Vastus ühispöördumisele “Tööjõu puudus või tahte puudus?”

Kuus puudega või piiratud töövõimega inimeste esindusorganisatsiooni saatsid Eesti Tööandjate Keskliidule ühispöördumise, milles otsisid vastust viiele alljärgnevale küsimusele. 

Esitame Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare vastused pöördumisele: 

1. Miks ignoreerib Eesti Töötukassa nõukogu esimees Eestis elavaid inimesi, kes on töötud, kuid võiksid samamoodi toota lisandväärtust Eesti tööandjatele?

Eestil on probleem – meie riigi ja rahva kestmine. Eesti elanikkond väheneb kiiresti. Eriti kiiresti väheneb töötajaskond ja samal ajal kasvab eakate arv. Probleem süveneb iga aastaga. Majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohalt on kõige suurem probleem tööealiste inimeste arvu vähenemine: 2017. aastaga võrreldes jääb aastaks 2040 tööealisi 86 tuh (11%) vähemaks ja ülalpeetavate arv kasvab samal ajal 54 tuh võrra (10%). Eurostati andmetel jääb Eestis 2018 juba 14 tuhat inimest tööjõuturult puudu hoidmaks 2017 ülalpeetavuse määra. Tegemist on protsessidega, millele oleme aastaid valitsuse tähelepanu juhtinud ja mis seni ei ole lahendust leidnud.

Viise, kuidas lahendada rahvastiku suuri väljakutseid on palju- aidata kaasa sündivuse kasvule, aidata inimestel püsida kauem tööalaselt aktiivsena, kaasata vähenenud töövõimega inimesi, lahendada meie eri rahvuste kultuuriline isolatsioon, luua Eestis keskkond, kus nii väljarännanud eestlased kui ka teiste riikide inimesed tahaksid elada ja peresid luua, toetada suurema innovatsioonivõimekuse ja tootlikkusega majanduse esile kerkimist, mitte kaotada noori kooliajal kes teab kuhu ja juhtida arukalt sisserännet. Need kõik on võimalikud pikaajalised lahendused. Mis on oluline –  ei ole olemas ühte või teist lahendust, mis lahendaks kõik rahvastiku probleemid ühekorraga. Ei saa eeldada, et sündivuse toetamine üksi lahendaks probleemi, samuti ei ole lahenduseks ka kõigi võimalike vähenenud töövõimega inimeste tagasi toomine tööturule. Samuti ei saa eeldada, et kogu meie probleem oleks lahendatav ainult sisserändega, kuid see on hetkel kiireim viis saada probleemile leevendust. Me ei näe sisserändel peamist lahendust vaid see on antud juhul ajutine ja kõige kiirem viis majanduse seisakust päästmisel. Aga majandusest sõltume me täna kõik, tahame seda või ei. Erandiks pole ka vähenenud töövõimega inimesed.

Eesti Tööandjate Keskliidu jaoks on tööjõupoliitika (ja ka töövõimereform) üks peamistest prioriteetidest. 2014. aasta sügisel avaldatud Tööandjate Manifestis aastateks 2015-2020 on tööturule pühendatud eraldi peatükk ning see on suures osas just töövõimetuks tunnistatud inimeste tööturule tagasiaitamisele. Toonitame manifestis: „Eesti ühiskonna lähikümnendi olulisim eesmärk on tagada, et iga ühiskonnaliige, kes soovib ja suudab kasvõi osaliseltki tööturul panustada, saaks seda teha.“

Vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasatus on Tööandjate jaoks olnud alati oluline osa ka tööjõupuuduse pikaajalisel lahendamisel. Siin on riik koos tööandjate ja töötajate organisatsioonidega juba ka teinud samme inimeste paremaks kaasamiseks. Aga oluline on siin kvalifikatsiooniküsimus. Kõik keda tööandjad vajavad ei tee seda tööd, mida vajatakse.

2. Mis moel on Eesti Tööandjate Keskliit informeerinud tööandjaid töötukassa pakutavatest toetustest ja teenustest vähenenud töövõimega inimeste palkamisel?

