Tamsar: Kuidas vähendada kääre hariduse ja tööturu vajaduste vahel

Igal aastal lõpetavad kutse- ja kõrgkoole tuhanded noored ja särasilmsed inimesed, kellest enamik on loodetavasti õppinud eriala, millel soovitakse ka tööle asuda ja aina paremaks saada. Ometi kurdavad tööandjad, et nad ei saa koolidest piisavalt ja nende ettevõttele sobilike oskustega töötajaid. Hariduse ja tööturu vajaduste kokkusobitamine on jätkuvalt probleemne, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Riiklikul tasemel on viimastel aastatel hakatud probleemiga järjepidevalt tegelema. Kutsekoda koos tööandjate, ametnike ja ekspertidega prognoosib valdkondade kaupa, kui palju ja milliste oskustega inimesi meie tööturg vajab praegu ja tulevikus. Sealt tuleb väärt info riikliku koolitustellimuse jaoks. Kuid tõsi on samas ka see, et mitte keegi ei oska täpselt ennustada, milliste oskustega inimesi on vaja pikemas perspektiivis, aastal 2040. Isegi 2030. aastas ei saa kindel olla.

Seega, kui tööandja soovib koolist saada endale vajalike oskustega töötajaid ka kümne ja kahekümne aasta pärast, tuleb tal ikkagi nende oskuste andmisse ise samuti panustada: rääkida kaasa õppekavade koostamisel, saata oma spetsialiste (külalis)õppejõuks, koolitada oma töötajate seas õpipoisiõppe juhendajad. Ja eeskätt kujundada oma ettevõttest praktikabaas.

See kõik nõuab muidugi raha ja aega ja eelkõige tahtmist, ent tasub ennast ära, nagu nähtub „Parima praktikakoha” konkursi võitjate ABB, Fortaco ja Gurmeeklubi edulugudest. Süsteemse ja läbimõeldud praktikakohtade pakkumisega on võimalik juba varakult silm peale panna tublimatele, andes samal ajal neile praktilisi oskusi, mida hiljem teie juures töötades on vaja. Samuti on järelkasvu panustav ettevõtja potentsiaalsete töötajate seas mainekam ja ihaldusväärsem.

Hea uudis on see, et ka noored ise, seejuures eriti just ülikoolide tudengid, sooviksid oma õpingutesse oluliselt enam tuua praktilist tegevust tööandjate juures. See tuli väga otseselt välja küsitluses, mille enam kui 600 õppuri seas läbi viisime.

Lisaks tasub kaaluda, kas ettevõttesse võiks sobida õpipoisiõpe ehk töökohapõhine õpe – kas siis olemasolevate töötajate täiendkoolitamiseks või uute töötajate leidmiseks ja väljaõpetamiseks. Meil veel uus ja natuke võõras kontseptsioon on edukas mitmel pool maailmas ja ka Eestis on juba häid näiteid.

Töötajate järelkasv ei saa olla ainult riigi ülesanne ja vastutus. Tööandjad peavad ka ise võtma senisest aktiivsema rolli. Kuidas oleks, kui iga ettevõte oleks valmis praktikale võtma vähemalt ühe Eesti ülikoolis õppiva välistudengi? See suurendaks kõvasti ka võimalust, et ta hiljem Eestisse tööle jääb ning oma kontaktivõrgustiku ja teadmised Eesti heaolu suurendamiseks rakendab.

Ja küll need käärid hariduse ja tööturu vajaduste vahel ka koomale tõmbuvad.