Taavi Veskimägi: virge vaimu võim

Tööandjate manifestist on jäänud kõlama hulk mõtteid üksikute valdkondade kohta, kuid maailmavaateline osa pole saanud piisavalt tähelepanu, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu majandusarengu töörühma juht Taavi Veskimägi. Tööandjad huvitab laiemalt, milline on vaimne õhustik, kuidas siin elatakse. Kas ja kuidas on indiviidi vabadus kaitstud?

Avaldasime mõni aeg tagasi Eesti Tööandjate Keskliidu manifesti «Ajaga võidu» sooviga visandada lähenevate riigikogu valimiste eel Eesti ühiskonna ees seisvad küsimused ja pakkuda ka mõned lahendused Eesti tulevikudebatti. Aga küsimused eelkõige. Sest nagu on öelnud Voltaire’, hinda inimest tema küsimuste, mitte vastuste järgi. Tööandjad ei soovi kuulutada absoluutset tõde, seda pole olemas, meie ees on valikud. Heade valikute tegemiseks peavad alusväärtused olema ühiskonnas kokku lepitud ja teadvustatud. Tööandjate manifestil oli seekord tugev maailmavaateline kese, mis on vajalik heaolu kasvu saavutamiseks Eestis. Majanduspoliitika ei ole ei maailmavaate- ega väärtustevaba.

Autoritaarsus paneb ette aina uusi maske. Vabadus on nagu õhk. Kui sul see on, siis sa ei tunne, et see on vajalik, aga kui seda pole, hakkad lämbuma. Virge vaimuga koos kärbub ka kasv.

Manifestist on jäänud kõlama hulga üksikuid valdkonnapõhiseid mõtteid, kuid manifesti sisse kirjutatud maailmavaateline osa ei ole tulnud piisavalt esile. Aga see on oluline – Eesti inimeste heaolu majandusarengule tuginev kestlik kasv vajab tugevat liberaalset demokraatiat. Liberaalne demokraatia ja majandusareng on sama medali kaks külge Eestis. Vajame majandusarengut oma senise elukorralduse, liberaalse demokraatia säilitamiseks. Ja majandusareng Eestis ning ka Euroopas vajab liberaalse demokraatia põhimõtete edasikestmist. Majandusareng peab andma Eesti ühiskonnale ressursi hoida kõiki inimesi pardal, et ühiskonna absoluutne enamus tajuks liberaalset demokraatiat ühiskonnakorraldamise viisina, mis annab lootuse heaolule ja õnnele.

Manifesti väärtuste osa sisse tuues tahtsime öelda, et tööandjad huvitab laiemalt, milline on see vaimne õhustik, kuidas siin elatakse. Kas ja kuidas on indiviidi vabadus kaitstud? Kuidas hoida liberaalseid väärtusi totalitarismi ja tölpluse pealetungi eest? Autoritaarsus paneb ette aina uusi maske. Vabadus on nagu õhk. Kui sul see on, siis sa ei tunne, et see on vajalik, aga kui seda pole, hakkad lämbuma. Virge vaimuga koos kärbub ka kasv.

Seetõttu tuleb minu hinnangul kõigi riigireformide tegemisel seada avaliku võimu legitiimsus absoluutse efektiivsuse taotlusest ettepoole. Seda eriti tingimustes, kus tulevikus võimaldab tehisintellekti kasutamine inimeste asemel kiiresti tõhustada paljusid tegevusi, mis toob kaasa uusi probleeme inimese kaasatusega. Või ütleme, et igasugune riigireform peab olema võimu legitiimsuse ja efektiivsuse tasakaalu akt. Olen näinud ettevõtetes finantsjuhte, kelle pime eesmärk on kärpida kulusid, mitte arendada äri. See on sellise lõputu taandumislahingu filosoofia. Ei saada aru, et tulu kasvatamiseks on enamasti vaja ka investeerida.

Sama loogikat võib laiendada riigile, võime teha riigi ainult ja ainult efektiivseks, unustades avaliku võimu legitiimsuse kodanike silmis. Nii võime ennast kiiresti avastada olukorrast, kus tiim (loe: kodanikud) ei käi enam ühte sammu juhtidega ja sellise organisatsiooniga on keeruline tulemusi saavutada. Eriti järjepidevalt. Avaliku võimu korraldamisel on absoluutsest efektiivsusetaotlusest hoopis tähtsam riigi elu korralduse ennustatavus ja professionaalsus. Nagu iga teise organisatsiooni juhtimiseks vajame riigi kui organisatsiooni korraldamiseks professionaalseid juhte. Ja olen seda meelt, et nagu ikka tööjõuturul, tuleb paremate inimeste saamiseks rohkem maksta. Kui see kehtib kõigis muudes eluvaldkondades, miks see ei peaks siis kehtima riigihalduses?! Seega, riigijuhtide parem tasustamine koos isikliku vastutusega (näiteks preemiad tulemuste saavutamise eest valimistsüklipõhiselt) ja pikemad valimistsüklid lubatud tulemuste saavutamiseks (näiteks nelja aasta asemel seitse aastat) võiksid muuta riigi juhtimist professionaalsemaks.

