Alo Raun: Kuigi töövõimereformi tee on konarlik, liigutakse õiges suunas

Eesti riik seisab raskete valikute ees – kas leida juurde tuhandeid uusi töötavaid inimesi ja muuta maksusüsteemi või minna paarikümne aasta pärast pankrotti. Meie riigi kulutused kasvavad kiiremini kui tulud, eriti tähendab see, et töötajaid/maksumaksjaid on üha vähem ning neid, keda tuleb üleval pidada, üha rohkem. Nii hoiatas oma hiljutises arvamusloos majandusõppejõud ja statistik Velda Buldas (EPL, 28.11.2017).

See, kui Eesti riigil saab raha otsa, on üks halvemaid asju, mis saab juhtuda, sest siis pole raha palkadeks ega toetuste maksmiseks, muudest kaasnevatest hädadest rääkimata. Kui see peaks juhtuma, oleksime kõik kaotajad. Suured kaotajad.

Õnneks pakub Buldas välja mitu sammu, mille abil meie riiki pankrotikursist päästa. Need on pensioniea tõstmine 70. eluaastani, tööhõive suurendamine 90 protsendini tööealisest elanikkonnast, 10-protsendilise kasumimaksu kehtestamine ettevõtetele ja igal aastal Eestisse 500 uue võõrtöölise toomine. Kõik need valikud on omamoodi valusad ja ebameeldivad, kuid Buldase arvutused on karmid – kui tahame nulli jääda, peame rakendama lausa kõiki mainitud samme korraga.

Kuigi Eesti erinevad valitsused kipuvad käituma tihti risti vastupidiselt taolistele ekspertide soovitustele, on riik siiski midagi kriisi ennetamiseks ette võtnud – tõenäoliselt suurim selline samm on töövõimereform, mis peaks aitama paljudel vähenenud töövõimega inimestel leida endale töö. Ehk siis suurendada tööhõivet, kui rääkida majanduskeeles.

Hästi lihtsalt öeldes on Eestis kümneid tuhandeid tervisehädadega inimesi, kes tahavad elada täisväärtuslikumat elu ja on suutelised selle saavutamiseks tegema endale sobivat tööd. Teiselt poolelt kurdavad tööandjad tööjõupuuduse üle ehk neil on nõudlus uute töötajate järele. Nii ongi riik otsustanud pingutada selle nimel, et need kaks poolt kokku viia.Aastate jooksul aidatakse nii tõenäoliselt enam kui kümme tuhat inimest tööle, mis tähendab, et need meie kaasmaalased hakkavad saama palka, ettevõtted leiavad uusi töökäsi, Eesti majandus saab kasvada ja riik kogub selle pealt makse. Selline muutus võtab muidugi kaua aega, sest uue olukorraga peavad kohanema nii vähenenud töövõimega inimesed ise, ettevõtjad kui ka ülejäänud ühiskond. Seda tuleb teha ka suurima ettevaatusega, sest tegu on ühe haavatavama osaga meie elanikkonnast.

Praktikas on töövõimereform käivitunud üsna valulikult. Kiirustades tehti vigu ja külvati hirmu. Kõige keerulisem aeg oli 2014. aastal, kui vähenenud töövõimega inimeste esindajad korraldasid Toompeal ja mujal meeleavaldusi. Praeguseks on reformi päris palju parandatud ning meeleolud rahunenud, mida kinnitab ka reformi taga olev märkimisväärne koalitsiooni-opositsiooni üksmeel: seda viib ellu praegune Keskerakonna-sotsiaaldemokraatide-IRLi valitsus, samas oli selle üks peamine vedur Reformierakond, kes on praegu opositsioonis. Lisaks avaldasid reformile tunamullu toetust vabaerakondlased, hääletades riigikogus töövõimetoetuse seaduse muutmise poolt.

