Vabariigi President Alar Karise kõne konverentsil „Tuulelohe lend 2022“

Austatud kuulajad!

Viimane aasta ja eriti viimased nädalad on toonud meid olukorda, kus me ei saa enam rohepöörde kohta küsida „kas?“ või „millal?“, vaid „kuidas saaks kiiremini?“. Nüüd peame tegutsema selle nimel, et rohepööre võimalikult ruttu ellu viia. Rohepööre ei ole enam ammu pelgalt keskkonna küsimus, vaid sellest sõltuvad otseselt meie julgeolek ja majanduslik konkurentsivõime.

Viimastel nädalatel on gaasi hind Euroopas palju kõikunud. Aasta eest maksis maagaas Euroopas alla 20 euro megavatt-tunni kohta. Suure osa eelmisest nädalast kõikus hind sellest tasemest kümme korda kõrgemal 200 euro lähedal, jõudes vahepeal ka 350 euro lähedusse. Niisuguse hinnakõikumise põhjuseks on asjaolu, et Euroopa sõltub Vene gaasist ja maailm usub, et meie ideaalid ning eetika ei luba meil osta gaasi, millel on ukrainlaste veri. Kui me aga ei tarbiks Vene gaasi, siis peaksime gaasi ostma mujalt, mis omakorda tõstab üle maailma gaasi hinda.

Eesti lähtekoht on veidi parem kui suuremal osal Euroopast, sest meie gaasi tarbimine on väiksem. Gaas moodustab alla 10% meie primaarenergia kasutusest. Euroopa Liidus keskmiselt üle 20%. Meie väiksema gaasisõltuvuse taga on ühest küljest põlevkivi, aga teisalt ammu võetud siht suurendada soojatootmises kohaliku biomassi osakaalu. Oleme gaasi osakaalu vähendamiseks palju ära teinud ja ehk annavad selle õppetunnid meile eeskuju teha veel rohkem.

Kuigi Eesti energiatarbimisest moodustab maagaas suhteliselt väikese osa, mängib see siiski olulist rolli teiste energiakaupade hinna kujunemisel. Sõltume palju teistest. Tuulevaiksetel päevadel, kui ilm on külm, kujundavad nii meie naaberriikides kui mujal Euroopas elektrihinda gaasi elektrijaamad, mis neis oludes konkurentsivõimeliseks muutuvad. See tähendab, et kui gaas on kallis, siis on ka elekter kallis. Detsembris, kui meid tabas elektrihinna šokk, oli gaasi hind Euroopas märksa madalam kui viimastel nädalatel. Kuigi kevad tuleb ja ilm läheb soojaks, ootavad meid energeetikas ees keerulised kuud.

Meie poolt energia eest makstav kõrge hind on siiski väike ebamugavus selle kõrval, mida peavad taluma ukrainlased, kelle kodusid pommitatakse või need kodumaalt põgenenud emad ja lapsed, kes oma mehed, isad, vennad ja pojad kodumaale jätavad.

Ainuüksi gaasi ja elektri eest kalli hinna maksmine ei ole aga piisav selleks, et peatada Putini sõda. Kui ostame vähem, aga maksame kõrgemat hinda, siis pole sellest abi. Peame ka tegelikult vähendama Vene gaasi ostmist ja kiiresti.

Ma loodan, et tänasel konverentsil tuleb juttu sellest:

• Kuidas saaksime kiiremini suurendada rohelist energiat oma energiaportfellis?
• Millised on kitsaskohad, mis takistavad arengut?
• Mida saaksime mina, valitsus või kogu rahvas teha, et neist probleemidest üle saada?
• Kuidas vähendada mitte-minu-tagaaias suhtumist, mis takistab uue energiavõimsuse rajamist?
• Kuidas saaksime muuta oma harjumusi ja muutuda tõhusamaks, et energiavajadus väheneks?

