Kai Realo: nii riik kui ettevõtjad peavad kokku hoidma

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo ütles üldkoosoleku kõnes, et kokku peavad hoidma nii riik kui ettevõtted – esimene raha ja teised ühisosa leidmiseks ning kaitsemiseks.

Kai Realo kõne Tööandjate keskliidu üldkoosolekult 18. septembril.

Tere head Tööandjate Keskliidu liikmed, austatud peaminister.

Hea meel on teid tervitada Eesti Tööandjate Keskliidu üldkoosolekul, kuid pean tunnistama, et polnud väga lihtne selleks lühikeseks kõneks valmistuda.

Viimase aasta sisse on jäänud ohtralt elamusi ja üleelamisi – nägime endiselt kõrget inflatsiooni ning hinnatõusu, raugematut palgatõusu, jätkuvat majanduslangust ning paraku ka kogemust kahe valitsusega. Neist suvel oma töö lõpetanud valitsus, nagu ka sellele eelnev valitsus, läheb ajalukku kui üks vähima koostöövalmidusega riigi juhtorgan.

Need ligi 3,5 aastat mõõdukat ignorantsi panid mind mõistma, et olulisem kui see, et saada läbirääkimistel enda jaoks soovitud tulemus, on tegelikult see, et sind on üldse kaasatud ja et sinu arvamust väärtustatakse. Seda Tööandjate Keskliidu vaates nii sotsiaalpartnerina kui suure osa riigi sissetulekute tagajana.

Sellel suvel ametisse asunud uus valitsus sai kahtlemata päranduseks suhteliselt viletsas seisus riigieelarve, kuid neile kaasatundmisest hoiab samas mind teadmine, et selle eelarvelise augu kaevamisse on panuse andnud ka tänased koalitsioonipartnerid.

Viimased nädalad on kaasa toonud tohutus koguses emotsionaalseid maksuarutelusid ning erilist kõlapinda on leidnud just ettevõtete maksustamine. Teades, et tegemist on ajutise julgeolekumaksuga, on paljud ettevõtjad ning firmajuhid nõus, et ka ettevõtted peaks sellesse panustama.

Peamine debatt seisnes aga selles, mille põhjal maksu arvutada. Samas, kui leidus kahtlemata ka neid, kes ühegi maksu lisandumist mõistlikuks ei pea. Mõistes, et valitsus ettevõtete maksustamise plaanist ei loobu, oli küsimus väga selgelt see, et milline niiöelda halb valik on rohkem halb.

Loodame, et valitsus peab sõna

Tuleb tunnustada rahandusministrit ja tema erakonda, et ettevõtjate poolt pakutud lahendusi vähemalt kaaluti ning selle käigus tekkis avatud diskussioon, kus osapooled said oma arvamuse välja öelda. Kahtlemata polnud neist ükski ideaalne, kuid erinevaid lahendusi pakkuma pani väljavaade saada ajutise julgeolekumaksu asemel kiirelt progresseeruv ja püsiv kasumimaks.

Tänaseks on selgunud, et valitsus otsustas siiski jääda koalitsioonilepingus toodud ettevõtete kasumimaksu juurde ning meil ettevõtjate ja juhtidena jääb vaid loota, et lubadustest kinni peetakse ning me ei leia end mõne aasta pärast olukorras, kus Eesti ettevõtete kasumeid maksustatakse kõrgemalt kui naaberriikides.

Toimunud maksufestival tõi selgelt päevavalgele ka uue olukorra ettevõtluses – juba koroonakriisist alates on järjekindlalt kerkinud teemasid, kus ettevõtjate seisukohad üksteisest üsna radikaalselt erinevad. Näiteks kriisideks valmistumine – kui ühed ettevõtted ootasid valitsuselt pidevaid abipakette, siis teised rõhutasid, et kriisiks valmistumine on siiski ettevõtluse üks osa.

Ka roheenergia teemadel ja rohepöörde osas üldisemalt võivad arvamused olla üsna fundamentaalselt erinevad. Ning maksudebati ajal sai kuulda ja näha eriarvamusi nii erialaliitudelt, ärimeeste grupeeringutelt kui ka üksikutelt ettevõtjatelt.