Nii et kuigi reformi käivitamisel tehti vigu ja mitmeid probleeme on ilmnenud ka elluviimise käigus, on see kokkuvõttes investeering meie kõigi tulevikku ja aitab Eesti riigil püsima jääda. Eriti oluline on, et puuetega ja teiste tervisehädadega inimeste teemad on lõpuks ühiskonnas fookuses ning tegeleme nende ja ülejäänud ühiskonna tugevama lõimimisega. Kuigi töövõimereformi tee on vahel konarlik, liigutakse põhimõtteliselt õiges suunas.

Mis on töövõimereform ja mida see ei ole?

Kuid mis ikkagi on töövõimereform? Minu meelest kiputakse vastavalt vajadusele siduma töövõimereformiga pea kõiki Eesti sotsiaalsüsteemi aspekte ja eriti kõike, mis on süsteemis halvasti. Tõsi, sotsiaalministeeriumi haldusala on üks suur lapitekk, nagu ministeeriumi asekantsler Rait Kuuse on tabavalt öelnud. Kui ühe augu ära paikad, vajab kohe järgmine lappimist, kui tõstad teki nina alla, hakkavad varbad külmetama, ja vastupidi.

Näiteks kiputakse seostama töövõimereformiga puuetega inimesi, samas kui nemad moodustavad töövõimereformi sihtrühmast ainult umbes poole. Teine pool on peamiselt krooniliselt haiged inimesed. Lisaks on suur osa puuetega inimesi hoopis vanaduspensionärid ja alla 16-aastased noored, keda töövõimereform samuti ei puuduta.

Kindlasti meenub paljudele selle aasta alguses lahvatanud skandaal selle üle, et sotsiaalkindlustusametil sai juba ühe kuuga täis rehabilitatsiooniteenuse aastane järjekord. See oli väga kurb lugu, samas polnud töövõimereform selles järjekorras süüdi. Järjekorraprobleem on olnud juba aastaid ning pigem on töövõimereform olukorda leevendanud, sest osa inimesi saab nüüd rehabilitatsiooni hoopis töötukassa kaudu. Lisaks tehti hiljuti n-ö rehabilitatsioonireform, mille tulemusena peaksid tulevikus sellised järjekorrad märgatavalt lühenema.

Veel üheks näiteks on kohalike omavalitsuste sotsiaalteenused, mida need peavad oma abivajajatele osutama. Jah, mida paremini need teenused toimivad, seda kergem on inimestel tööd leida, kuid probleemid teenustega on samuti pärit juba varasemast ajast. Häda on paljus selles, et riik ei saa kohustada linna- ja vallajuhte seisma suure südamega oma abivajajate eest. Osa seda teevad, teised aga üksnes näpuotsaga. Samas on ka siin tehtud viimasel ajal edusamme, võeti vastu teenusestandardeid tõstev seadus, vallad on saanud uute teenuste arendamiseks euroraha ning ka õiguskantsler koputas omavalitsusjuhtidele südamele, et nad neid teenuseid siiski oma inimestele pakuksid.

Kui rääkida konkreetselt töövõimereformist, siis selle tuumaks on ühe kindla riikliku abiraha maksmise korra muutmine – senine töövõimetuspension asendatakse töövõimetoetusega ning rahasaamise õigust hakatakse hindama uutel alustel.

Jutt käib toetusest, mida makstakse inimestele, kelle konkurentsivõime tööturul on tervislikel põhjustel langenud. Teisisõnu, kui puudetoetuste fookuses on tervis (nt ravimite ostmise toetamine), siis sellest eraldiseisva töövõimetoetuse (endise töövõimetuspensioni) fookuses on tegelikult hoopis töö. Kui inimese tervis on kehv, ei pruugi ta saada täiel rinnal tööd teha – see raha ongi puhver, mis aitab sellises olukorras ellu jääda. Jutt käib kusjuures ligi 100 000 eestimaalasest, keda nimetatakse uues süsteemis vähenenud töövõimega inimesteks.

