Töö tahaks kiita tegijat. Aga tegijat pole.

Tööjõupuudus on hetkel Eestis aktuaalne pea kõigil tegevusaladel. Aastaks 2040 väheneb 20-64 aastaste elanike arv praegusega võrreldes  100 000 inimese võrra, mis kajastub ka töökäte süvenevas puuduses. Kehtiv sisserände piirarvu regulatsioon on takistamas tõsiselt Eesti majanduse arengut ning sisserände reguleerimisel tuleb leida kiiresti uusi lahendusi.

Tööandjad on juba ammu hädas töökäte puudusega. Eelmise aasta sisserände piirarv täitus juba detsembris ning käesoleval aastal oli augusti lõpu seisuga piirarvu alusel veel võimalik välja anda vaid 61 tähtajalist elamisluba. Kehtiv sisserände piirarvu regulatsioon on takistamas tõsiselt Eesti majanduse arengut ning sisserände reguleerimisel tuleb kiiresti leida uusi lahendusi.

Tegemist on pika ja tõsise kriisiga, mis ei lahene ise. Seda kinnitab ka statistika. Meie rahvastikutrendid on ammu teada. Iive on taasiseseisvumisest saati olnud negatiivne, vaid 2010 oli sünde 35 võrra rohkem kui surmasid. Ka rändesaldo on olnud positiivne vaid viimased 2 aastat. Kui positiivne rändesaldo kasvatas eelmisel aastal rahvastikku 2400 inimese võrra, jääb igal aastal tööealisi elanikke ikkagi ca 8000-10 000puudu. Siin me räägime eeldusel, et tööealiste ja ülalpeetavate suhe jääks 2015. aasta tasemele. Tööjõupuudus on hetkel aktuaalne pea kõigil tegevusaladel. Kõige rohkem vabu töökohti absoluutnumbrina on töötlevas tööstuses (2700 inimest) ja kaubanduses. Kui vaadata vabade töökohtade osakaalu mehitatud töökohtadest, on kõige pingelisem olukord majutuses- ja toitlustuses ning haldus- ja abitegevuste valdkonnas. Haldus- ja abitegevuste alla kuuluvad nt turvafirmad, kinnisvarahaldus ja rendifirmad, sh tööjõuvahendus.

Kui vaadata asja riigi vaatenurgast, siis on probleem selles, et kiiresti kahaneva tööealise elanikkonnaga ja kasvava eakate arvuga rahvastikuga muutub Eesti riigi pidamine ülejõukäivaks ülesandeks. Täpsemalt, küll me teda üleval peame, aga tänaste ülesannetega, sellise sotsiaalsüsteemiga jätkamine ei ole võimalik. Samas elanikkonna ootus on üha kasvav heaolu. Need soovid ja võimalused ei lähe kokku.  

Tööandjate seisukohast teame me tänaseid puudujääke, ei suuda aga täpselt ennustada vajadust kümne ega kahekümne aasta pärast.

Saab öelda, et praeguste trendide jätkudes oleks igal aastal vaja suurusjärgus 3000 töötavat inimest lisaks sellele migratsioonile, mida näeme praegu.

Kust peaks hakkama seda probleemi lahendama? Alustama peab meie oma inimressurssidega, mida meil on kõige lihtsam muuta. Kõigepealt pingutama tagasirände nimel, siis püüdma eakaid inimesi enam töö juures hoida, edasi kasutada paremini ära meie vähenenud töövõimega inimesi. Meil on mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori palju (2016.a – 32000) – ka siin on ressurss.

Ometi need kõik ei aita, inimesi on ikka puudu. Suurusjärgud on erinevad. Aastaks 2040 väheneb 20-64 aastaste elanike arv praegusega võrreldes pea 100 000 inimese võrra. Kust võtta puuduvaid töökäsi? Kõige lihtsam oleks kutsuda siia töötajaid Ukrainast ja Venemaalt, aga väga suur ühe rahvuse kontsentratsioon võib olla probleemiallikaks. Kehtivad paindumatud ja suure sisserännuhirmuga seatud piiravad kvoodid on saanud majandusele takistuseks.

