil ei ole võimalik.

Sest kui poliitikud otsustaksid loobuda näiteks indekseerimistest, kahandaksid sotsiaalkulusid, võtaksid vähemaks tervishoius, siis kas ühiskond kiidaks takka? Kas meie siin ütleksime: jah, muidugi, memmekesele vähem eurosid; haiglatele vähem hingamisaparaate; vabandage, milleks meile üldse lasteaiad? Ei, ei ütleks. Kas peaksime ütlema? Ma ei tea.

Või kui poliitikud kutsuksid ettevõtjaid ühise laua taha asju arutama ning ettevõtjad pakuksid välja ühte ja teist ja ehk tüki kolmandatki, aga poliitikud ütleksid – saame aru, aga meid on valinud tavalised inimesed siit ja sealt ja ehk kolmandastki kohast, ja nende elu teeb see halvemaks? Kes on siis süüdi? Poliitikud, ettevõtjad, rahvas? Või kas üldse peab olema süüdi?

Head kohaletulnud. Eesti elu meenutab üha enam Eesti laulupidu. Tullakse ühel pühapäeval kokku, peetakse pidulikke kõnesid nagu see siin, räägitakse ühisosast, koputatakse südamele ja teistele siseorganitele, siis lauldakse mõned laulud, süüakse natuke halba suhkruvatti ja minnakse tagasi tööpostile. Linnuke solidaarsuskastis on kirjas. Oleme suutnud korraks ennast ja teisi veenda, et elame ühes ühiskonnas ja üheskoos ka selle ühiskonna eest vastutame.

Aga ühiselt vastutamine ei saa olla pühapäevane asi. See on igapäevane asi. Iga päev teha väike samm teise inimese ja tema arusaamise poole, isegi kui kunagi päriselt kohale ei jõua. Me oleme tilluke ühiskond. Siin ei ole distantsid pikad, eriti teise inimese poole.

Ma tean, et teie siin, ettevõtjad, olete teinud valitsusele omad ettepanekud, kuidas nõiaringist välja saada. Ma lugesin need läbi ja kuigi mina käisin sellises kõrgkoolis, kus maksumaksja raha eest ei õpetatud kõrgemat matemaatikat ja elementaarset loogikat, vaid rapiiriga vehkimist, dressipükstes aelemist ja väljamõeldud hobusega madalama veetakistuse ületamist, siis isegi mina sain neist ettepanekutest aru. Kokkuvõtvalt ütlesid need: riigi kulud olgu vastavuses riigi tuludega.

Ja see, head poliitikud, on ohumärk – kui juba mina saan aru, kuidas oleks õige majandada, siis järelikult on midagi väga valesti.  

Distantsid Eestis ei ole suured. Mis takistab poliitikutel tulemast lähemale ettevõtjatele? Ettevõtjatel lähemal rahvale? Rahval lähemale poliitikutele? Ma ei tea. Võib-olla on see hirm. Hirm, et teine tahab minult midagi ära võtta. Ja nii me kapseldume ja kapseldume ja kapseldume, ja vaatame lõpuks oma silotornidest, kuidas teoks saab hoopis üks teine hirm – pankrot. 90ndate bravuur ja nullindate sihikindlus on asendunud leiguse ja argusega.