Me ei ole veel kindlasti valmis selleks, et üleöö välja lülitada kõik keskkonda reostavad masinad ja tehased. Sisepõlemismootoriga autod ja põlevkivielekter jäävad meiega veel mõneks ajaks. Tunnistagem ausalt, et praeguses olukorras oleme sunnitud võtma kasutusele isegi rohkem kohalikku põlevkivi ja põletama puitu, et tulla toime keerulise olukorraga energiaturul. Peame aga tegutsema, et töötada uute tehnoloogiate kasutuselevõtu kallal, et roheline tulevik saabuks rutem.

Ei tasu ka unustada, et rohepööre loob nii uusi turge kui ärivõimalusi. Eesti teadlased ja ettevõtted saavad konkureerida valdkondades, kus ei ole veel teistest riikidest suuri tegijaid. Paljudel Eesti edukaks teinud ärimeestel polnud seda luksust, et siseneda turule, kus teisi ees ei ole. Kasutagem seda võimalust!

Kui gaas on kallis, siis saab rohelise energia kasutuselevõtu tempo olema üks peamisi tegureid, mis määrab riigi konkurentsivõime. Pole mõtet loota, et praegune olukord lihtsalt niisama möödub, kui me mitte midagi ei tee. Vene gaasi saab asendada veeldatud maagaasiga, kuid see jääb tõenäoliselt vähemalt mõneks ajaks kalliks.

Ma ei mataks maha ka plaani rajada Eestisse tuumajaam, kuid ajalist perspektiivi vaadates ei paista sellest lähiaastate mõttes kasu olevat. Pikemas vaates küll. Siin saalis viibijate seas on palju minust paremaid eksperte energeetika vallas, kuid lähiaastate perspektiivis on meile ilmselt kätte saadavam tuuleelektri osakaalu suurendamine. Mõnel pool Euroopas nimetatakse tuugnaid juba vabaduse veskiteks. Jahvatame siis ka endale vabadust!

Kõrged energiahinnad löövad praegu kogu Euroopat. Meie teha on aga see, kui kiires tempos saame kasutusele võtta uued energiaallikad. Sellest sõltub, kas kallis energia kummitab Eesti ettevõtteid kauem kui mujal Euroopas. Eesti tuuleenergia toodang on pikalt paigal tammunud. Muudame seda.

Lõppude lõpuks pole rohepööre ka pelgalt hinna küsimus. Suur osa Eesti ettevõtetest on põimitud Põhjamaade väärtusahelatesse, kus kliendid ja koostööpartnerid on hakanud hindama vastutustundlikkust keskkonna küsimustes. Sellele lisandub vastutustundlikkus rahu ja demokraatia teemal. Turg, kuhu reostavat toodet eksportida, jääb järjest ahtamaks ja järele jäänud valdkondades on sageli edukamad ettevõtted, mis tegutsevad madala palgatasemega riikides, kellega Eestis konkureerida ei saakski. Suur osa majandusest pöördubki roheliseks seepärast, et turg seda ootab.

Rohepööre ei tähenda senisest heaolust ega turumajandusest loobumist. Kaotame aga suure osa heaolust, kui kulutame mõtlematult piiratud ressurssi. Kui jätame majad soojustamata ega investeeri keskkonnasõbralikesse energiaallikatesse, siis võib vajadus küttepuude abil sooja saada kaaluda üles meie soovi rahulikul metsarajal jalutada. Samuti kaotame vaimus, kui oma gaasisõltuvuse tõttu rahastame tuhandete inimeste tapmist Ukrainas.

Tänane olukord on loonud ideaalse võimaluse selleks, et ühendada rohepöörde puhul püüdlus parema elujärje poole sooviga säilitada kaunist, mida pakub meile looduslik keskkond, selle liigirikkus ja mitmekesisus. Rohepöördest rääkides ei tohi aga piirduda pelgalt energiaga, mis on praegu aktuaalne, vaid peame vaatama suuremat pilti. Rohepööre tähendab ikkagi eeskätt tulevikuga arvestamist ja soovi jätta endast maha maailm, millest jätkub ka meie lapse-lapse-lastele.

