Torditehasesse praktikale pääseb läbi sõela
Kui pagar-kondiitri eriala uued õppurid sügiseti Gustavi torditehasega tutvuma lähevad, selgub üsna pea, kes sooviks sealt põgeneda ja kes saab innustust õppimiseks. Praktikakoha saavadki sinna need õpilased, kel on soovi edasi pürgida.
Osaühing Mattias Cafe on tegutsenud toiduainetööstuse turul alates 2007. aastast. Sama kaua, üksteist aastat, on seal tegeldud ka kutseõppurite ja tudengite koolitamisega. «Oleme pakkunud noortele võimalust õpitavast erialast aimu saada, praktilisi oskusi omandada ja neid paremaks lihvida,» kirjeldab tootmisjuht Tea Mey.
Soovijatest puudust ei ole
Põhilised õppeasutused, kust praktikandid Gustavi kondiitritehasesse jõuavad, on Tartu Kutsehariduskeskus, Eesti Maaülikool ning Olustvere Teenindus- ja maamajanduskool. Viimase aasta jooksul on ettevõttes koolitust saanud 15 õpipoissi, kes on õppinud peamiselt pagar-kondiitri erialal. «Soovijaid on rohkem, kui suudame vastu võtta. Kahjuks oleme olnud sunnitud osa õpipoistele eitava vastuse andma,» tõdeb Mey.
Et välja sõeluda õppurid, kes on tõeliselt huvitatud sellel erialal edasi jõudmisest, laseb ettevõte kõigil praktikakandidaatidel kirjutada vabas vormis enesetutvustuse. Sinna palutakse kirja panna põhjus, miks noor inimene õpib just seda eriala, millised on tema mõtted ja ambitsioonid tuleviku osas ning kas tal on soov õpitaval erialal ka tööle asuda. Uuritakse sedagi, kas praktikale tulija on eelnevalt küpsetamise ja toiduvalmistamisega kokku puutunud.
Kui kandidaat osutub valituks, kutsutakse ta enne praktika algust kondiitritehasega tutvuma. «Tutvustame talle ettevõtet, tulevast juhendajat ja osakonda, kus õpipoiss asub oma praktilisi oskusi arendama,» kõneleb Mey. Õpipoissi ei jäeta praktika käigus üksi – ta töötab eksimuste vältimiseks õlg õla kõrval kogemustega töötajaga.
Tootmisjuht kinnitab, et praktikantidele juhendajate leidmine pole probleem, sest tänu eelnevale õpipoiste sõelumisele on välja valitud tugevad ja edasipüüdlikud õppurid, kelle juhendamine on vaid rõõm.
«On olnud õpipoisse, kes saavad juba poolelt sõnalt aru, mida neile öelda tahetakse. Nad haaravad kõike lennult ning näevad sammu võrra ette, mida tuleb järgmisena teha. Vaat need on briljandid!» kiidab Mey.
Õpetajad hoiavad silma peal
Õpipoiste käekäiguga hoiavad end kursis ka nende kooli õpetajad, kes käivad sageli kohapeal olukorraga tutvumas. Praktika juhendajad annavad pidevalt tagasisidet e-kirja teel, kasutades selleks ettenähtud hinnangulehti.
Mey kinnitusel on õpipoisiõpe kindlasti vajalik, sest vastasel juhul puudub tulevastel töötajatel ettekujutus sellest, mida tähendab tegelikult töötada pagar-kondiitrina tööstuses või kohvikus, milline on nende kahe koha erinevus.
«Neil tuleb mõista, et nädalavahetuste ja pühade ajal, kui teised inimesed puhkavad, on pagarid ja kondiitrid alati tööl. Järgida tuleb hügieenireegleid, tundma kella, olema füüsiliselt heas vormis, omama ilumeelt,» loetleb tootmisjuht.
Kui pagar-kondiitri eriala uued õppurid sügisel torditehasega tutvuma tulevad, on see esimene külaskäik mõnele õppurile nii ehmatav, et ta põgeneb. Mõni teine saab sellest aga just juurde innustust õppida ja end harida.
Tootmisjuht Tea Mey kinnitab, et praktikandid on nende ettevõttesse väga oodatud, sest nemad on ju järelkasv. Paljudest tublidest õpipoistest on hiljem saanud lojaalsed töötajad, kes on välja koolitatud just kondiitritehase vajadusi ja omapära silmas pidades.
Autor: Liisi Seil
Artikkel ilmus Eesti Tööandjate Keskliidu erilehes, mille pani kokku Eesti Meedia prindi ja veebi eriprojektide osakond