Presidendi kõne aastast 2050: ühte näevad pimesikud kõige vähem. Nad ei näe tulevikku

Tööandjate majanduskonverentsil “Tuulelohe lend 2023” kandis Evelin Võigemast ette Vabariigi Presidendi kõne aastast 2050.

Head sõbrad, tere tulemast aastasse 2050.

Eesti Vabariigi presidendina on mul hea meel meenutada Eesti vanasõna “Inimene lääb õnne pääle, sikk sarve pääle”. Niisiis, lähme õnne peale ja rõõmustame.

Rõõmustame selle üle, et eelmisel aastal – aastal 2049 – tegime Saaremaa püsiühenduse loomiseks järjekorras juba 236. uuringut, saavutamaks tõhusamat mõjuanalüüsi ja menetlemaks menetlust, mille menetluse menetlust oleme menetlenud viimased 67 aastat. Uuring oli edukas, me leidsime mere põhjast haruldase punamonumendi, tõstsime selle üles ja lasime teises kohas vee alla. Suur probleem sai lahendatud.

Rõõmustame ka selle üle, et meie IT-edulugu jätkub. Jah, aastakümneid pole enam tulnud uusi ükssarvikuid, uusi riigivalitsemist ja kodanike heaolu parandavaid läbimurdelisi otsuseid ning oleme ammu kaotanud oma liidripositsiooni maailmas. Teised on meist mööda läinud, nagu kümmekond aastat tagasi läksid maailma konkurentsiedetabelist meist mööda esmalt Läti, siis Burundi ja siis ühe Texase farmeri sigala. Nagu ütleb Eesti vanasõna: “Aegamööda saab härg jänesele järele”. Ent õnneks tuli Eesti möödunud aastal välja villast kootud ID-kaardi lugejaga – usun, see lööb kõikjal laineid ja meie IT-muinasjutt saab õnneliku jätku.

Rõõmustame, et lairiba-ühendus pole endiselt jõudnud kõigi soovijateni, sest muidu poleks eelmisel aastal saanud toimuda sellel teemal 18 konverentsi, 24 ümarlauda ja 247t koosolekut. See oleks tunduvalt tõstnud meie riigivalitsemisi küttekulusid, kuna sooja õhku oleks olnud napilt.

Rõõmustame, et metskitsede arvukus on tõusuteel, sest maainimeste arvukus on langusteel ning nad pole nugistel ning kärpidel enam jalus. Tunduvalt on vähenenud ka loodusesse kippuvate Eesti inimeste küttekulud, sest metsik asustamata loodus algab juba Sämmi grilli parkla lõunapiirist.

Rõõmustada on Eestis veel paljude asjade üle, kuid kõige rohkem olgem tänulikud, et Eesti poliitikud lähtuvad endiselt iidsest Eesti vanasõnast “Pane nahka rõõmuga, mis on saadud vaevaga”.

Terasemad teie seast on märganud, et ma olen naisterahvas. Tänan siinkohal kõiki Eesti ajakirjanikke, poliitikuid, arvamusliidreid ja kultuurikangelasi, kes endiselt ei väsi tähelepanu juhtimast minu rõivastele, minu käekotile, minu huulepulga värvile ja minu reproduktiivorganitele, sest millest muust ma ikka koosnen. Selliste asjade märkamine ja oluliseks pidamine on iidne Eesti traditsioon ning möödunud aastal nägime, et teisedki Eesti tavad ja kombed on au sees. Võiksin nimetada siin mitmeid, kuid piirdun vaid mõnega.

Poliitilise vastutuse võtmisel toimib endiselt hästi “ukauka mina prii”.

Riigipea aastal 2050

Näiteks jätkus muistne Eesti komme alustada eelarveaastat rahakülviga ning lõpetada nimetatud aasta pandimänguga, kus panti pannakse meie laste tulevik. Poliitilise vastutuse võtmisel toimib endiselt hästi “ukauka mina prii” ning ettevõtjate kuulamise puhul mängime endiselt mängu “kivi paber käärid”, kus ettevõtjatel palutakse esitada argumendid ning nende argumentide võitluses võidab kivi kääre, käärid võidavad paberit, paber võidab kivi ning kantsler võidab kõiki. Kui see mäng ei aita, loetakse enne ministriga kohtumist ettevõtjatele peale Lõuna-Eestist pärit mõistusõnad “Vanasti läksid vanaisa ja punase peaga poisikene külla, tee peal määris poiss püksid ära. Kes nüüd sõna ütleb, sellel pea otsast nagu maasikmari varre otsast.” Just Võrumaalt on pärit ka Eesti poliitikutele aastakümneid au ja hiilguse andnud “Prohvetimäng”, kus ühel seotakse silmad kinni, teised panevad näpu tema pea peale, ja kinniseotud silmadega inimene kuulutab minevikku ja tulevikku. Mis saaks olla kindlam garantii, et me teeme õigeid otsuseid, kui meil on säärased prohvetid?