Keskkonnast rääkides võtame iseenesest mõistetavana seda, mis meil on, ega oska sageli hinnata meie jaoks tasuta looduslike hüvede väärtust võrreldes kaupade ja teenustega, mille eest tuleb maksta. Ilma järjest kallineva bensiinita saaksime mõnda aega hakkama, kuid tasuta õhuta üle mõne minuti ei elaks. Vaevalt, et oleksime nõus maksma õhu eest sama palju kui kütuse eest. Teame ka päevapoliitilistest aruteludest, kui oluline on odav diisel ja kui keeruline on piirata selle tarbimist, et meil jätkuks tasuta värsket õhku.

Looduse liiga intensiivne kasutamise mõju tajume aga juba ka ise. Meie apluse varjukülg ei jää vaid tulevaste põlvkondade kanda. Mullu kuumade suveilmadega langes Harjumaa kiiresti kasvanud asulates puhta vee torustikes surve. Ühiskondlik areng ja heaolu kasv on toonud meid olukorda, kus eluks vajalikke ressursse napib ja kõigile ei jagu. Hea on elada suures majas, mille ümber on aed ja viljapuud, aga seal on võimatu elada, kui vett ei ole. Harjumaa veepuudus on hea näide sellest, kuidas keskkond seab piirid heaolule.

Veepuudus ei ole Eestis seni oluliseks probleemiks olnud ja ka too mullusuvine probleem oli ajutine, kuid ilmselt see kordub. Maailmas on aga piirkondi, kus puhta vee nappus kujundab ümber ühiskondi ja paneb inimesi elukohta vahetama. Jutt ei käi ainult vaestest riikidest, kus olmetingimused ei käi kaasas kiire rahvastikukasvuga. Umbes 20% Euroopa territooriumist ja 30% rahvastikust on mõjutatud veepuudusest. Ajaloost on teada erinevaid sõdu, mis on puhkenud vee pärast. Muide, üks esimesi objekte, mille üle Putin Ukrainas kontrolli üritas saada, oli kanal, mis viib vee Krimmi.

Probleemid energia ja toorainega mõjuvad ehmatavalt, kuid me pole nende probleemidega üksi. Demokraatlik maailm on majanduslikult võimas ja suure läbirääkimisjõuga. Ehkki Venemaa suurus mõjub hirmutavalt, ei tohi me unustada, et selle osa maailma majandusest on alla kahe protsendi. Venemaa turu osatähtsus meie eksportijate jaoks on viimastel aastatel jäänud 2-3% lähedusse kogu ekspordist. Selle kadumine lööb ka meie majandust, kuid mõju pole suur. Oleme alates 1990. aastatest näinud, kuidas kriiside järel on majandus orienteerunud Venemaalt ümber Lääne turgudele ja nii läheb ka seekord – miks peaks minema teisiti?

Tooraine kättesaadavuse probleemid mõjutavad meid kindlasti lähikuudel, kuid kui tegutseme kiiresti, siis saame neist üle. Ka riik ja sotsiaalsüsteem peavad olema valmis selleks, et Vene turu kadumise tõttu töö kaotavad inimesed saaksid võimalikult kiiresti ümberõpet ja võiksid suunduda teistesse sektoritesse. Eesti majandust iseloomustab jätkuvalt tööjõupuudus.

Meid ootavad energeetikas ees keerulised ajad. Ent kui praegu pingutame, siis on järgmistel talvedel ehk veidi kergem kui oleks minna lastes. Rohepööre tuleb ära teha, kuid peame seejuures jääma kahe jalaga maa peale. Meile on sellest pikaajaliselt kasu, kui majandame oma vahendeid mõistlikult.

Nüüd peame aga vaatama tulevikku, mitte otsima enam põhjuseid oma probleemidele minevikust. Ei ole vahet, kelle „süül“ meil on kõrged energiahinnad või kelle pärast tuulikud ehitamata jäid, oluline on see, et tegutseksime nüüd, sest aeg on kallis nagu elektergi.

Kõne leiab ka Presidendi ametlikult veebilehelt.

FOTO: Eesti Tööandjate Keskliit, Egert Kamenik