Ain Käpp: töötajaid jääb vähemaks, aga kasutamata potentsiaali jagub

Eesti tööturgu iseloomustab süvenev vajalike oskustega töötajate puudus. Samal ajal on meil tuhandeid inimesi, kes võiksid ja tahaksid töötada, kuid vajavad selleks esimest võimalust, paindlikumat töökorraldust või muud tuge, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu tööturu töörühma juht Ain Käpp Postimehe arvamusveergudel.

Eesti rahvastik vananeb ja tööealiste inimeste arv väheneb. Eurostati rahvastikuprognoosi järgi oleks 2021. aasta tööealiste ja ülalpeetavate suhtarvu säilitamiseks vaja Eestis igal aastal ligikaudu 6000 tööealist inimest juurde.

Sellises olukorras ei saa me jätta kasutamata nende inimeste potentsiaali, kes tahavad ja suudavad töötada. Nende seas on noori, kellel on keeruline saada esimest töökohta, vanemaealisi, kes sooviksid töötamist jätkata väiksema koormusega, ning vähenenud töövõimega inimesi, kelle töötamist toetaks sobivam töökorraldus.

Noored vajavad tööandjaid, kes neile ukse avaksid

Noorelt oodatakse tööturule sisenedes kogemust, kuid selle saamiseks peab keegi talle kõigepealt võimaluse andma. Esimest töökohta otsivalt noorelt ei saagi oodata valmis meisterlikkust. Tööturule tulles on tal pakkuda eelkõige potentsiaali, millest kogemuse ja õppimise kaudu kujuneb oskuslik töötaja.

Esimene töö- või praktikakogemus on väga oluline, sest see kujundab noore suhtumist töötamisse, tööandjatesse ja tööellu laiemalt. See annab noorele palju rohkem kui rea CV-s ja aitab ka pärast õpinguid kiiremini püsivale töökohale jõuda.

Sellepärast peab noore kaasamine olema tööandjale võimalikult lihtne. Reeglid peavad kaitsma noore tervist ja turvalisust, kuid ei tohiks muuta esimese töökogemuse pakkumist põhjendamatult keeruliseks. Mida rohkem on tööandjal noore palkamise või praktikandi võtmisega bürokraatiat ja ebaselgust, seda kõrgemaks muutub lävend, millest noorel tuleb esimese võimaluse saamiseks üle astuda.

Sama puudutab praktikat. Praegune tööõigus käsitleb praktikat suuresti tavalise töö tegemisena, kuigi praktika eesmärk on eelkõige õppimine ja oskuste omandamine. Praktika tuleks tavalisest töösuhtest selgemalt eristada ja selle korraldus kujundada õppimise eesmärgist lähtuvaks. See lihtsustaks tööandjal praktikakohtade pakkumist ja noorel õpingutest tööellu liikumist.

Tööandjale annaks lihtsam ja selgem praktikasüsteem rohkem võimalusi tegeleda ka oma järelkasvuga. Praktika on üks võimalus leida andekaid noori juba enne, kui nad tööturule jõuavad. Tark tööandja ei jää ootama, kas ja millal talent talle uksele koputab, vaid kasvatab oma tulevikutegijaid ka ise. Kui ettevõte täna noortele võimalust ei anna ega järelkasvuga tegele, võib tal mõne aasta pärast olla vajalikke spetsialiste keeruline leida. Vananeva rahvastiku ja süveneva oskustöötajate puuduse tingimustes on järelkasvu kasvatamine järjest enam ka ettevõtte konkurentsivõime küsimus.

Paindlikkus aitab inimest tööturul hoida

Tööjõupuudust aitab leevendada ka see, kui saame tööturule tuua ja seal hoida inimesi, kellele tavapärane täiskoormusega töökorraldus mõnes eluetapis ei sobi. Kõik, kes tahavad ja suudavad töötada, ei saa seda teha viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas.

Näiteks vanemaealine inimene võib soovida töötamist jätkata, kuid väiksema koormusega. Vähenenud töövõimega inimesele võivad sobida kohandatud tööaeg või tööülesanded. Õppiv noor või lapsevanem võib vajada võimalust sobitada tööaeg muu elukorraldusega. Kui töökorraldus võimaldab nende vajadustega arvestada, saavad need inimesed tööturule tulla või seal kauem püsida.

Selleks peab töötajal ja tööandjal olema piisavalt võimalusi omavahel sobivas tööajas ja -koormuses kokku leppida. Tänavu jõustunud seadusemuudatus paindliku tööaja kokkuleppe võimaldamiseks on suur samm edasi.

Tööõiguse regulatsioonide paindlikumaks muutmisega tuleks jätkata, kuid samas mitte üle reguleerida, et oleks võimalik tööelu muutustega piisavalt kiiresti kaasas käia.

Iga inimene loeb

OSKA hinnangul jääb Eesti tööturul igal aastal puudu ligikaudu 2100 tippspetsialisti ja oskustöötajat, kelle vajadust tasemehariduse lõpetajad ei suuda katta.

Kõiki puuduvaid inimesi ei leia me ühest kohast ega ühe lahendusega. Osa tuleb tööturule tuua, osal aidata seal kauem püsida ning inimeste oskusi tuleb pidevalt arendada. Seal, kus vajalikke oskusi Eestist ei leia, vajame ka kontrollitud töörännet.

Tööandjate manifestis oleme seadnud Eesti sihiks jõuda tootlikkusega 110 protsendini Euroopa keskmisest. Selle saavutamiseks ei pea inimesed tegema rohkem töötunde, vaid targemat tööd. Meil tuleb paremini kasutada tehnoloogiat, arendada inimeste oskusi ja kasvatada iga töötunni jooksul loodavat lisandväärtust.

Kahaneva tööealise elanikkonnaga ei ole meil teist teed. Peame tooma tööturule rohkem inimesi, aitama neil seal kauem püsida ning looma võimalused, et nende teadmised ja oskused saaksid parimal moel rakendatud.

Artikkel ilmus esmakordselt Postimehe arvamusveergudel.