• Toetamaks töövõimereformi läbiviimist, teeme me koostööd Sotsiaalministeeriumiga. Seda peamiselt läbi projekti „Tööandjate võrgustikutöö korraldamine aastatel 2017-2020 vähenenud töövõimega inimeste palkamise teemal“.
• Meie eesmärgiks on suurendada tööandjate teadlikkust, oskusi ja valmidust arvestada töötajate erivajadustega ning vähendada seeläbi eelarvamusi ja hirme seoses vähenenud töövõimega inimeste palkamisega. Läbi hirmude leevendamise ja eelarvamuste ümberlükkamise suurendatakse tööandjate valmisolekut palgata senisest enam vähenenud töövõimega inimesi. Usume, et parim viis nende eesmärkide saavutamiseks on kogemuste ning edulugude jagamine tööandjate vahel. Ühe tööandja edu vähenenud töövõimega inimeste kaasamisel julgustab ka teisi sellesse rohkem panustama.
• Seetõttu oleme koostöös Eesti Personalijuhtimise Ühingu PAREga kutsunud ellu Tööandjate Ühisuse. Ühisus on keskendunud tööandjate vahelisele kogemuste jagamisele ning ettevõtete suuremale kaasamisele julgustamisele. Sinna kuuluvad teiste seas ka sellised ulatusliku kogemuspagasiga ettevõtted nagu Rimi, Swedbank ja SOL Baltics. Ühisus kohtub regulaarselt ning selle liikmed esinevad meedias kogemuslugudega. Koostöös Ühisuse liikmetega andsime eelmisel aastal välja ka vähenenud töövõimega inimeste kaasamisele keskendunud erilehe. Tulenevalt erilehte saatnud positiivsest tagasisidest kavatseme ka käesoleval aastal erilehe välja anda.
• Vähendamaks erinevaid hirme ning tutvustamaks teiste riikide kogemusi töökohtade kohandamisel, korraldasime koostöös mõttekojaga Praxis eelmise aasta lõpus tööandjatele ja personalijuhtidele suunatud tõenduspõhiste praktikate seminarid.
• Lisaks meediatööle ning üldisemale teadlikkuse tõstmisele oleme omaltpoolt panustanud ka praktilistesse toetustegevustesse. Märtsis koostöös Garage48-ga toimunud töövõime ideetalgutel arendati uusi ja innovaatilisi lahendusi vähenenud töövõimega inimeste toetamiseks. Sealt välja kasvanud toetusrakendus Help-a-dot võitis hiljuti ka Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud innovatsioonitalgud. Koostöös Astangu Kutserehabilitatsioonikeskusega aitasime aga sealsetel õpilastel saada praktilisi kogemusi töövarjupäevadel
• Kõikide enda tegevuste puhul peame oluliseks nende tulemuslikkuse jätkusuutlikkust – et informeeritus kasvaks edasi ka pärast projekti lõppu, et vähenenud töövõimega inimeste töövõime ning tööandjate vastuvõtlikkus nende palkamiseks edeneks jätkuvalt.
• Meie pakutavate tegevuste eesmärk ei ole konkureerida juba olemasolevate tööandjate-suunaliste tegevuste ja koolitustega (mida nt korraldab juba Eesti Töötukassa), vaid pakkuda neile lisandväärtust ja laiendada teema vastu huvi tundvate tööandjate ringi. Seejuures suureneb orgaaniliselt ka Töötukassa vastavate teenustest ja riigipoolsetest soodustustest teadlike tööandjate arv.

3. Miks ei räägi Eesti Tööandjate Keskliidu juht ja Eesti Töötukassa nõukogu esimees välistööjõu sissetoomise kõrval ka olemasoleva tööjõu – sh vähenenud töövõimega inimeste – kaasamisest?