Loomulikult, ka liberaalne demokraatia peab suutma ajaga sammu pidada. Näiteks ametis olev Prantsusmaa president Emmanuel Macroni on huvitav näide. Macron on liider, kes on üritanud muutunud ühiskondlikus ruumis reformida liberaalse demokraatia mängureegleid, mõelda väljaspool kasti, muutmaks ühiskonda sidusamaks, samas järgides demokraatia põhireegleid.

Seega, valikud – mida hoida, mida muuta meie elukorralduses – peavad olema kantud eesmärgist muuta ühiskonda tihedamaks-sidusamaks. Vaadates maailmas toimuvat, on päris selge, et liberaalne demokraatia ei ole kestlik ühiskonnas, kus on käputäis ülirikkaid, enamik inimesi aga elab allpool vaesuspiiri ja ilma tulevikuperspektiivita. Eesti ühiskonda on minu arvates alati viinud edasi väärtus, et olgu mis on, peaasi, et lastel oleks parem. Ehk kogu aeg on elatud ja töötatud parema tuleviku nimel. Ja see on tähtis. Inimene vajab eluks perspektiivi.

Erich Maria Remarque on kirjutanud, et ainult meie fantaasia kingib meile eluõiguse. Inimene vajab, et tulevikuvisioon teeks praegustest tõsiasjade pesupostidest unistuste lipumastid. Inimesed ei järgne teistele inimestele, vaid visioonile. Tänapäeva Eesti probleem on sellise tugeva ühendava visiooni hääbumine. Paljud ei näe ennast selle visiooni osana. Ilmselt on meie lõunanaabrite lätlaste 54,6-protsendiline valimisosalus täpselt sellesama protsessi tagajärg.

Igapäevase New York Timesi lugejana jälgin huviga, millised tagajärjed juba on olnud ja milleni võib viia USA tööliste ja keskklassi vaesumine ning eelkõige perspektiivi kadumine, et oleks võimalik sellest vaesuse lõksust üldse kunagi pääseda. USAs tunnetatakse seda otsese ohuna liberaalsele demokraatiale ja Trumpi võimule tulekut näevad demokraadid suure osa ameeriklaste vaesumise otsese tagajärjena. President Barack Obama kordas oma sõnavõtus Nordic Business Forumil sisuliselt sedasama USA demokraatide käsitlust: et ühiskonna lõhestumine (varanduslik, sooline, regionaalne ja rahvuslik) on suurim oht liberaalsele demokraatiale, isegi nii tugevate demokraatlike institutsioonidega riigis, kui seda on USA.

Me teame, mis juhtub organisatsioonis, kus inimesed ei näe ennast osana selle visioonist. Nad kas lahkuvad või hakkavad vastu töötama. Sama kehtib ka ühiskonnas. Tööandjad usuvad, et jättes inimestele rohkem raha kätte, toetades inimeste erainitsiatiivi ja ettevõtlikkust, suudame hoida Eesti ühiskonnas kõik pardal – see on liberaalse demokraatia kestmise eeldus. Meie oleme veel globaalse majanduse mõistes riik, kus jätkuvast majanduse reaalkonvergentsist ning tööjõu ja kaupade vahetusest Põhjamaadega võiks võita igasuguse sissetulekutasemega ühiskonnagrupid, ka väiksema sissetulekuga inimesed.

Pakume Eesti Tööandjate Keskliiduga oma manifestis maailmakäsitlust, mis lähtub arusaamast, et ülim väärtus on indiviidi vabadus. Me oleme avatud ühiskond, kus riik peaks sekkuma ettevõtlusesse nii vähe kui võimalik. Riik peaks olema õhuke, kuid erk. Paradoksaalselt peaks nende muutuste realiseerimiseks kõige suurem huvi olema poliitilisel eliidil endal, et tagada riigi ja poliitikute legitiimsus rahva silmis.

3 mõtet

•Eesti inimeste heaolu majandusarengule tuginev kestlik kasv vajab tugevat liberaalset demokraatiat. Liberaalne demokraatia ja majandusareng on sama medali kaks külge.

•Vaadates maailmas toimuvat, on päris selge, et liberaalne demokraatia ei ole kestlik ühiskonnas, kus on käputäis ülirikkaid, enamik inimesi aga elab allpool vaesuspiiri ja ilma tulevikuperspektiivita. Eesti ühiskonda on minu arvates viinud alati edasi väärtus, et olgu mis on, peaasi, et lastel oleks parem.

•Olen näinud ettevõtetes finantsjuhte, kelle pime eesmärk on kärpida kulusid, mitte arendada äri. See on lõputu taandumislahingu filosoofia. Saamata aru, et tulu kasvatamiseks on enamasti vaja ka investeerida.