Tööjõupuudus on varsti meie kõigi probleem

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 aastas keskmiselt 4800 inimese võrra. Tööealiste inimeste arv väheneb samal ajal isegi kiiremini ja pensioniealiste arv kasvab. Arvutuslikult jääb edaspidi igal aastal keskmiselt 10 000 tööealist inimest puudu, et ülalpeetavate määr tööealistesse jääks samaks. Kõik tööealistest aga ei tööta ega maksa makse. Praegu on Eestis umbes 13 000 töökohta vabad.

Tööjõupuudus saab varsti Eesti riigi arengule üheks suurimaks probleemiks, kui me täna selle kasvu lihtsalt pealt vaatame. Tööandjad ei saa enam lasta sellel teemal isevoolu teed minna. Meie eesmärk on avada debatt ja leida selles parimad lahendused Eestile.

Kuigi riik on alustanud töövõimereformiga, mis aitab kaasa vähenenud töövõimega inimeste tööle tuleku toetamisele, alguse on saanud pensionireform ja riigireform, on need siiski vaid mõned arglikud sammud ja võtavad omajagu aega, et probleemile mingit leevendust pakkuda. Kiireima lahendusena on Tööandjad välja pakkunud lühiajaliste töölubade välja andmise lihtsustamist.

Ajutise välistööjõu sissetoomise piirangute leevendamine aitaks meid hetkel kõige suuremast puudusest, kuid ei lahendaks tervet probleemi. See ei meeldi kõigile osapooltele, eriti neile, kes peavad iga sisse tulevat välismaalast potentsiaalseks ohuks meie riiklusele ja rahva püsimisele. Poliitikud ilmselgelt ei soovi selle teemaga tegeleda, sest lihtsaid ja lühiajalisi lahendusi siin pole, või leiavad, et probleem polegi nii suur kui ettevõtjad ütlevad. See on väga emotsionaalne teema, sest osadele meist ei meeldi näha teistest kultuuridest inimesi meie keskel. See ei ole ainult poliitikute ja ettevõtjate teema. Varem või hiljem puudutab meid see väga erineval viisil.

Mida see 13 000 puuduvat töökätt tähendab Eesti elanike jaoks?
Kuigi tööandjad ei ole väga huvitatud võõrtööjõu palkamisest ja eelistavad enamasti kohalikke inimesi, siis numbrid kõnelevad enese eest. 13 000 vakantset töökohta ei ole ainult majanduse probleem. Tegelikult mõjutavad vakantsed kohad väga palju igaühte meist. Ühiskonna jaoks tähendab see palju kaotatud võimalusi. Kui 13 000 töötajat ja nende tööandjad maksaksid makse, annaksid nad omakorda tööd paljudele teistele inimestele. Kui nüüd need töökohad oleks võimalik täita ametlikult töötajaid palgates, siis saaks laekuva 120 miljonise maksurahaga teha palju asju, mis siiani raha puudusel tegemata jäänud.
Näiteks saaks selle raha eest kasvatada Eesti kogu vähiravieelarvet 2,5 korda, suurendada iga õpetaja palka 500 euro võrra või 11 000 uut lasteaiakohta. Sellega saaksime anda ka kindluse peresse enam lapsi saada. Kasvaks sündivus ja pikemas perspektiivis vähendaks ka vajadust täiendava töörände järele.

On rida hirme, millest poliitikud kurjakuulutavalt äärmustesse langedes kõnelevad. Näiteks hirmuks, et võõrtööjõud võtab eestimaalaste töö või palga, pole põhjust, kui juhime migratsiooni proaktiivselt. Uuringute järgselt võib tekkida asendusefekt peamiselt madalama kvalifikatsiooniga tööjõus ja maapiirkondades . Ka nendel tingimustel on leitud, et alati ei vahetatud madalapalgalisi kohalikke töötajaid immigrantide vastu välja, vaid immigrandid võimaldasid tööandjatel laieneda ja ka kohalike töötajate töökohad alles hoida .

Headeks näideteks võib tuua Kanada, kus immigrandid moodustavad 21% elanikest, aga majandus kasvab, WEF konkurentsivõime edetabelis on riik 13. kohal, töötuse määr on 7%. Uus-Meremaa elanikest ca 20-25% on välismaal sündinud, töötuse määr on 6%, majandus ja rahvastik kasvab, WEF konkurentsivõime edetabelis ollakse 16. kohal. Võrdluseks: Eesti positsioon konkurentsivõime edetabelites on 30.

Kui me probleemi ei lahenda, tõmbavad teised riigid meie talendid endale ja madalapalgaline välistööjõud tuleb Eestisse nii legaalselt kui illegaalselt läbi teiste riikide ikkagi. Nt praegu on Eesti sisserändekvoot 1 317 juures, tööga seotult oli 30. septembri seisuga sel aastal kolmandatest riikidest Eestisse tulnuid kokku 7600 inimest, mitteametlikult aga töötab Eestis ettevõtjate hinnangul kolmandatest riikidest juba 5 000-10 000 inimest, kes Eestile ei maksa sentigi maksuraha ja kellele riik ei ole suuteline rakendama ka samu nõudmisi, nagu ametlikult töötavatele inimestele. Selline olukord ei ole normaalne kellelegi. Tegelikult on olukord selles mõttes groteskne, et meie piirarv sunnib peale olukorra, kus välistööjõud saabub siia renditööna, kes on tõepoolest just see madalapalgaline kontingent, kelle eest piirarv meid kaitsma peaks. Otse ja ametlikult palgates saaksid välismaalased kõrgemat palka ja jätaks maksud Eestisse, praegu saavad vähe – suure osa rahast teenivad vahendajad ja maksud makstakse mujale.

Praegu kehtiv poliitika on mitte lubada ametlikult Eestisse tööle rohkem inimesi kui kvoot seda ette näeb. Selle valiku teine pool on mitte ravida, mitte tõsta õpetajate palkasid, mitte ehitada lasteaiakohti. Paraku ei ole meil ka kõige parema tahtmise juures võimalik neid puuduvaid tööjõukohti oma riigi sisese inimressursiga võimalik täita. Juurde ei lase aga oma jõududega ka hakkama ei saa. Pole just kuigi mõistlik käitumine?

Autor: Toomas Tamsar