Raul Eamets: Pikemas perspektiivis kummitab meid selgelt tööjõu puudus
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna professori Raul Eametsa sõnul ei ole küsimus selles, kas meil tekib tööjõupuudus. Tekib küll. Hoopis raskem on aga püüda selgeks teha, milliste elualade inimesi võib meil kümne või kahekümne aasta pärast enim vaja minna. Kui vähese kvaligikatsiooniga töötajad jõuavad siia ilmselt mingi hetk niikuinii, siis kõrge kvalifikatsiooniga töötajate pärast peame kaasa lööma riikidevahelises talentide sõjas.
2. märtsil toimuval Tööandjate aastakonverentsil peab ta ettekande teemal „Tööjõu sisserändest ja tööjõu vajadusest Eesti majanduse kontekstis“.
Milliseid sisserändajaid me Eesti tööturule vajame?
Eesti rahvaarv pikas perspektiivis väheneb ja lähiaastatel siseneb tööturule põlvkond, kes sündis üheksakümndendatel, mil meie sündimus oli täielikus madalseisus. Seega pikemas perspektiivis kummitab meid selgelt tööjõu puudus. Enne, kui rääkida tööjõu sissetoomisest, on vaja kasutada ära sisemised reservid. Ma pean silmas mitteaktiivsuse vähendamist (näiteks pensioniea senisest kiirem tõstmine) ja tootlikkuse suurendamine.
Kui me muutume tootlikumaks, on vaja ka vähem töökäsi. Kuid tõsi on ka see, et rahvastik vananeb ja olemasoleva sotsiaalse kaitse süsteemi ülevalhoidmiseks vajame töökäsi.
Keda me vajame? Natuke mõistetest. Tööjõu võib väga jämedalt jagada kaheks kategooriaks: valgekraed (kvalifitseeritud tööjõud) ja sinikraed (vähem kvalifitseeritud tööjõud). Vähem kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise pärast ei peaks me muretsema, sest nad jõuavad lõpuks Eestisse nagunii, läbi pagulaste laine, illegaalse piiriületuse, perede ühinemise käigus jne. Vähem kvalifitseeritud tööjõu tüüpnäiteks on paadipõgenikud nö mustast Aafrikast, kes leiavad rakendust kõige lihtsamatel töödel.
Teine lugu on kvalifitseeritud tööjõuga. Arstid, programmeerijad, insenerid, disainerid on nõutud tööjõud terves maailmas. Nende pärast käib riikide vahel tõeline konkurents. On kasutusele võetud isegi spetsiaalne termin “sõda talentide pärast”. Paraku on meil selle kategooria inimestele suhteliselt vähe pakkuda – töö ülikoolides, teadusasutustes, IT ettevõtetes ja ongi enam-vähem kõik. Pigem tõrjuvad neid madalad palgad, kehv kliima ja üldine suhtumine migrantidesse. Samas aitaksid need inimesed tõsta Eesti majanduse tootlikkust ja suurendada heaolu.
Kas sisserändajate integreerimine ühiskonda lahendab demograafilisi ja/või ühiskondlikke muresid või pigem tekitab neid juurde?
Õige vastus on nii ja naa. Sõltub nende hariduslikust taustast, tööturule rakendumisest, kultuurilisest taustast, kontsenteerumise astmest.
Kui tegemist on tööturu mõttes vähekvalifitseeritud inimestega, kes koonduvad kuskile äärelinnadesse ja kelle kultuuriline taust erineb väga oluliselt meie omast, siis ei lase probleemid ennast kaua oodata. Piisab, kui meenutada Kölni või natuke aega tagasi toimunud rahutusi Rootsis.
Samas töötab ülikoolis kümneid välisõppejõude, suurettevõtetes on tippjuhtkonna seas palju välismaalasi, meie kultuurielu rikastavad välismaalsed. Ei ole kuulnud, et nad mingeid probleeme meile oleks tekitanud.
Kui rääkida demograafiliste probleemide lahendamisest, siis lahendus on näiline. Kui esimese põlvkonna migrantidel võib võrreldes põlisrahavaga olla palju rohkem lapsi, siis järgmised põlvkonnad kohanduvad juba kiiresti ja nende sündivuskäitumine hakkab sarnanema kohalike omaga. Näiteks tänaste venekeelsete eestimaalaste (kelle esivanemad tulid juba paar põlvkonda tagasi) sündivus on madalam kui eestlastel.
Kuidas edendaksid sisserändajad Eesti majandust?
Kui on tegemist ametlikult töötava inimesega, siis maksumaksjana panustab ta kindlasti Eesti riigi eelarvesse. Lisaks sellele suurendab ta tarbijana kogunõudlust, sest ostab samamoodi koos kohalikega tarbekaupu ja tarbib teenuseid. Sageli on sisserännanud ettevõtlikumad kui kohalikud, seega alustavad nad oma ärisid, luues ise uusi töökohti. Isegi, kui need töökohad saavad pereliikmed või sugulased, pole vahet, sest nii väheneb sotsiaalne koormus riigile. Sageli on sisserändajad nõus tegema mustemaid, raskemaid, ohtlikumaid töid, mida kohalikud ei taha teha.
Kui lähtuda neoklassikaliset majandusteooriast, siis vähem kvalifitseeritud tööjõud (pakkumise keskne) mõjub majandusele pigem negatiivselt, alandades palkasid ja tõrjudes kohalikku tööjõudu turult välja. Kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõud on tavaliselt nõudluse poolne ja see tähendab pigem survet palkade tõusule ja täiendavate töökohtade loomisele.
Negatiivse poole pealt tuleb kindlasti mainida migrantide hõivet varimajandusses, mustalt töötamist, nõustumist kehvemate töötingimustega jne.
Milline on täna Eestis reaalne vajadus sisserändajate järele?
See on kõige keerulisem küsimus, mis eeldab natuke põhjalikumaid sektori uuringuid. Kõige lihtsamalt öeldes moodustab tuleviku vajaduse asendusnõudlus ja kasvunõudlus. Asendusnõudlus tähendab seda, et me peame asendama tööturul need inimesed, kes lähitulevikus tööturult lahkuvad, näiteks vanuse tõttu. Lisaks on kasvunõudlus, mis peaks suutma prognoosida vastava haru tulevikku.
Praeguses maailmamajanduse olukorras on nii palju ebakindlust, et üksi ettevõte ei riski teha pikemaid plaane kui paar-kolm aastat. Samas on see periood liiga lühike, et näiteks kõrgharidusega spetsialistide ettevalmistamist ette võtta. Lisaks sellele muutub maailm nii kiiresti, et me tegelikult ei oska väga täpselt täna nagunii öelda, keda meil täpselt homme vaja on. Kas me teadsime 15 aastat tagasi, et mobiiliäppide valmistamisega on võimalik rikkaks saada?
Sellepärast räägitakse täna järjest rohkem mitte ametitest ja elukutsetest, vaid teatud ülekantavatest oskustest, mida saab edukalt rakendada erinevates ametites. Olgu selleks siis meeskonnatöö oskus, oskus informatsioonitulvast õige info välja filtreerida, loominguline mõtlemine, kultuurierinevustes orienteerumine jne.
Kui me tööjõu vajaduse hindamisel võtame aluseks tänase majanduse vajadused, siis me tegelikult ju ütleme, et see majandus oma struktuuriga ning ametitega, aga ka madala lisandväärtusega, ongi see, mida me tulevikus tahaksime. Ma ei ole selles aga sugugi veendunud.
