Toomas Tamsar: vale on poliitikute väide, et tööjõukvoodi kinnihoidmine takistab odavtööjõu massilist toomist Eestisse. Odavtööjõud tuleb teist teed pidi
Tööandjad on juba pikemat aega rääkinud, et välisriikide spetsialistid aitaksid leevendada Eesti kroonilist tööjõupuuduse probleemi. Julgustasime valitsust vastu võtma siseministeeriumi juures tegutsenud teadlaste ja spetsialistide töörühma kompromissettepanekut ja leevendada regulatsioone ajutise tööjõu riiki lubamiseks. Ent valitsus ei leidnud selleks poliitilist tahet ning põhjendab oma valikut poolvalede ja valedega.
Poliitikutele meeldib end ja valijaid paitada mõttega, et piirarvuga sellisel kujul hoitakse Eestist eemale massilist odavtööjõu sisserännet. See on vale. Ükskõik kui palju sisserände piirarvu suurendada, odavtööjõudu massiliselt seetõttu sisse ei tule.
Põhjus on lihtne – palgata tohib üksnes inimesi, kes saavad vähemalt Eesti keskmist palka. Keskmine palk on praeguseks üle 1300 euro kuus. Sellist palka ei näe umbes kaks kolmandikku Eesti töötajatest.
Seega sisserände piirarv piirab ainult spetsialistide palkamist. Inimeste palkamist, kes tooksid Eestile makse ja keda on siinses majanduses vaja.Odavtööjõudu tuleb Eestisse küll ja üha enam. Selle vastu pole poliitikud midagi teinud ja ei saagi teha, sest see on Euroopa Liidus seaduslik tegevus. Kui ei saa töötajaid ametlikult palgata, siis saab neid Eestisse tuua renditööjõuna ja tuuaksegi.
Renditööjõuga on paar probleemi. Esiteks, renditööjõu maksud makstakse üldjuhul Leedus või Poolas. Teiseks, ettevõtted saavad kehvema kvalifikatsiooniga töötajad. Kolmandaks, nende inimeste puhul puudub igasugune taustakontroll. Me ei tea neist midagi. Tegemist on justkui Läti alkoralliga tööjõuturul – ülla eesmärgi nimel võideldes loovutame maksud ja saame kehvema tulemuse.
Kui poliitikud väidavad, et piirarvu kinnihoidmine takistab odavtööjõu massilist toomist Eestisse, siis on see vale.
Teine vale on see, et piirarvu kinnihoidmine hoiab paremad töökohad Eesti töötajale. Meenutame – sisserände piirarvu all saab Eestisse tuua vaid vähemalt keskmist palka saavaid spetsialiste. See on palk, millest kaks kolmandikku Eesti töötajatest saab vähem.
Šveitsi juhtimisinstituudi IMD tehtud riikide konkurentsivõime uuring ütleb Eesti kohta juba alates aastast 2001 ühte ja sedasama: arengu suurim pidur on spetsialistide puudus. Enam (välis)spetsialiste parandaks majandust ja sellega koos kasvaksid ka kohalike inimeste sissetulekud.
Töörühma ettepanekud
Töörühm, mis siseministri soovil koos käis, pakkus välja, et esimese hooga võiks piirarvu alt välja jätta täielikult poolteistkordse palgaga töötajad ehk üle 2000 euro teenijad ja samuti keskmise palgaga ajutise ehk kuni kaheaastase lepinguga töötajad, kelle tööluba ei saaks pikendada. Seega poleks ka riski, et nad (juhul kui nad meile ei sobi) Eestisse jääksid. Valitsus leidis, et seda pole vaja teha. Mis siis, et see on meie suurim arengupidur.
Siseminister ja ettevõtlusminister arvavad, et leidku tööandjad spetsialistid omale Eesti teistest nurkadest, kus tööjõudu on üle. Kuid Eesti on tööhõive tasemelt Euroopas teisel kohal, meil ei ole inimesi kuigipalju üle. Teiseks, spetsialist tähendab spetsialiseerumist ja arvamine, et vajaliku valdkonna spetsialistid istuvad näiteks Jõgevamaal ja ootavad pakkumisi, näitab, et otsustajad ei tea asjast midagi. Kas siseminister tahaks, et tema auto pidureid hooldab spetsialist, kelle kokkupuude autoga on piirdunud tööle ja koju sõitmisega? Või kas ettevõtlusminister tahaks, et tema hambaarsti abilisena segab plomme inimene, kelle varasem kokkupuude meditsiiniga on piirdunud arstikabineti põrandalihvimisega?
Otsus mitte midagi teha
Valitsus ütleb kõlavalt rahvale: „Valitsus jõudis sisserände piirarvu küsimuses kokkuleppele.“ Sisuliselt jõudis valitsus kokkuleppele mitte midagi teha. Eestis juba elavatele välismaalastele elamislubade pikendamise tingimusi hoopis karmistati.Tööandjad pole nõudnud odavtööjõule piiramatu kvoodi avamist, odavtööjõul pole kvoodiga mingit pistmist.
Valitsuse otsus ei arvesta sisuliselt siseministeeriumi juures tegutsenud töögrupi ettepanekuid, nagu väidab siseminister. Töögrupp tegi oma töö ära, valitsus seda ei arvestanud.
Tööandjate meelest on valitsuse teinud halva otsuse, mida on raske mõista. Raske on mõista IRL-i, kes justkui tahaks olla selles koalitsioonis majanduse eestkõneleja, aga kartes EKRE-le padurahvusluses alla jääda teeb paari poliitilise punkti nimel mida tahes. Raske on mõista ka sotse, kellega tööandjatel on palju maailmavaatelisi erimeelsusi, kuid keda oleme seni austanud nende sirge selja pärast. Aga nüüd on nad koalitsioonipartneri IRL-i rünnakus hirmus. Kvoodiarutelu käigus loobuti oma senistest vaadetest, lauldakse IRL-i laule ja aetakse udu, et piinlikust olukorrast pääseda. Raske on ka mõista peaministriparteid. Peaminister, kes on ise tööandjatele kinnitanud, et meie suurim arengupidur vajab kõrvaldamist, ei saa kuidagi koalitsioonipartnerite hirmudega hakkama.
Asi on nüüd riigikogu käes. Suurem osa riigikogu liikmetest saab probleemi tegelikust olemusest suurepäraselt aru. Kas on võimalik, et jäetakse kõrvale see hirm üksteise ja valimiste ees ning tehakse kvoodiasi korda? Loodame.