Tööandjad100: Martin Christian Lutheri kõne
Avaldame täies mahus Eesti Tööandjate Keskliidu 100. juubelil kõlanud Martin Christian Lutheri kõne.
“Preilid ja prouad, härrad ja härrased.
Täna on minule väga-väga eriline päev. Esimeseks – täna on Tööandjate Keskliidu juubelipidustused. Teiseks – mul on üle hulga aja võime kõneleda.
Selleks puhuks olen ma kenasti valmistunud.
Eesti Vabrikantide Ühisus rajati 1917. aasta veebruarirevolutsiooni sündmuste ajal ja esmalt oli meil vaid üks ainsam siht – hoida ära punane pööre. Silmitsedes tänaseid päevalehti, ilmneb, et see küsimus endiselt meie hoolt vajab.
Kui marjad värvuvad punaseks päikest nähes, siis inimesed tõmbuvad punaseks ülekohut nähes. Tõesti, kui midagi on nähtud üleliia, siis kohut. Päevalehtedest näib, et viime kohtupäev ongi käes.
Lugupeetud riigi- ja ärijuhid – meie osa on näidata tulevastele põlvedele eeskuju – suurmees on aumees. Mitte käia kohut, vaid käia koolis. Mitte teha ülekohut, vaid teha tööd!
Rahva lugupidamine tuleb iga päev uuesti välja teenida. Väike vihje – nagu isa mulle ütles – lugupidamise ja lugemuse vahel on seos.
Eesti Vabrikantide Ühisuse esimehena õppisin ma üht. Suurimad vastandid ilma peal ei ole „hea ja kuri”, ega „must ja valge”. Suurimad vastandid on „ettevõtlus ja poliitika.”
Üks nõuab suuri tegusid. Teine suuri sõnu.
Üks toob rahu ja rikkuse. Teine silmakirjalikkuse.
Ma ei taha öelduga solvata saali tulnud riigimehi. Küll aga poliitikuid.
Poliitikul on valida, kas olla riigimees. Ettevõtja peab olema riigimees.
Kallid tööandjad ja tööandjate keskliidu esindajad. Aitäh teile! Kui vanasti kaitsesid meid linnused ja kindlusemüürid, siis tänapäeval kindlameelsed ettevõtjad. Teie hoiate elu maal ja linnas. Teie pärast on poes kõrged hinnad. Tahate või ei – teist sõltub rahva heaolu, nii heas kui halvas.
Sajand tagasi kulutati auru, et Jules Verne’i leiutistele elu sisse puhuda. Moodsal ajal areneb masinateadus rutemalt kui ulmekirjanike kujutlus. Tõelus on ulmest kaks sammu ette astunud. Mis saab järgneva sajandiga? Vahest kangaid ei koota, vaid kasvatatakse põõsas? Vahest raamatuid ei loeta, vaid süüakse tabletina? Homne päev on meile mõistmata nagu Pätsi poliitika.
Kuid tulgu ükspuha milline masin – tööandja kallimaks varaks jääb inimene. Ja seda inimest on vaja ka edaspidi juhtida.
Lutheri vabrikuid ohjates panin ma kirja mõned juhtimise põhimõtted, mida arvasin toona oluliseks ning mille meenutamist pean täna tarvilikuks. Seega teesidest te täna siiski ei pääse. Õnneks neid on mul kõigest 24, mitte 95 nagu mu nimekaimul.
Esiteks.
„Õigel juhil on kindel tahe vastutust kanda, olles teistele heaks eeskujuks.”
Kallid tööandjad. Liig tihti võib näha, kuis meie juhtidel ettevõtte asutamisega kogu mehisus ja söakus otsa lõppevad. Miks rahuldute piskuga, kui on võimalus teha ilma? Maailm on ees valla. Kas tõesti lööb see vastutuskoorem teil alumise leivatee valla?
Kas tõesti on kenam siin kopikate pärast omadega tapelda?
Minu soovitus. Rohkem uljust! Pea püsti, selg sirgu ja kohe näete kaugemale.
Teiseks.
„Inimlik nõrkus ei ole iga kord pahatahtlikkus. Püüdke kõigepealt neid nõrkusi kõrvaldada. Mõjuge oma rühmaliigete peale, et nendest tublid kaasaaitajad saaksid.”
Lugupeetud töövõtjad. Vahest tasuks ka teil küsida: „Mida mina saan teha ettevõtte hüvanguks.” Mitte ainult: „Mida ettevõte saab teha minu hüvanguks.”
Tehke tööd nii, et see üksnes teie amet poleks, vaid teie elu kutse. Töö õilistab meest, mitte toetuste taotlemine.
Kolmandaks.
„Ärge unustage, et teie igal silmapilgul ettevõtte esitaja olete.”
Võõral maal olete takkapihta oma rahva ja kõigi riigi ettevõtete esitaja. Suures avatud maailmas sõltub teie ühest dineest Pariisi kohvikus ka Pärnu-Jaagupi poodniku äritee. Oleks paslik end ausalt ülal pidada.
Neljandaks. Siiski, see on täna viimane.
„Olge kõigis asjus otsekohene ja õiglane. Tööl, perekonnas ja avalikus elus püüdke teistest aru saada ja neid aidata.”
Meil on vanu ja väärikaid ettevõtteid. Minuga koos hakatust teinud Liviko on endiselt tulemusrikas. Omal ajal võistlesime kumb kauem kestab – kas Lutheri toolid või Vana Tallinn. Võistlus veel käib. Te nägite meie toolide väljapanekut?
Aga lisaks vanadele ja väärikatele ettevõtetele on meil vaja ka uusi ja väärikaid. Noored. Väärikus ei tule vanusega, vaid valikutega.
Esmalt valige ja omandage väärikas amet. Karunahajagajaid pole juurde vaja. Karulaskjaid ka mitte. Selles asemel leidke, kuis tänapäev karusid toota.
Mis esmatähtis. Seda mul teesides ei ole. Langetage oma tänaseid otsuseid nii, et te võiksite ka sajand hiljem nende üle uhked olla. Silmitsesin ennist viadukti pealt vanu Lutheri ehitisi. Proovisime kunagi rajada töölistele nii head tingimused, et nad tahaks oma tööpostile elama kolida. Sajand hiljem inimesed kolisidki sisse. Ja meie tehased on rahva seas kõrges hinnas. Tõeliselt kõrges. Kaks pool tuhat eurot ruut. Tõsijutt.
Kultuurimajas on kohvik. Elu käib. Tuleb välja, et isegi meie suured seadmed töötasid sütitavas keskkonnas, sest nüüd töötab siin, meie masinasaalis Äripäeva toimetus. Minu oma kodus tegutseb Õnnepalee. Oma elamise ma tõega Õnnepaleeks ehitasingi. Et see aga nii paljudele õnne toob, ma ette ei näinud. Neid tseremooniaid on seal ikka väga rohkelt. Iga poole tunni tagant uus. Tõsijutt. Isegi Henry Ford oleks selle tootlikkuse üle uhke.
Kokkuvõtteks – juhtige oma ettevõtet nii hästi, et ka saja aasta pärast otsiks keegi teie tooteid taga nii nagu praegu Lutheri mööblit. Mood vahetub, kvaliteet jääb.”
Foto: Kaarel Langemets.