Tööandjate Keskliiduna on meil siiski pikk ja soliidne ajalugu oma liikmete seisukohtade koondamisel ja nende eest seismisel. Hetkedel, mil seisukohti oodatakse väga lühikese aja jooksul, on väga keeruline kõigi kaasamine, kuid mitte kunagi pole tähelepanuta jäetud seisukohad, mis liidu liikmete poolt on esitatud. Me nii Keskliidus kui volikogus mõistame, et turbulentsetel aegadel on eri majandussektorites erinevad väljakutsed ja erinevad õnnestumised.

Ettevõtjad peavad ühisosa otsima ja kaitsema

Samas peame enda jaoks oluliseks siiski jätkuvalt leida seda ühisosa, mis meid ettevõtjatena liidab, sest vaid nii saame anda oma panuse, et meie arvamusi arvesse võetakse Eesti riigi jaoks  oluliste otsuste tegemisel.

Üks, kus me saame valitsust ja avalikku sektorit kindlasti oma teadmistega toetada, on teadmised majanduse toimimisest ning kokkuhoiupoliitikate rakendamisest. Usun, et mu arvamust jagavad paljud siinolijatest – senine info avaliku sektori kärpeplaanidest on sisuliselt kas koonerdamine või lihtsalt näilik tegevus.

Riigi tegevust ja sellega seotud kulusid ei saa ühtse mõõdu järgi lihtsalt vähendada – nii nagu eraettevõtluses, tuleb ka siin mõista, mida ja milleks tehakse ning mis on püsimajäämiseks oluline ja mis mitte nii oluline. Keegi ei taha, et riik oleks hoolimatu, võimetu või lihtsalt kitsi. Samas – kui ressursse ei ole, tuleb keskenduda olulisimale – milliseid toetuseid me peame võimaldama ja kellele, millist indekseerimist me kulude tõusuks saame endale lubada, kuidas tagame, et raha on eesmärgipäraselt ja optimaalselt kasutatud.

Ma siiralt loodan, et vaatamata sellele, et valitsus koosneb väga vastakate seisukohtadega koalitsiooniliikmetest, ollakse peale maksufestivali lõppu valmis ettevõtjatega suhtlemiseks ning nende seisukohtade kuulamiseks ning nendega arvestamiseks.

Maksutõusude toel keeruline aeg jätkub

Maksutõusude toel keeruline periood Eesti majanduses jätkub ning meil tuleb toime tulla sellele lisaks ka väljakutset pakkuva olukorraga tööjõuturul. Täna on Eestis töötavaid inimesi vähem kui pool Eesti elanikest – krooniliselt on puudu oskustöölistest ning keeruline on värvata häid inimesi paindumatu tööseadusandluse tõttu.

Euroopast tulev bürokraatia (eestlaslikus üle-võlli interpretatsioonis) seob ettevõtetes ressursse, mis muidu võiks tegeleda millegi kasutoovaga. NIMBY ehk ’mitte minu aia taga’ on Eestis kujunemas normiks ning selle abil tapetakse mitme ettevõtluse alge enne kui see avaliku arutelunigi jõuab.

Teemasid on palju, kuid nende seas on ka neid, kus ka vaesel riigil on võimalik ettevõtlusele ja majanduse kasvule kaasa aidata. Pole vaja vaid muud kui prioritiseerimist ja head tahet. Ning arusaamist lasta ettevõtetel lihtsalt tegutseda, et majanduskasv saaks sündida.

Loodan, et seda head tahet ning tervet mõistust jätkub nii meil Tööandjate Keskliidu liikmetena kui Eesti valitsusel. Ning et aasta pärast saab siinsamas saalis uus volikogu juht nii ajas ette kui taha vaadata juba tunduvalt optimistlikumalt.

Enne kui ma lõpetan, soovin ma aga väga tänada Arto Aasa, kes septembri lõpuga paneb maha Tööandjate keskliidu tegevjuhi rolli. Artoga koostöö on olnud suurepärane – ma hindan väga kõrgelt ta strateegilise juhtimise võimekust ja sisuliselt raugematut energiat liikmetega suhtlemisel ning nende huvide eest seismisel. Mõistan otsust oma karjääriga edasi liikuda, kuid samas on Artol kahtlemata oluline roll selles, kuidas täna Tööandjate Keskliitu tajutakse ning sellega arvestatakse. Me ei ole enam need, kes me olime viis aastat tagasi. Mõjukat tulevikku sulle, Arto!