Tõsi, toetused ei ole suured – vastavalt töövõimekao suurusele kas 202 või 355 eurot kuus, kus on 30 päeva. Võrdluseks, keskmine pension oli eelmisel aastal 340 eurot. Ent sellised on meie riigi võimalused ja Eesti valijate tahe – on ju meie senine sotsiaalpoliitiline lähenemine ehitatud üles õhukese riigi vaimus: riiklikud toetused olgu väikesed, inimeste ja nende lähedaste isiklik vastutus suurem.

Töövõimereformi ettevalmistamise käigus lisandus eelnevale mahukas vajaduspõhine teenuspakett. Näiteks hüvitab töötukassa vajadusel töökoha kohandamise ligipääsetavaks kuni 100% ulatuses, toetab tööle sõitu kuni 300 euro eest kuus, hüvitab kuni poole koolituskuludest ning annab tööks vajaliku abivahendi tasuta kasutada. Enne „päristööle” minemist on võimalik kohaneda tööeluga nn kaitstud töökohal. Seni kaitstud töö teenust saanud inimese palganud tööandjale maksab riik kuni 12 kuud palgatoetust, samuti makstakse kinni arvestatav osa sotsiaalmaksust, mida on erasektori tööandja tasunud vähenenud töövõimega töötaja eest. Siinjuures väärib eraldi rõhutamist ja tunnustamist, et päris mitmed teenused ning meetmed on loodud tööandjate motiveerimiseks.

Olime jõudnud tupikusse, kus oli kala, ent puudus õng

Vajadus Eesti töövõimesüsteem ümber teha muutus eriti akuutseks seetõttu, et senine süsteem oli endaga umbe jooksnud. Kaks peamist vana süsteemi häda olid, et toetusesaajate hulk on aastatega massiliselt kasvanud ning paradoks, et kes on kord süsteemi sisse sattunud, see sealt enam naljalt ei välju – passiivsus.

Kui näiteks 2006. aastal oli töövõimetuspensionäre ligi 62 000, siis eelmisel aastal oli neid juba üle 97 000. Seega oli kümne aastaga nende arv kasvanud rohkem kui 50 protsenti. Kuna vahepeal ei tabanud Eestit mõni üleriiklik tervisevapustus, on loogiline eeldada, et kuskil süsteemis peitub viga. Kuna eriti kiiresti kasvas töövõimetuspensionäride arv 2010.–2013. aastatel ehk majanduskriisi kontekstis, on levinud kahtlus, et paljude inimeste peamine diagnoos oli tegelikult töötus. Julgemalt või vähem julgemalt on viidatud, et töövõimetuspensioni kasutati sageli sotsiaaltoetuse aseainena.

Seda võisid soosida nii härda südamega pere- ja eriarstid, sotsiaalkindlustusametis töötavad ekspertarstid kui ka see, et süsteem oli lihtsalt ise vigaselt üles ehitatud. Kindlasti pani majanduskriis abi otsima ka palju neid inimesi, kelle tervis oligi kehv ning töövõime langenud, aga kes ei olnud varem töövõimetuse hindamist ette võtnud.

Lisaks töövõimetuspensionäride arvu kahtlaselt kiirele kasvule oli vana süsteem tõsine tupiktänav – inimesed said ainult passiivset abi ehk nendega ei tehtud piisavalt tööd, et nad tagasi töövõimeliseks saaksid, töö säilitaksid või endale töö leiaksid. Abivajajale anti küll kala, ent ei tehtud piisavalt tööd, et aidata teda ise kala püüdma.

Seega annavadki Eesti riigi pankrotikurss, üha süvenev tööjõupuudus, senine vigane töövõimetussüsteem ning soov vähenenud töövõimega inimestele täisväärtuslikumat elu pakkuda kokku üheks loogiliseks tulemuseks töövõimereformi. Reformi, mis muudab töövõime hindamise ja toetuse maksmise korda, kuid on pannud kivid liikuma laiemalt ning aitab loodetavasti vähenenud töövõimega inimestel muutuda senisest aktiivsemateks ühiskonnaliikmeteks.

Autor: Alo Raun

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe erilehes “Märka võimalusi”