Toomas Tamsar: kuidas jõuda 200ni?
Eestis on töötegijate puudus ning see probleem tuleb kiiremas korras lahendada, leiab tööandjate keskliidu juhataja .
On erakordne, mida Eesti 100 aastaga on saavutanud – iseseisvus, kiire elujärje tõus, iseseisvuse kaotus ja selle tagasi võitmine. Meil on õnnestunud nendes tingimustes paremini hakkama saada kui meie saatusekaaslastel. Mis on praegu suurim oht meie püsimisele, kas välisvaenlane või hoopis meie endi mugavustsooni ihalus?
Meie suurim väljakutse pikemas perspektiivis on meie rahvastiku püsimine. Teadlased on sellest probleemist aastaid rääkinud. Aga me ei ole siiani seda hästi kuulda võtnud, sest see on ebamugav tõde.
Ebamugav tõde on see, et liikudes heaoluriigi poole ja olles avatud muu maailma trendidele, muutub meie pere- ja lastemudel. Lapsi saadakse vähem ja hiljem. Ebamugav tõde on ka see, et inimesed liiguvad maailmas üha enam, ja nii ka Eesti inimesed. Sisse- ja väljaränne on sama mündi erinevad küljed.
Inimesi, kes maksaksid makse, on vaja nüüd, ja veel enam homme ja ülehomme.
Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere hinnangul on meile ebameeldiv tõde ka see, et maailma ootavad ees suured ränded, mis on põhjustatud hoopis suurematest muutustest, kui meie seda Eestist näeme või tunnetame.
Ebamugav tõde on ka, et nii kiiresti väheneva tööjõuga ei suuda me oma riiki selliselt üleval pidada nagu praegu. Ebamugav on ka tõde, et tuleb teha ebamugavaid valikuid – kas ühiskonna ressurss panna tuleviku esile kutsumisele või olemasolevaga hakkama saamisele.
Nendel ebamugavatel teemadel on meie juubeliaastal juba palju kirjutatud. See, et vaated on erinevad, on hea. Ainult nii on lootust, et Eesti kollektiivne pea liiva alt ühel hetkel välja tuleb. Ebamugavad tõed tuleb ühiskonnas lahti rääkida, ilma selleta ei saa tekkida lahendusi, mida suur osa ühiskonnast mõistab ja omaks võtab.
Viise, kuidas lahendada rahvastiku suuri väljakutseid on palju – on maailmapraktikat ja on iseteadmist. Aidata kaasa sündimuse kasvule, aidata inimestel püsida kauem tööalaselt aktiivne, ükskord ometi võtta julgus kokku ja lahendada meie eri rahvuste kultuuriline isolatsioon, luua Eestis keskkond, kus nii väljarännanud eestlased kui ka teiste riikide inimesed tahaksid elada ja peresid luua, toetada suuremat innovatsioonivõimekust ja tootlikkust, mitte kaotada noori kooliajal kes teab kuhu, juhtida arukalt sisserännet ja nii edasi. Need on kõik võimalikud pikaajalised lahendused. Oluline on mõista, et ei ole olemas ühte või teist ainuõiget viisi, mis lahendaks kõik rahvastikuprobleemid. Kui iga tükike annaks meile teatud osa kogulahendusest, on lootust, et ükskord ikka jõuame kusagile.
Ei saa eeldada, et sündimuse toetamine üksi lahendaks probleemi. Samuti ei saa eeldada, et kogu meie probleem oleks lahendatav ainult sisserändega. Kui soovida arvata, et tootlikkus on võlusõna, siis tuleks võtta tükike paberit ja natuke arvutada. Tootlikkuses ja innovatsioonis tuleb joosta üha kiiremini, et konkurentsis paigal püsida. Uskuda, et suudame saavutada sellise tempo, mis toob meid üha lähemale maailma parimatele ja lisaks katab väga kiiresti halveneva ülalpeetavuse suhte, on soovmõtlemine.
Millised iganes oleks lahendused, kõigepealt tuleb kokku leppida, et meil on lahendada väga suur väljakutse, suurim pärast taasiseseisvumist. Ja siis otsustada lahendustesse panustamine – see tähendab raha haridusse, teadus-arendustegevusse, lastehoidu jne. See tähendab julgust lahti lasta märgilise tähendusega kasututest dogmadest, nagu näiteks spetsialistidele seatud sisserändekvoot. See tähendab ka loobumist lubadustest, millest loodetakse kiiret häälte võitu – lõpututest tasuta teenustest ja sotsiaalhüvedest. Isegi kui tegemist on nii tähtsa küsimusega nagu meie rahvastik, ei saa me endale lubada lennukilt raha loopimist – ikka tuleb arvutada. Teha valikuid, milline lahendus oma eesmärki kõige täpsemalt täidab ja mida saame endale tegelikult lubada.