Tegelikult võiks kvoote mitte suurendada, vaid need kaotada. Siia ei kipu inimesed massiliselt ja alati on võimalik otsustada, kellele elamisluba anda ja kellele mitte. Samuti on filtriks vahel Töötukassa, kelle nõusolek on vajalik. Elamisload antakse määratud ajaks ja konkreetselt töötamiseks.

On levinud üks müüt ja see on müüt odavtööjõust. Eesti seadused nõuavad välismaalastele vähemalt keskmise palga maksmist. Kaks kolmandikku eesti töötajatest saavad palka alla keskmise palga. Seega kõik välismaalased langevad automaatselt ülemisse kolmandikku.

Odavtööjõudu tuleb Eestisse ka, aga mitte elamisloaga. Neid tuuakse läbi Leedu või Poola, kus sisserändepiirangud on liberaalsed. Ja Eestil pole mingit seaduslikku alust selliseid inimesi Eestisse mitte lubada. Nad saavad märksa vähem palka, me ei kontrolli nende tausta ja üldjuhul on nende kvalifikatsioon kehvem. Me petame end, kui usume, et saame madala sisserändekvoodiga inimesi siit eemale hoida.

Kvootide kaotamise vastu võitlevad need, kes kardavad Vårby (Stockholm) ja Molenbeek’i (Brüssel) tüüpi sisserändajate poolt hõivatud linnaosade tekkimist. See on hetkel paljude eestlaste põhiline mure ja see on ka väga arusaadav mure, kuid neid rahvastikurände vigu on võimalik vältida. Esiteks, kõrgema palgaga välismaalaste riskid ongi madalamad. Teiseks, integratsiooniga tuleb tegeleda päriselt ja tõsiselt. Nii nendega, kes siin juba aastaid olnud kui ka uutega. Kolmandaks peab hoolega kaaluma, keda siia kutsuda pikaajaliselt ja keda ajutiselt. Neljandaks, tuleb jälgida, et sisserändajate koosseis ja elamine oleks hajutatud.

Lisaks saab piiranguna kasutada ka keelenõudeid. Eesti keele õpe on väga oluline, eriti pikaajaliste sisserändajate puhul. Samas ei tohiks sellega üle pingutada. Eesti keelenõuded teatud ametikohtadel, kus inimene eestikeelset teenindamist ei vaja, oleks asjakohane viia vastavusse tegeliku eluga.

Kui kvoot ka peaks jääma, oleks üks võimalus jätta valitsusele võimalus seda muuta vastavalt tööturu olukorrale.

Kui räägime “targast migratsioonist” ehk haritud inimeste ja tippspetsialistide siiakutsumisest, siis regulatsioonide leevendamisest üksi ei aita. Vaja on ka tagada, et need inimesed saaksid siin hästi hakkama ja tunneksid ennast oodatult. Avalikud teenused peavad olema kõigile, ka mitte-eestlastele, kättesaadavad – arstiabi, haridus, lastehoid jne. Kultuurist ja keskkonnast, milles nad ei peaks ennast ebakindlalt tundma, rääkimata.

Ka meie enda suhtumine on oluline. Ma arvan, et paljud inimesed ei mõista siiani, et rääkides Eestis väga valjusti väga negatiivselt välismaalastest, kes siit mujale maailma siirduvad (sh. ka eestlased ise), annavad nad hinnangu kogu siinsele kultuurile. See ei tee tagasipöördumist just lihtsamaks. Juba praegu püüab meie mittesõbralik naaber võimendada Eesti vähemuste- ja võõravaenulikku kuvandit, mis peletab eemale ka võimalikke liitlasi. Neile ei tohiks seda kergeks teha.

Töökäte puudusega tuleks tegeleda kompleksselt nüüd ja kohe. See on ettevõtjatele valus ja ühiskonnas kirgi küttev teema, mille vaiba alla lükkamine ei lahenda seda vaid süvendab pikaajaliselt. Ei maksa lasta ennast uinutada majanduse suhteliselt heast hetkeseisust. Meie praegusel heaolu kasvul on pidur peal, me justkui vajutataks pidurit ja gaasi korraga. Kvootide kaotamine oleks tööjõupuuduse vähendamise kõige kiirem lahendus, kuid mitte ainus. “Tahaks tööd teha aga tegijaid pole. Kust neid leida?” küsib ettevõtja. Kas keegi tahaks vastata?

Toomas Tamsar

Eesti Tööandjate Keskliit