Tööandjate seisukoht Euroopa sotsiaalõiguste sambale
Selle aasta märtsis esitas Euroopa Komisjon kavandi Euroopa sotsiaalõiguste samba (SõS) loomiseks, mille eesmärgiks on sõnastada olulised põhimõtted Euroopa Liidu liikmesriikide tööturu- ja sotsiaalpoliitika arendamisel. 2017. aastal tahetakse välja tulla valge raamatuga.
Eesti Tööandjate Keskliit leiab, et EL paistab juba praegu silma kõrgete sotsiaalsete standardite ja kulutustega globaalses plaanis, küll aga ei saa seda öelda ELi majanduse konkurentsivõime kohta. Seega peaks kindlasti püüdma vältida igasuguseid lisaregulatsioone ning kiiret ülespoole konvergentsi ja harmoniseerimist sotsiaalvaldkonnas. Pealegi on liikmesriigid väga erineva arengutasemega ning mõtlematu tegutsemisega võime oodatava kasu asemel hoopiski halvata majanduse ning põhjustada ettevõtete EList lahkumist ning töötuse kasvu. Seega oleks vaja kindlasti teostada ka sotsiaalõiguste samba mõjuanalüüs ehk siis hinnata mõju majandusele, tööhõivele ning kuivõrd aitab see kaasa ELi ning eelkõige EMU (majandus- ja rahaliidu) globaalse konkurentsivõime paranemisele.
ELi sotsiaalõiguste sammas peaks laienema ka eurotsooni mittekuuluvatele riikidele, vastasel juhul soosime vaid kahekiiruselist ELi ning veelgi suuremate lõhede tekkimist liikmesriikide vahel.
Konkreetsed kommentaarid SõS kohta:
– SõS-l on ebaselged eesmärgid, puudub mõjuanalüüs ning selge plaan, kuidas plaanitakse SõSi rakendada.
– EL eristub globaalses plaanis kõrgete sotsiaalsete standardite ja sotsiaalkulutuste poolest, küll aga ei saa me sama öelda ELi majanduse konkurentsivõime kohta.
– EL ei vaja sotsiaalvaldkonnas lisaregulatsioone, sest eksisteerib ELi sotsiaalaquis (katab 28 EL liikmesriiki ja EEA riike), mis koosneb umbes 70 direktiivist ning mis hõlmab enamikku sotsiaalõiguste sambas toodud valdkondadest (näiteks töötaja õigust võrdsele kohtlemisele töösuhtes, õigust saada infot töötingimuste, tööohutuse ja töökeskkonna kohta, kohustust konsulteerida töötajatega jne). Seega jääb arusaamatuks, mis lisandväärtust soovitakse sotsiaalõiguste sambaga saavutada? Kas SõS on EL sotsiaalaquis´ edasiarendus või soovitakse sellega laiendada vaid sotsiaalvaldkonna õigusi?
– Lisaks tekib paljude sotsiaalõiguste samba teemade puhul subsidiaarsuse küsimus, sest klassikaliselt on need siiani kuulunud liikmesriikide kompetentsi.
– Ilmselt soovitakse ELi tasandil eesmärkide paika panemisega soodustada ülespidist konvergentsi sotsiaalvaldkonnas, kuid paraku võib ambitsioonikate miinimumstandardite seadmisega tekitada kasu asemel hoopis kahju, viies ettevõtete EL-st välja kolimiseni või sulgemiseni ning andes sel moel hoogu tööpuuduse kasvule.
– Jääb segaseks, kuidas plaanitakse ELi sotsiaalõiguste sammast rakendada, kas läbi EL semestri ja riigipõhiste soovituste?
– Puudub mõjuanalüüs: milline on mõju ELi majandusele, konkurentsivõimele ja kuidas aitab SõS kaasa Euroopa Majandus- ja Rahaliidu tugevdamisele?
