Tiit Kuuli: Visioonile järgnegu teod

Eesti tööandjate suurimad väljakutsed on tööealine elanikkond, haridus ja riigireform, ütles Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Tiit Kuuli intervjuus Postimehele. Kuuli asus volikogu esimehe ametisse veebruari keskel. Intervjueeris Kadri Hansalu, intervjuu ilmus ajalehes Postimees 7. märtsil 2016.

Millised on praegu Eesti tööandjate suurimad mured?

Ma ei sõnastaks neid muredena, vaid pigem väljakutsetena. Need on tööandjatel samad mis kogu Eesti riigil. Meie arvates on kõige suurem lahendamist vajav küsimus, et tööealine elanikkond ehk tööjõuressurss väheneb lähima paarikümne aasta jooksul 100 000 – 150 000 inimese võrra. Kui me ei ole valmis selleks, et inimeste heaolu Eestis väheneb, milleks me ettevõtjatena kindlasti valmis ei ole, siis peame leidma lahenduse, kuidas seda vähenemist katta või kompenseerida.

Teine küsimus on haridus. Praegune kõrgharidus ei vasta tihti tööturu vajadustele ja seda oleks kindlasti vaja kohendada. Kutsehariduses on pigem see probleem, et seal ei ole, keda õpetada.

Kolmas teema on kindlasti riigireform. Ühelt poolt peaksid riigil olema selged arengusuunad ja selle arenguga peaks tegelema vähemalt sama palju kui päevakajaliste küsimustega. Sealjuures peaksid valitsusaparaadi struktuur ja suurus olema optimaalsed.

Kui tööjõu ja hariduse puhul on tööandjate huvi selge, siis miks olete riigireformist nii huvitatud?

Kui tahad teha midagi suuremat, sõltumata sellest, kas see on äriprojekt või riigijuhtimine, siis peaks olema selge nägemus, kuhu tahame jõuda. Sellele nägemusele vastavalt peab olema ka strateegiline plaan, mis on vaja teha selleks, et sinna jõuda. Kui tegemist on suurprojektiga, mida ühe riigi juhtimine kindlasti on, siis peaks olema ka meeskond, kes sellega iga päev tegeleb.

Meie arvates ei ole Eestis praegu piisavalt selgelt sõnastatud, kuhu ja miks tahame minna ning kuidas sinna kohale jõuda. Visioon on selle protsessi esimene osa, aga ainult visioon meid kohale ei vii.

Kas teie hinnangul on Eestil üldse olnud kunagi selge visioon ja plaan?

Meil on olnud eesmärke, aga need on olnud lihtsamad olukorrad. Me oleme tahtnud saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks – me ei olnud nendes protsessides esimesed, oli teisi enne meid. Selliste eesmärkide nimel on ennast kokku võetud ja need eesmärgid saavutatud. Praegu on ühelt poolt keerulisem sõnastada selget eesmärki ning tõenäoliselt on vaja ka teatud julgust ja oskusi, et see enamikule Eesti inimestele arusaadavaks ja soovitavaks teha.

Samas tundub meile, et üht riiki ei saa juhtida, ilma et selline selge eesmärk oleks, sest muidu upumegi peenreguleerimisse, et kas ühte maksu protsendipunkti võrra muuta või mitte.

Peaminister Taavi Rõivas on nüüd välja pakkunud uue Põhjamaa visiooni ja seadnud eesmärgi jõuda järele Soome elatustasemele. Mida sellest arvate?

Eks see kõlab hästi, aga see tuleks nüüd võimalikult kiiresti sisustada. Ükskõik, kellele me tahame järele või kuhu jõuda,  see ei ole nii selge, et iga inimene, kes seda loeb, mõistab, mida see riigi või tema enda jaoks tähendab. Sellest visioonist tulenevalt tuleks nüüd määratleda strateegilised vahe-eesmärgid, ning kui inimesed on sellega nõus, hakata sinnapoole liikuma. Ilmselt on vaja ka midagi ohverdada.

Meie kui kolmanda sektori esindaja ei saa ega taha kellegi eest otsuseid teha. Demokraatlikus riigis on väljakujunenud mehhanismid, kuidas riigi arengule olulisi otsuseid tehakse. Küll aga tahame, et iga sellise otsuse tegemisele eelneks avalik arutelu, kus nimetatakse asju õigete nimedega. Siis on võimalik, et jõuame sealt ka mõistliku otsuseni.

