Tööandjate ettepanekud töövaidluste lahendamise seaduse eelnõule
Eesti Tööandjate Keskliit esitas töövaidluse lahendamise seaduse eelnõule järgmised kommentaarid:
1. Palume selgitada § 2 lg 1 punkt 1 – mida on mõeldud töösuhte ettevalmistamisest tulenevate vaidluste all.
2. Kulude jätmisest poolte kanda (sealhulgas ka eksperdi kulu, sõltumata eksperdi otsusest). Tihtipeale võivad avaldused olla alusetud ja pahatahtlikud ning tõendamine nõuab aega ning ka juriidilise konsultandi kaasamist. Teisel poolel ei pruugi olla võimalik taotleda asja edastamist kohtule läbivaatamiseks (kus on võimalus kulude hüvitamise taotlemiseks). Kuna eelnõuga kaotatakse ära nõude ülempiir, kaasneb suuremate nõuetega tõenäosus, et vaja on kasutada õigusabi/eksperti vms, millega kaasnevad kulud.
3. Tunnistajad ning kirjalikud ütlused.
Teeme ettepaneku, et kui üks pool nõuab tunnistaja ülekuulamist istungil, oleks see komisjonile kohustuslik. Tunnistaja kohale ilmumise peaks tagama isik, kes saab seda mõjutada (mitte see isik, kes taotleb tunnistaja ülekuulamist istungil). Vastasel juhul võivad eelkõige töötajad (kuid ka teatud juhtudel tööandjad) sattuda olukorda, kus töötaja soovib tööandja teise töötaja ülekuulamist, kuid tööandja ei ole sellest huvitatud ja avalduse teinud töötaja ei saa mõjutada tunnistaja istungile tulemist.
4. Vaja oleks täpsustada tõlkele esitatavad tingimused ning kes vastutab tõlke õigsuse eest.
5. Protokollimine. Teeme ettepaneku, et protokolli lisatakse ka muu info, kui üks pool seda taotleb.
6. Lepitusmenetlus
Eelnõu kohaselt on töövaidlusorgani kui lepitusorgani poole pöördumise ehk lepitusmenetluse alustamise aluseks töövaidluskomisjonis sama avaldus, millega pöördutakse töövaidluskomisjoni vaidluse lahendamiseks, kuid millele on lisatud poolte kokkulepe lepitusmenetluse läbiviimiseks (eelnõu § 32). Seletuskirjas on põhjendusena välja toodud, et varasema kokkuleppe eeldus välistab selle, et vaidlevad pooleks saaksid pahatahtlikult venitada töövaidlusasja arutamist.
Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole see põhjendus veenev, kuna lepitusmenetluse katkestamisel või luhtumisel on võimalik asja arutamist jätkata tavamenetluses ning sisuliselt ei anna asja venitamine midagi juurde.
Praktikas tähendab eelnõus sätestatu aga seda, et pooled, kelle töösuhted on sassi läinud ja kes tõenäoliselt ei ole arusaamatusi suutnud omavahel selgeks rääkida, peavad enne töövaidluskomisjonile avalduse esitamist suutma kokku leppida, et on nõus lepitusmenetluse läbiviimisega. See on vähetõenäoline, mh võttes arvesse, et Eestis ei ole lepitamine veel väga levinud ja teadvustatud probleemide lahendamise viis. Pigem näeme siin olulist rolli töövaidluskomisjoni juhatajal, kes võiks ka hiljem, s.t pärast avalduse menetlusse võtmist ja olukorda hinnates, suunata/veenda pooli lepitusmenetluse läbiviimiseks (sh tutvustada lepitusmenetluse regulatsiooni, rääkida selle eelistest jne) sõltumata sellest, kas pooled on eelnevalt suutnud selles kirjalikult kokku leppida või mitte.
Segadust lisab eelnõu § 53 lõike 1 esimene lause, mille kohaselt peab töövaidluskomisjon kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et töövaidlus või osa sellest lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et töövaidluskomisjoni juhatajal on õigus teha pooltele ettepanek lahendada töövaidlus näiteks lepitusmenetluses. Seega tekib olukord, kus seadus nõuab selgesõnaliselt lepitusmenetluse kohaldamiseks eelneva kokkuleppe sõlmimist, samas seaduse eelnõu § 53 viitab kaudselt ja seletuskiri ütleb väga selgelt, et töövaidluskomisjoni juhataja võib lepitusmenetlusele suunata ka menetluse ajal.
Samuti pöörame tähelepanu asjale, et eelnõu seletuskirja kohaselt „lepitusmenetluse katkestamise või luhtumise korral esitab avaldaja töövaidluskomisjonile taotluse sama avalduse lahendamiseks tavamenetluses. Sellisel juhul loetakse avalduse töövaidluskomisjoni esitamise kuupäevaks vastavasisulise taotluse kuupäeva ning avalduse menetlusse võtmise ja läbivaatamise tähtaeg hakkab kulgema otsast peale. Eeltoodud väga olulist informatsiooni seaduse eelnõu ise ei sisalda, mistõttu tuleks selguse mõttes seda täiendada.
Samuti tuleks siinkohal täpsustada, et nõuete esitamise tähtaja arvutamisel võetakse arvesse esimest avaldust töövaidluskomisjonile, mitte hilisemat taotlust asja lahendamiseks tavamenetluses (oluline aegumise seisukohast).
Ühtlasi juhime tähelepanu, et eelnõu ja seletuskirja § 24 lõike 2 punkti 7 sõnastus on erinev.