– Sambast peaks saama raamistik liikmesriikide tööhõive- ja sotsiaalnäitajate jälgimiseks/võrdlemiseks. Leiame, et sellist võrdlusraamistikku on raske teostada, sest liikmesriikide lõikes on suured erinevused ning kõikides riikides ei eksisteeri isegi alampalka, samuti arvutatakse palgalõhe näitajat erinevalt. Praegu tundub, et suund on liigselt tingimuste võrdsustamise suunas, mis aga tegelikkuses piirab vaesematest riikidest pärit ettevõtjate ja töötajate võimalusi (nt. lähetatud töötajate teema).
– Tööjõu vaba liikumine, mis on üks ELi põhivabadusest ning äärmiselt oluline ühisturu ja tööturu funktsioneerimiseks, puudub täielikult ELi sotsiaalõiguste sambast. Paljudes ELi liikmesriikides on suurimaks probleemiks kvalifitseeritud tööjõu puudus, samas tööjõu vaba liikumine aitaks seda probleemi oluliselt leevendada.
Eesti ja SõS
Kahtlemata sisaldab sotsiaalsammas mõnesid väga olulisi valdkondi. Nendest olulisemad Eesti jaoks on:
1. Oskused, haridus, elukestev õpe;
2. Sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide jätkusuutlik finantseerimine.
1. Haridus – viia haridus vastavusse tööturu nõuetega; töökohapõhise õppe suurem osakaal; elukestva õppe propageerimine.
Meil on juba praegu suur kvalifitseeritud tööjõu puudus. Seega peame hoolitsema selle eest, et noored saaksid õppeasutustes oskused, mille järele on ettevõtetel reaalne vajadus. Arvestades demograafilisi trende ja kiiret tehnoloogilist arengut, muutub eriti oluliseks elukestev õpe. Peame võimaldama inimestel püsida tööturul nii kaua kui võimalik, selleks on neil vaja aga kaasaegseid digioskusi. Samuti peame lihtsustama võõrtööjõu kaasamist sektorites, kus Eestis vastava kvalifikatsiooniga inimesed puuduvad või on neid liiga vähe.
2. Elanikkonna vananemist, tööealise elanikkonna vähenemist, väljarännet arvestades on üheks suuremaks meie ees seisvaks väljakutseks eelkõige sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide jätkusuutlik finantseerimine.
• Eesti rahvaarv on 2060. aastaks 1,1 miljonit (senise 1,3 milj asemel), mis tähendab ka tööealise elanikkonna vähenemist. Töötajate ja pensionäride suhe viimasel 20 aastal on olnud keskmiselt üle kahe töötaja ühe pensionäri kohta. 2060 aastaks on ühe pensionäri kohta vaid poolteist töötavat inimest.
• Sellise trendiga jätkates oleks 2060. aastal meie riiklik pension alla 300 euro kuus
• Kas vaid pensioniea tõstmine 70 eluaastani saab olla lahenduseks praeguse pensionisüsteemi püsima jäämiseks?
• Kas pensioniraha peaks investeerima Eestisse?
• Viimasel ajal on palju olnud juttu tervishoiu finantseerimisest ning Haigekassa pingelisest eelarvest. Tervishoiutöötajate hoiatusstreik oli selgeks märgiks, et meie tervishoid on üle 10 aasta olnud alarahastatud ning selle finantseerimine vajab ülevaatamist.
• Sotsiaaltoetuste puhul võiksime arvestada reaalsusega (ehk siis ka üksikvanemate suurt osakaalu), mitte lähtuda alati traditsioonilisest peremudelist: „ema, isa, 2 last“.
• Naiste aktiivseks osalemiseks tööturul ja ühiskonnaelus peame tagama lasteaiakohtade ja eakate hooldeteenuse kättesaadavuse.
• Tähelepanu tuleb pöörata ka absoluutses vaesuses elavatele inimestele, sest liialt suured erinevused sissetulekutes hakkavad teatud hetkest takistama majanduse arengut.