Kui sellist arutelu ei tule, siis ei tule ka mõistlikke otsuseid. See oli ka meie Tuulelohe Lennu konverentsi kandev idee, et kui räägime tööjõupuudusest, siis nimetame asju õigete nimedega ega aja segamini pagulaskriisi ehk humanitaarabi meie tööjõuvajadusega. Need on kaks täiesti erinevat asja.

Ettevõtjad on viimasel ajal olnud valitsuse suhtes väga kriitilised. Millest see tuleb?

Ma arvan, et siin ei ole midagi isiklikku. Inimlikult soovitakse ikka parimat. Tihtipeale on nii, et see, mis meil on, ei ole piisavalt hea, aga alles siis, kui meil seda pole, saame aru, kui hea see oli.

Kindlasti teeme tööandjate keskliidus kõik selleks, et olulistel teemadel diskussiooni algatada ning et see aitaks valitsusel jõuda otsustele, mis Eestit edasi viivad. Tagasivaatav kriitika meid minu arvates edasi ei vii. Minevikku me muuta ei saa, keskendume tulevikule. Ma küll loodan, et ka tänase valitsusega saab Eestis elu paremaks minna.

Viimasel ajal on majanduses üks kuumemaid teemasid olnud suurkoondamised, mille tõi eriti valusalt esile PKC suurtehase sulgemine. Kummas leeris teie olete: kas need sündmused ennustavad teie hinnangul uut majanduskriisi või on see areng õiges suunas ehk kallimate töökohtade poole?

Kindlasti ei ole ma seda meelt, et see oleks mingi eriline kergendus. See arvamus on minu arvates naiivne, et hea on, et alltöövõtu värk siin ära lõpeb, nüüd saame selle võrra kiiremini minna üle targemale majandusele. See on sama, kui arvata, et me võiks keskenduda ainult tippspordile ja noortespordi ära unustada. Majandus on meil terviklik ning ka tootmises ei ole musta ega valget. Kui ütleme praegu, et alltöövõtule orienteeritud tootmine on halb, siis kust see piir läheb? Meil on palju ettevõtjaid, kes mingi osa oma tegevusest teevad kellelegi alltöövõttu ja mingi osa müüvad ise lõpptoodanguna edasi.

Kõige rohkem näitavad need koondamised sedasama tööjõupuudust – meil on inimesi puudu. Me teame, et on investoreid, kes kaaluvad  tootmise laiendamist Eestisse ning on mures selle pärast, kas neil õnnestub leida juurde need mõnisada inimest, ja just selle taha jääb uus investeering. See on osa meie praegusest majanduspildist.

Ja ega siin ole ju lahendus see, et palku peaks hakkama langetama nagu Soomes?

Küsimus on jätkusuutlikkuses. See ongi see, mida riigi juhtimise tasemel peaks vaatama. Meie eesmärk ei ole maksta töötajale ühekordselt kõrget palka, vaid ikkagi tagada jätkusuutlikkus – et töötajal oleks veendumus, et tema palk saab tõusta järk-järgult koos meie majanduse arenguga.

Praegu on meil oht selles, nagu ütles ka Eesti Panga president [Ardo Hansson], et palgad küll tõusevad, aga ühest hetkest hakkavad inimesed töötuks jääma. Ehk selle palgatasemega ei suudeta enam konkurentsivõimeline olla.

Samas, kui me olemasolevaid tootmisüksusi kokku tõmbame, siis ei teki sealt ka arengut järgmisele tasemele. Nii et tegelikult liigume mööda ummikteed.

Kuidas olete teie ehituses hakkama saanud töötajate Soome minekuga ja suurema palgasooviga?

Täpselt samasugune probleem on ka teistes tootmisharudes: Euroopa Liidu piires on inimestel võimalik minna tööle teise, parema elujärjega riiki. Nii ehitajad kui ka teiste elualade inimesed on seda kasutanud. Just sellepärast peakski meil olema võimalus neid inimesi, kes tahavad Eestis töötada ja panustada, siia tööturule tuua, et meil ei tekiks sellist tühimikku.

Nii et ka ehitusse võiks tuua välistööjõudu? Mitte ainult tippspetsialiste, vaid ka lihttööjõudu?

Kindlasti. Tegelikult jääb meil inimesi puudu kõigil elualadel. Meie konverentsil toodi esile ka üldine seaduspärasus, et tekib selline kategooria töid, mida nimetatakse 3D ehk dirty, dangerous, difficult (räpane, ohtlik, raske – toim). Sinna on hästi raske töötajaid leida. Näiteks suuremad puhastusteenuste pakkujad on sellega iga päev juba kokku puutunud.