See on üks pikaajalistest lahendusvariantidest ja sellest kui võimalikust öahendusest tuleb kindlasti jätkuvalt rääkida. Samas on see vaid üheks osaks probleemi lahendamisel, kuid mitte piisav kogu probleemi lahendamiseks. Paindlike töösuhete võimaldamise, mobiilsuse ja töömotivatsiooni suurendamise ning sobiva regionaalpoliitikaga oleks ilmselt võimalik tööjõudu 1-2% mitteaktiivsete inimeste arvelt suurendada, kuid kogu probleemi see kahjuks ei lahenda.

4. Miks räägib Eesti Töötukassa nõukogu esimees ülalpeetavate arvukuse kasvust, kui enamus neist ülalpeetavatest saaksid tegelikult tööd teha.

Demograafilise ülalpeetavuse määra puhul peetakse ülalpeetavate all üldjuhul silmas kuni 14-aastaseid lapsi ning vanemaid kui 64 või 74-aastaseid. Esimeste puhul takistavad tööturule panustamisel (osalt kindlasti põhjendatud) küllaltki piiravad reeglid ja puudujääk kvalifikatsioonis. Pensioniealiste aktiivsusmäär on Eestis küllaltki kõrge, samas on teada, et pensiealiste arv järgmise 20 aastaga ca 20% kasvab. Tööealisi jääb samal ajal keskmiselt suurusjärgus 7-10 tuhat inimest aastas puudu selleks, et 2017 ülalpeetavuse määra hoida. Seega on tööjõupuudus igal aastal üha suurem ja registreeritud vähenenud töövõimega töötud kataksid vaid esimese aasta puudujäägi ka siis kui kõik neist täistööajaga kohe tööle asuksid. Ühiskonna vananemine kasvatab pensionikulu ja tervishoiukulusid (elaniku või hõivatu kohta), mistõttu kasvab ka surve tööjõu maksukoormusele.

5. Miks Töötukassa nõukogu esimees ja Eesti Tööandjate Keskliidu juht ei taha puudega inimeste tööturule tagasitoomise kõrval rääkida suurest kasutamata ressursist – välistööturule siirdunud eestlaste tagasitoomisest?

2017 rändestatistika põhjal võib öelda, et väljarände osakaal rahvastikust on tegelikult nt Euroopa Liidu keskmisest madalam ja toimub juba Eestlaste tagasiränne. See on küllaltki normaalne kaasaegne nähtus, et inimesed rändavad teise riiki haridust omandama, välismaalasega kooselu alustamiseks, suurema palgataseme pärast või muul põhjusel ja mõni jääbki võõrsile. Nt käib suur hulk sakslasi Šveitsis kõrgema palga pärast tööl, kuna seal on palgatase kõrgem, aga vahel abiellutakse ja asutakse elama ka Portugali, kus palgatase Eestistki madalam.

Me oleme sellest rääkinud ja räägime ka edaspidi kui ühest võimalikust lahendusvariandist paljude teiste hulgas. Näiteks oma kirjas Riigikogu majanduskomisjonile ja fraktsioonidele ……. kirjutasime me muu hulgas nii: „Oleme seisukohal, et tööjõu küsimuse lahendamist tuleb vaadelda kahes mõõtmes – eraldi pikemas ja lühemas perspektiivis. Pikemas perspektiivis tuleks probleemi lahendamiseks ära kasutada kõik võimalused – nii siseriiklikud, kui piiriülesed. Samuti tuleks vaadelda eraldi nii kõrgkvalifitseeritud töötajate, spetsialistide, vähemkvalifitseeritud ja madala kvalifikatsiooniga töötajate rännet.“

Ka oma kirjas Vabariigi valitsuse majandusarengu komisjonile ….. kirjutasime muu hulgas, et on oluline tegeleda ka eestimaalaste koju naasmise maksimaalse hõlbustamisega, aidates neil lahendada ümberasumisega seotud praktilisi probleeme, nagu näiteks kooli- ja lasteaiakohtade leidmine.

Tööandjate meelest on oluline tänases seisus rakendada kõiki võimalikke meetmeid, et tööpuudust leevendada ja pikemas perspektiivis oluliselt vähendada. Anname endast parima, et ka puuetega inimesed oleksid sellesse lahenduste paketti maksimaalselt kaasatud.