Ivo Suursoo: Eesti rikkuse valem seisneb innovatsioonis

Ühiskonna liikmetena peaksime poliitikutelt enne valimisi toetuste jagamise asemel nõudma vastust küsimusele, mida peab tegema Eestis jõukuse juurde loomiseks. Siis on ka riigil rohkem võimalusi aidata neid, kes seda tõesti vajavad, kirjutab ERRis Eesti Tööandjate keskliidu volikogu aseesimees, IT-ettevõtja ja innovatsiooniekspert Ivo Suursoo.

Loodan, et järgmise koalitsioonilepingu pealkiri on “Eesti riik rikkaks läbi uuenduslikkuse”. Kuna see, mis Eestisse välisinvesteeringuid on meelitanud ja kiiresti elujärge parandanud, on ammendumas – palgad on tõusnud piirkonna tippu ja looduse kurnamine ei ole tee, mida mööda tahaksime minna -, siis peab meie majandusruum muutuma innovaatilisemaks. Kui see õnnestub, tähendab see väga suurt hüpet maksulaekumises ja riigi suurt investeerimisvõimekust.

Nii kodaniku kui ka riigi heaolu kasvu eeldus on palgakasv, sest Eesti maksulaekumistest enam kui 80 protsenti on seotud palkadega. Palgakasvu eeldus on aga ettevõtete lisandväärtuse ja tootlikkuse kasv, mida omakorda veab innovatsioon. Üksnes kasvava tootlikkusega ettevõtted suudavad kasvatada oma töötajate palka, omanike tulusid ja ühiskonna heaolu.

Näiteks üks suuremaid ühiseid unistusi ehk visioon “Eesti 2035” sõnastab heaolu kasvu suunad ehk heaolu muutused 27 valdkonnas. Need kõik vajavad raha. Samal ajal on nende muudatuste seas ainult üks, mis seda kõike rahastab: majanduse muutmine nutikamaks.

Ettevõtjad on nutikuse suunas küll tublisti liikunud, kuid jäävad endiselt Euroopa keskmisest maha. “Eesti 2035” kohaselt peaks Eesti majandus aga järgmise kümnendiga senisest kaks korda kiirema arengutempo võtma ja Euroopa keskmisest mööda minema. See on vahva ja ambitsioonikas eesmärk, kuid tekib küsimus, kuidas sellist hüpet saavutada, kui senised tegevused ei ole nii kiiret arengut toonud.

Hea aeg uinutab, klaaslagi takistab

Oluline töö on selles ära teha ettevõtjail endil ja enamus nendest on uuendusmeelsed. Samal ajal on ekspordist kõrge lisandväärtusega vaid kümnendik ja süsteemselt tegeleb maailmas ainulaadse toote või teenuse väljatöötamisega vaid iga kümnes. Kui meil on kümneid tuhandeid ettevõtteid, siis süsteemselt investeerivad teadus- ja arendustegevustesse vaid paarsada või kolmsada ettevõtet. Peame nende hulga kasvama panema.

Peamiselt ongi traditsioonilisem osa majandusest see, kus peitub kasvuhüppeks suurem potentsiaal. Olemasolevate toodete või teenuste portfelli, konkurentsieelise ja turuga ettevõtted vajaksid tõuget nutikama, kallima ja turul seni vähem esindatud toote suunas. See nõuab investeeringuid, teadmisi ja natukene ka julgust. Neid on lihtne unustada, kui läheb parasjagu niigi hästi või tuleb maadelda mitme kriisi, tööjõupuuduse ning materjalide kallinemisega korraga.

Kui toodete ning teenuste pideva timmimise ja parandamisega on ettevõtjatel hästi, siis vastuseid napib just kaugemale vaatavatele küsimustele: kuhu liigub mu sektor, mida tahab klient viie või kümne aasta pärast. Arengus tuleb tihti klaaslagi ette pärast esimesi katsetusi, pikaajaliseks eduks oleks aga vaja uuendamine muuta süsteemseks.

Innovatsioonile oma lugu nagu internetil oli “tiigrihüpe”

Teenuste taha asi ei tohiks jääda, sest innovatsiooniteenuseid ja -nõu ning rahalist tuge pakub valik asutusi ülikoolidest konsultatsiooniettevõtete ning EAS-i ja Kredexi ühendasutuseni välja.

“Korrastamisest sündivat hüve püüab võimendada näiteks tööandjate eestvedamisel loodud ja peaministri tunnustuse pälvinud innovatsioonitrepp.”

Medali teine külg on killustatus. Teadlased, insenerid, disainerid, turundajad, konsultandid, kiirendid ja fondid püüavad kõik oma nurga alt ettevõtteid aidata. Igaüks neist töötab inforuumis ning panustab omaette, suheldes samadel teemadel sama sihtrühmaga. Korrastamisest sündivat hüve püüab võimendada näiteks tööandjate eestvedamisel loodud ja peaministri tunnustuse pälvinud innovatsioonitrepp, kuid sellest üksi jääb kogu majandusruumi arvestades väheks.

Meil on palju eeldusi ja soodustavaid tingimusi, et kujundada Eestis Euroopa kõige läbipaistvam ja paremini koos töötav innovatsiooni ökosüsteem ning seeläbi ühiskonna jõukust kasvatada. See algab innovatsiooninarratiivist (nagu näiteks oli mõiste “tiigrihüpe” internetiseerimise puhul), mis aitab teadvustada innovatsiooni kriitilist rolli ettevõtluses ja selle mõju Eesti heaolule. Selle arusaama kujundamist peaks strateegiliselt vedama riik, kuna see on kogu ühiskonda hõlmav.

Samuti saab riik ettevõtjaid innovaatilisemaks nügida maksupräänikuga. Näiteks võiks teadus- ja arendustöötajate palkadelt tasutud maksudest osa ettevõtjale tagasi kanda. Ettevõtja aga deklareeriks vastutasuks oma teadus- ja arendustegevused ja saab nii teada oma koha konkurentidega võrreldes ning riik ülevaate ettevõtete konkurentsivõimest.

Oluline on ka eeskuju. Näiteks saab riik seada riigi osalusega ettevõtetele innovatsioonieesmärgi ja viia need teadusmahukate ettevõtete ehk kahe protsendi klubi liikmeteks.

Kui erakonnad suudavad oma platvorme tehes keskenduda riigi rikkuse allikale (ettevõtlussektori lisandväärtuse kasv läbi innovatsiooni), mitte jääda tegelema tagajärgedega (maksude tõstmine), siis on lootus, et Eesti riik jätkab kasvukursil. Rikkuse valem koosneb ühest sõnast: innovatsioon.

Loe ka Tööandjate manifesti ettepanekuid, kuidas innovatsiooni laialdasemalt rakendada.