Majanduses ei ole ühte retsepti või vahendit, mis oleks lahendus kõikidele probleemidele. Ilmselt peame ka tööjõu puhul vaatama üle oma sisemised reservid ehk need inimesed, kes praegu mingil põhjusel ei ole hõivatud, samuti vanemaealised, aga ka süstemaatiliselt tegelema sellega, et tuua inimesi juurde nii tippspetsialistide kui ka tööliste tasemele.

Kasvõi sellesama tootmise laiendamise küsimuses saab tihtipeale määravaks see, kas meil on töölisi võtta, mitte see, kas meil on olemas see üks IT-spetsialist, keda sinna vaja oleks. Loomulikult ütleme, et kui toome ühe kõrgepalgalise inimese, siis ta tekitab tööd ka teistel elualadel, aga siin on raske öelda, kumb on muna ja kumb kana. Pigem tuleb ikkagi panustada mõlemale poole.

Aga praegu on ju kõigile tööstustele antud selge sõnum, et kolige Ida-Virumaale ja töökäsi on nii et tapab.

See on Eesti probleem, et meil on geograafiline töö- ja tööjõupuudus. Aga peaaegu ainus piirkond, kus tööjõudu veel saadaval on, ongi Ida-Virumaa.

Kindlasti aitaks tööturu paindlikumaks tegemisel kaasa infrastruktuur. Kui oleks võimalik kas Rakverest, Jõhvist, Haapsalust või Pärnust jõuda Harjumaale pool tundi kiiremini kui seni, siis võib-olla see paneks inimesed otsustama, et nad võikski elada kuskil kaugemal ja töötada seal, kus töö on. Aga ma ei usu sellesse, et investoreid saab vägisi sundida mingitesse kindlatesse piirkondadesse investeerima – igal investeeringul on kümneid argumente, miks seda tehakse, ja tööjõu küsimus on vaid üks nendest.

Kas Ida-Virumaa olukord on praegu Eesti jaoks suur probleem?

Ühelt poolt on kõige parem julgeolekugarantii Eesti riigile majanduslik heaolu. See ei tähenda, et muud julgeolekumeetmed võiks ära unustada, aga see on kõige parem. Selles mõttes peaks riik kindlasti tegema kõik selleks, et inimesed, kes siin elavad, tahaksid siin olla ja see oleks neile majanduslikult mõistlik.

Nüüdne olukord Ida-Virumaal on osalt ikkagi sektoripõhine ja tekkinud sellest, et kogu maailma õlisektor on seoses madala naftahinnaga probleemides. Ilmselt on seal ka tegemist praegu mitme halva asjaolu kokkulangemisega.

Kas Eesti maksusüsteem on nii hea, nagu väidavad poliitikud, või nii halb, nagu kiruvad raskustes ettevõtjad?

Esiteks ei saa üksikut maksu kogu maksukontekstist välja rebida ja maksuteemat ei saa omakorda välja rebida kogu riigi arengu kontekstist. Põhimõtteliselt on maksudel kaks eesmärki: üks on arengu motiveerimine ja teine ümberjagamine. Mulle tundub, et motivatsiooni pool on praeguse maksusüsteemiga üsna hästi tagatud. Me võime rääkida, et sotsiaalmaks on veidi kõrge, aga siin see pluss/miinus üks protsent ka midagi ei muuda.

Aga ümberjagamisega ei ole mõtet ennast petta – see meid edasi ei vii ja Eesti riiki jõukamaks ei tee. Jõukamaks teeb see, kui visioon ära sisustada ja tööjõudu juurde saada. Sellega saaks ära lahendada ka näiteks sellised probleemid, et meie pensionisüsteem on tulevikus katteta. Maksusüsteemi muutus seda probleemi ei lahendaks. Probleem on selles, et meil ei ole lihtsalt ühel hetkel piisavalt maksumaksjaid.

Tiit Kuuli (54)

Lõpetanud 1984. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ehituse eriala.

ASi Oma Ehitaja asutaja ja nõukogu esimees.

Eesti Ehitusettevõtete Liidu juhatuse liige.

On olnud Eesti Ehitusettevõtjate Liidu juhatuse esimees, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni juhatuse esimees, haigekassa nõukogu liige, Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu liige ning Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige.