Tamsar: Teel keeldude ja käskude riigi poole

Kus ja millal otsustati, et eestimaalane on otsustusvõimetu isik, kelle elu tuleb käskude ja keeldudega üha enam raamidesse suruda ja keda poliitikud peavad tema enda eest päästma? Mis saab nõnda ettevõtlikkusest?, küsib Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar tänase Postimehe arvamusküljel.

Valitsus räägib riigireformist, nullbürokraatiast, restardipäevast, halduskoormuse vähendamisest, läbipaistvusest ja lihtsusest. Varem pole nähtud, et huvigruppe kaasataks nõnda palju, igal ministril on mitu laiapõhjalist ümarlauda. Samas ei mäleta viimastest aastatest nii massilist püüdu seada kodanikele ja ettevõtjatele piiranguid, koheldes neid otsustusvõimetute ja passiivsete mutrite, mitte teadlike ja ettevõtlike inimestena.

Võitlusse asub vapper poliitik

Poliitikute tõsimeelne idee reguleerida, kui palju peaks ettevõtja endale palka maksma. Sõidupäevikute pidamise kohustus, mida keegi tegelikult kontrollida ei jõua. Sotsiaalministeeriumis küpsetatav toitumise roheline raamat, milles soovitatakse seada piirangud paljude eestlaste laual tavapäraste toiduainete turundamisele ja müügile. Alkoholi reklaami ja müügi piiramine enneolematult karmil moel, omamata pädevaid analüüse selle mõjus tarbimisele. Need on vaid mõned, esimesena meenuvad näited olevikust ja lähiminevikust.

Näib, et kohe, kui kuskil kerkib mõni tegelemist vajav probleem, vupsab püünele vapper poliitik. Ta sööstab kangelaslikult võitlusse, relvaks järjekordne eelnõu. Tegelikult võib poliitikut isegi mõista – millegi ärakeelamine või reguleerimine on lihtne ja konkreetne tegu, sellega on hea pilti saada ja poliitilist profiiti lõigata. Kuid kas ta järjekordse eelnõuga ka midagi sisulist saavutab?

Käitumist saab muuta nutika poliitikaga

Võtame konkreetse näite: tervisekäitumine. Pragmaatiliselt väljendudes on inimesed Eesti ainus kestlik ressurss. Rahva tervis on seega loomulikult oluline küsimus ning alkoholi liigtarbimisest, ebatervislikust toitumisest ja vähesest liikumisest tulenevad probleemid on ühiskonnale kulukad. Sellega on kõik nõus. Küsimus on, kuidas inimeste eluviise tervislikumaks muuta?

Kas keelame joomise-söömise ning viime sisse kohustuslikud hommikused võimlemisminutid? Või teeme selged riigieelarvelised valikud ning suuname rohkem vahendeid süsteemsesse ennetustegevusse? Tervise Arengu Instituut teeb Saksa maksumaksja (loe: struktuurifondide) raha eest sotsiaalkampaaniaid, kuid meie Haigekassa on keskendunud tagajärgedega tegelemisele, mitte nende ärahoidmisse. Poliitilist otsust suurendada inimeste enda vastutust oma tervise eest ja suunata neid nõnda paremale tervisekäitumisele ei ole julgetud teha.

Tänapäevases lastekasvatuses peetakse käskimisest ja keelamisest oluliselt tõhusamaks selgitamist, isiklikku eeskuju ja mõistlike valikute pakkumist. Paljudes riikides on aru saadud, et ka täiskasvanute puhul ei ole keelud ja regulatsioonid kõige tulemuslikum viis suhtumise ja käitumise muutumiseks. Näiteks Suurbritannias on käitumisteadlaste abiga suudetud parandada maksulaekumist, suurendada riigi e-teenuste kasutamist ja oluliselt vähendada arsti visiitidele ette teatamata ilmumata jätmist. See ongi nutikas poliitika: kuidas teha vähem ja kasutada teadust selleks, et teha targemini. Need edulood on olemas ja neist on võimalik õppida.

Piirangud pärsivad ettevõtlikkust

Koalitsioonileppes kirjeldasid valitsuspartnerid konkreetse visiooni: teeme Eestist parima ettevõtluskeskkonna maailmas. Ettevõtluskeskkond ei tähenda aga vaid madalaid makse või lihtsat asjaajamist, see eeldab eeskätt ettevõtliku mõtteviisi soodustamist.

Eesti majanduse arendamise alusdokumendis, riiklikus ettevõtluse kasvustrateegias on ettevõtlikkuse ergutamine kirjas ühe peamise eesmärgina. Selle eesmärgi nimel on nii riigi esindajad, ettevõtjad ja vabaühendused teinud aastaid tööd, erinevaid algatusi. Projekte on kümneid ja tasapisi on loota ka tulemusi. Alles oktoobris tegi valitsus žesti ja lasi ettevõtja päeva puhul heisata lipud. Kümned tippjuhid ja ettevõtjad käisid koolides oma lugu jutustamas, et innustada noori karjäälivalikuid tehes ise tööandjaks hakkamist kaaluma.

See kõik muutus aga pelgaks sõnademulliks, kui valitsuse esindaja nimetas avalikult tapjateks ärimehi, kes annavad inimestele tööd, maksavad makse ja tegutsevad olemasoleva regulatsiooni piires. Kuid julgesid, kui ennekuulmatu!, võtta sõna uute piirangute vastu, mis tahetakse neile seada ilma nendega arutamata.

Kui vaid seitse kuud ametis olnud valitsus tahab säilitada tõsiseltvõetavuse, tuleb hakata käima oma sõnade järgi. Esiteks tuleb perpeetum mobilena regulatsioone tootev masinavärk seisma panna. Praegu istub üks seltskond inimesi ümarlaudades ja töögruppides ja otsib lahendusi, kuidas õigusloomet vähendada, teised aga toimetavad kahekordse agarusega uusi seadusi toota, mis ettevõtlikkust pärsivad. Mitte ainult ettevõtjad pole sõnade ja tegude vastuolust segaduses, valijad samuti.