Lisaks pika perspektiivi lahendustele tuleb rahvastiku ja eriti tööjõu küsimustega tegeleda ka lühemas ja keskmises perspektiivis. Sündimuspoliitika ei saa meie tööandjaid praegu, kui on tööjõukriis, veel kuidagi aidata. Töötegijaid – inimesi, kes maksaksid makse – on vaja nüüd, ja veel enam homme ja ülehomme.
Ka meil, tööandjatel endil, on vaja kaasa lüüa meie rahvastikuväljakutsete lahendamisel. Me näeme ja tunneme juba praegu seda, mida mõne aasta pärast hakkab tundma omal nahal kogu Eesti – see on töötegijate puudus. Samas, me ei saa siin olla ainult nõudjad, peame ka ise hästi mõistma ühiskonna muresid, olgu need siis põhjendamata või põhjendatud hirmud.
Eesti ei ole hästi hakkama saanud muukeelsete elanike integreerimisega. See ei ole tööandjate süü, aga see ei loe. Peame olema konstruktiivsed. Kui vajatakse meie tuge välisspetsialistide lõimimisel, ei saa me öelda, et pole meie asi. Niisamuti ka keelenõuete osas, mis on Eesti ettevõtetele ebapraktiliselt karmid. Me ei saa öelda, et võtke need lihtsalt maha. Peame kaasa mõtlema ja töötama, kuidas teha nii, et ebamõistlikud nõuded kaoks, aga samas keeleküsimus ühiskonnas liiguks õiges suunas.
Me ei ole üksi siin maailmas. Meid mõjutavad suured muutused, mis ei pärine meist endist. Kliimamuutused üle maailma, rändelained, töötegemise mustrite muutumine, Euroopa vananemine ja Lääne-Euroopa kasvav tööjõupuudus, mis hiigel-vaakumpumbana mõjutab kõige teravamalt Ida-Euroopa riike. Kasvav ebavõrdsus, mille allikaks on kasvav kvalifikatsiooniebavõrdsus ja mille kasvu seismapanek on naiivne lootus, naiste kasvav ja loomulik soov eneseteostuseks. Need on vähesed paljudest muutustest. Seni oleme reageerinud valdavalt nii, et püüame põhjustega hakkamasaamise asemel pidurdada tagajärgi. Lootusetu ettevõtmine.
Kokkuvõtteks. Esiteks, rahvastikuväljakutse ei lahene ise, ja kui laheneb, siis suure tõenäosusega nii, nagu me ei taha. Viise, kuidas lahendust leida, on palju. Need kõik tuleb läbi arvutada ja suure tõenäosusega ka kõiki kombineeritult kasutada.
Teiseks, tööandjatena peame ise konstruktiivselt kaasa lööma. Peame jätkuvalt olema need, kes räägivad probleemist ja survestavad lahenduste leidmist. Muidu ebamugava probleemiga ei tegeleta. Aga me ei asu väljaspool muid sotsiaalseid süsteeme.
Kolmandaks, poliitikutel tuleb hakata otsuseid tegema meie pärisprobleemide lahendamisel. Isegi siis, kui see SUUR JAMA tundub kaugel olevat. Me ootame enne valimisi erakondadelt kindlasti teema käsitlemist oma programmides. Loodame, et asjast räägitakse päriselt, mitte ei pakuta valijale pisikesi poliitilisi komme probleemi tegeliku lahenduse pähe. Ega see lootus liiga suur pole, kui näeme, mida kõike rahvastikupoliitikasse on juba püütud sisse kirjutada – nagu oleks kergelt roiskuv vahukooretort üle puistatud M&Midega, et värvilised kommid tähelepanu püüaksid.
Eesti on 100-aastane ja oleme seni näidanud, et saame hästi hakkama. On põhjust uskuda, et saame hästi hakkama ka edaspidi. See tähendab, et lõpuks võidab terve mõistus, et varem või hiljem tehakse otsuseid, mis vaatavad tulevikku, mitte ei püüa tsementeerida olevikku.