Jah, paljud Eesti kombed ja tavad jätkuvad ka täna, aastal 2050. Kuid on üks traditsioon, üks mäng, mida mängitakse rohkem meie paljukannatanud riigi eesotsas kui ükskõik mida muud – ja see on pimesikk. Suurepärane tubane mäng, kus seotakse silmad kinni, tammutakse ringi ega nähta enam midagi. Ei nähta, mis toimub väljaspool seda tuba. Ei nähta, kuidas võrreldes 30 aasta taguse ajaga on meie rahvaarv vähenenud peaaegu kordades, tööjõudu ei ole ja me kõik teame lahendust, kuid me ei taha sedagi näha.

Pimesikkudena vaidleme vastu teadlastele ja analüüsidele, ekspertidele ja spetsialistidele ning väidame, et oleme esimesena maailmas leiutanud riikliku meetme, mis paneb rahvaarvu kasvama – nimelt lubame igale sünnitama tõttavale naisele tasuta luulekogu, hulga kirevaid kulinaid ning ühe tühjaksjäänud Lõuna-Eesti linna enda vabal valikul. Pimesikud ei näe seda, mis toimub meie hariduses: kuidas meil on tuhandeid kõrgharidusega inimesi, kelle erialaga pole aga enam ammu midagi teha ning taas soovime me lahendada keerukat probleemi lihtsalt. Seome endal silmad kinni, lajatame laua peale rahapaki õpetajatele ning usume, et nagu ikka, mõjub rahahunnikute nägemine ka seekord valijatele. Pimesikud ei näe, kuidas juba aastakümneid pole rajatud ühtegi uut elektrijaama, uut tuuleparki, uut suurt tööstust, kuid õnneks esinesid möödunud aastal meie armsad poliitikud õige algatusega rajada uus Tallinn-Narva raudtee kuhugi Valmiera lähedale, kus see kedagi ei sega. Pimesikud ei näe teisi inimesi, sest oma silmaklappide taha suletuna peavad nad kõiki vaenlasteks. Nad ei näe, mis toimub ja mis ei toimu või kui nad piiluvadki ja näevad, siis taibates maailma keerukust, tõmbavad nad katte uuesti silmade ette, ajavad käed laiali ning kukuvad mööda tuba kõndima, ajades pikali kõik, mis veel püsti on.

Kuid on üks, mida pimesikud näevad kõige vähem. Nad ei näe tulevikku.

Riigipea aastal 2050

Kuid on üks, mida pimesikud näevad kõige vähem. Nad ei näe tulevikku. Ma tean: suurest visioonist rääkimine on nagu Eesti maanteede remontimine – iga poole aasta tagant tuleb uuesti teha. Ja ometi tuleb just nimelt sellest rääkida – sest kui meil pole pikka vaadet, siis mängime mängu, mida nimetatakse vankri järele jooksmiseks. Ja see tähendab, et maailma karavan liigub edasi ja meie sörgime sabas, aga iga meetriga jääme me üha rohkem maha, kuni lõpuks seisame lõõtsutades elu kiirtee ääres, väsinud, kurnatud ja lubage öelda, ilma igasuguse elu mõtteta. Viimaste aastakümnete jooksul olen ma kuulnud hulgaliselt lauseid, mida võiks ju sääraseks pikaks vaateks pidada. Mõned rääkisid, et me peame olema rikkad. Teised sellest, et meid peab olema palju. Kolmandad rääkisid, et vahet pole, kes meie oleme, peaasi et võõraid pole. Kuid need ei ole pikad vaated.

Need mõtted ei sisalda mitte ühtegi kogu ühiskonda haaravat unistust või pürgimust. Need mõtted sobivad õhtul teelaua taga arutamiseks, aga mitte selleks, et langetada otsuseid, mis mõjutavad aastakümneid rohkem kui miljonit inimest, kümneid tuhandeid kodusid ja ruutkilomeetreid. Erkki Raasuke, kes kuu aja pärast tähistab oma 79. sünnipäeva, on lausunud noorena nutikad sõnad: “Kui sul on põhimõtted, siis on iga väikese otsuse langetamine kerge.” Jah, aga mis teha siis, kui sul neid põhimõtteid ei ole?

Ärge muretsege. Ka siis on lahendus. Võtta väike must riidetükk, siduda see silmade ette tihedalt kinni, ajada käed ette ja hakata lihtsalt liikuma. Ärge liikuge liiga kiiresti ja ärge liikuge liiga uljalt. Kõige parem, kui tallute ühe koha peal. Silmad tihedalt kinni seotud, aga käed ees, justkui liiguksite, kuid tegelikult lihtsalt talluge ja talluge, talluge ja talluge ühe koha peal. Umbes nii, nagu seniajani. Midagi sellest paremaks ei lähe, aga ehk ei lähe ka halvemaks? Või kui lähebki halvemaks, siis ärge muretsege – teie seda ei näe. Teie silmad on ju kinni. Sest nagu ütleb Eesti vanasõnagi: eks sikk läheb ikka sarve pääle, ainult inimene läheb õnne peale.

Praeguse riigipea Alar Karise kõnet konverentsil saab lugeda siit. President rõhutas, et kriisis ei tohi ka pikaajalisi huvisid unustada.