Tööandjad: keelenõudeid pole vaja karmistada

Keelenõudeid pole ettevõtluses vaja karmistada ja see ei aitaks täita sõnastatud eesmärke, rõhutas Eesti Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas keeleseaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) tagasisides haridusministrile. Seaduse muutmiseks pole piisav põhjendus, et seda pole ammu muudetud, ja pigem tuleks ebavajalikud ja aegunud regulatsioonid kaotada.

„Meie hinnangul ei ole regulatiivne sekkumine ettevõtlussektoris ega ka mitmetes avalikes teenustes asjakohane,“ selgitas Aas. „Teenindus moodustab vaid väikese osa inimeste kultuurilisest keskkonnast. Majandusarengu ja raskustes riigirahanduse valguses oleks Eesti vaja hoopis turgu elavdada ning välismaailmaga rohkem siduda. See eeldab ka võõrkeelte kasutamist.“ Rahvusvahelisi tudengeid ja õppejõude vajavad ka ülikoolid ning uued nõuded ei tohi kõrghariduse rahvusvahelistumist segama hakata.

Ettevõtluses otsustab klient

Ka teeninduskvaliteedi tagamiseks on eelnõu vajadus küsitav, sest eestikeelse teeninduse nappus võib teenuste kvaliteeti mõjutada oluliselt vähem kui tööjõupuudusest tingitud üldine napp ligipääs olulistele teenustele. „Ettevõtluses otsustavad kliendid teeninduskvaliteedi järgi, kas nad seda kasutavad või mitte. See on tööandjatele piisav motivatsioon asjakohastesse ametitesse leida inimesed, kes eesti keelt piisavalt oskavad,“ märkis Aas.

Keelenõudeid tuleks seada vastavalt ametile

Kohati on keelenõuded põhjendamatult kõrged ja tööandjate hinnangul aitaks keeleõppe motivatsioonile kaasa hoopis nõuete alandamine elementaarse suhtlemisoskuse A2 tasemele. Näiteks pole eestikeelse teeninduse puhul oluline kirjakeele grammatika või spetsiifiline teenindusse mittepuutuv erisõnavara. Eesti keelses töökeskkonnas töötamine võib olla ka efektiivseim õppeviis.

Kaupu ja teenuseid ostetakse üha enam välismaistest veebikeskkondadest ja keelenõuete rangemaks muutmine võib kaubandust veelgi kiiremini veebikeskkonda suunata, sest tegevus Eestis, eriti füüsiline teenindus muutub kulukamaks. Nii poleks eestikeelne teenindus üldse tagatud.

Keeleõppe võimalusi napib

Veel juhivad tööandjad tähelepanu, et VTK ei käsitle, kuidas lisada keeleõppe võimalusi või milliseid programme planeerib riik arendada, mis suunaks keelt õppima ka seni Eestis vene keelega hakkama saanud elanikud ning kelle huvi keeleõppe vastu seetõttu madal. „Võib-olla on just parem ligipääs eestikeelsele töökeskkonnale selleks parim viis ja peaksime olema kindlad, et eelnõu neid võimalusi ei vähenda,” märkis Aas.

Keeleõppe kättesaadavuse piiratuse tõttu on oht, et seaduses on väga ranged nõuded, kuid inimestele ei tagata keeleõppe kättesaadavust.

Osa vastutust lasub töötajal

Tööandjad rõhutavad tagasisides, et kontroll ja sunniraha ise probleemi ei lahenda. „Tööandjad pooldavad alternatiivi, mil nõuete täitmist kontrollib Keeleinspektsioon ja osa vastutusest pandaks ka töötajale,“ selgitas Aas. „Tööandja karistamine ei pane töötajat eesti keelt omandama, kuna lihtsam on teise tööandja juurde tööle minemine.“

Segaseks jääb ka, kuidas peaks toimuma tööandjapoolne kontroll: mida peab tööandja tegema ning kuidas tõendama, et ta on töötajat kontrollinud, et see oleks hiljem tuvastatav ning piisaks sunniraha vältimiseks.

Samuti ei lahenda sunniraha tõstmine probleemi. „See sõltub siiski konkreetsest olukorrast ehk mõnedel juhtudel on ka praegune summa piisavalt motiveeriv ja kui motivatsioon (või tungiv vajadus) siiski täielikult puudub, ei muuda ka sunniraha määra tõstmine inimeste suhtumist keeleõppesse,“ selgitas Aas. „Pigem lisandub seadust niigi mittejärgivate tööandjate puhul üks stiimul, miks töösuhet varjata.“ Sunnirahade määra tõstmise kahjuks räägib ka see, et üheski teises valdkonnas trahvide määrade ning karistuse suuruse muutmine ei ole toonud oodatud lahendust.

Loe Tööandjate keskliidu vastust keeleseaduse muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsusele (VTK) siit (Wordi dokument).