Arto Aas: kliimaseadus peab kaitsma ka investeerimiskliimat

Ettevõtjad ja investorid tervitavad kahe käega kliimaseadust, kui see suurendab õigusselgust ja investeerimiskindlust. Keeruline on aga kokku leppida, mida sinna kirjutada, kirjutab Eesti Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas ERRi kommentaaris.

Kliimaseaduse vajalikkuses on üksmeel juba tekkimas. Kümme korda keerulisem on vastata küsimustele, mida sinna kirjutada ja milles kokku leppida. Pidamata on sisuline arutelu, mis on kliimaseaduse ja rohepöörde mõte: kas see on vaid looduskaitselistest eesmärkidest lähtuv või ka majanduskasvu arvestav. See diskussioon tuleb ära pidada.

Ettevõtjad ootavad kliimaseaduse puhul eelkõige õigusselgust ja investeerimiskindlust. Erinevaid rohepööret mõjutavaid arengukavasid ja õigusakte on Eestis ja Euroopa Liidus väga palju, aga need on erinevatel aegadel vastu võetud ja vahel ka omavahel vastuolus. Üha kuhjuvas regulatsioonide rägastikus orienteerumine pole keskmisele ettevõtjale enam jõukohane.

Riik pole seni pakutud selget teekaarti, kuidas peaks Eesti rohepööre välja nägema ja mida see ühiskonna liikmetele ning ettevõtjatele kaasa toob. Rohepöörde tegevusplaan on küll koostamisel, kuid see pole piisav. Praeguseni pole selge seegi, milline riiklik institutsioon rohepöörde läbiviimise eest vastutab.

Kliimaseadusest on kasu üksnes siis, kui selgust tuleb juurde. Vaja on selgust definitsioonides, eesmärkides, ajakavas, vastutajates ja ka vajalikest leevendusmeetmetes, kui kuskil ettevõtlusvabadusi või põhiõigusi piiratakse. Kui seadus suudaks seda pakkuda, oleks kahe käega poolt. Kasu pole õigusaktist, mis on pelgalt deklaratiivne või suurendab veel enam regulatiivset segadust ja halduskoormust. Suuremad ettevõtted mattuvad juba praegu hullumeelse raporteerimise alla ja see pigem pidurdab sisulist rohepöörde tegemist.

Ettevõtjad on enamasti keskkonnateadlikud ja tahavad jätkusuutlikult tegutseda ning lastele puhta Eesti pärandada. Loosungitest ei piisa ja see üleminek peab olema ratsionaalne, tagatud sobiva tehnoloogia ja oskusteabega, samuti tarbijate valmisolekuga selle eest maksta. Kuna Eesti on muu Euroopaga võrreldes rohepöördega kümnendi jagu hiljaks jäänud, siis meil tuleb muuta rohkem kui üldsus tajub.

Ettevõtjailt eeldavad muutused investeeringuid. Räägime sadade miljonite, ilmselt miljardite eurode investeerimisest Eesti majandusse. Investoreil on alati valida, kuhu oma raha paigutada ja mõistagi eelistatakse sellist keskkonda, kus kokku lepitu annab tuleviku osas selgema pildi ja regulatsioonid ei muutu üleöö.

Lisaks küsivad projektide finantseerijad garantiisid ja ka sellepärast on õiguslikku raamistikku tarvis, kuidas Eestis asju järgmisel viiel, kümnel ja 15. aastal tehakse. Ilmselt on teatud tehnoloogiate ja maavarade kasutust ratsionaalne kasutada 10-20 aasta pikkusel üleminekuajal, kuni on olemas uued tehnoloogiad. Rohepööre on ka innovatsiooni jaoks suurepärane võimalus ja seetõttu oleks rumal seda teha ettevõtluse konkurentsivõimet arvestamata.

Ettevõtjate kõrval vajavad kindlustunnet ka uusi tehnoloogiaid loovad ettevõtjad ja neid rahastavad investorid. Neilegi on oluline teada, millal regulatsioonid muutuvad ja kas praegu uut tehnoloogiat välja töötades see ka viie aasta pärast turule mahub.

Kliimaseaduse koostamine peaks andma hea võimaluse leida suurem poliitiline ja ühiskondlikku konsensus. Et oleks võimalikult teaduspõhine ja juhitud arutelu selle üle, milline on ambitsioon, kuidas riske maandame ja kes eesmärkide täitmise eest vastutab. Nii nagu ei tee rohepööret ettevõtjad või riik üksi, ei saa seda teha ka selge plaanita.