Piia Zimmermann: paindlikkus tuli töösuhetesse, et jääda

Võimalus tööaega paindlikult kokku leppida aitab tööturule rohkem inimesi kaasata, selgitab Eesti Tööandjate keskliidu õigusnõunik Piia Zimmermann. Eriti puudutab see neid, kes ei saa täistööajaga töötada näiteks lähedase hoolduse, õpingute, teise töökoha tõttu või tervise tõttu.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saatis hiljuti teisele kooskõlastusringile töölepinguseaduse muudatused, millega võimaldatakse paindliku tööaja kokkuleppeid. See on valitsuselt õige ja vajalik samm tööõiguse kaasajastamiseks. Nii nagu töölepingul on kaks osapoolt – töötaja ja tööandja –, vajavad mõlemad töö korraldamisel senisest enam paindlikkust.

Seda dikteerib lisaks tehnoloogia arengule ja ettevõtete muutuvatele vajadustele demograafilised suundumused. Eesti sündimus on aasta-aastalt langenud ja tööturule jõudnud senisest väiksemad põlvkonnad ehk igal aastal jääb senise elatustaseme säilitamiseks puudu tuhandeid inimesi. Ehk iga samm inimeste tööturule kaasamiseks on ettevõtluse ja seeläbi riigi majandamiseks hädavajalik.

Iga põlvkond eeldab oma

Veel on muutunud hoiakud. Tööturul toimetab praegu mitu põlvkonda inimesi – vanaisad/vanaemad, isad/emad, pojad/tütred ja lapselapsed, kel on kõigil erinevad ootused töötamise suhtes. Tahetakse töötada vähem, teha lühikesi otsi, toimetada projektipõhiselt ja mitme ettevõtte-organisatsiooni heaks, osalise koormusega või siis on rakendust pakkuda lühiajaliselt või episoodiliselt. Lisaks ei saa kõik täisajaga töötada näiteks lähedase hoolduse, õpingute, teise töökoha tõttu või tervise tõttu.

Ettevõttele tähendavad paindlikud kokkulepped aga paremat konkurentsivõimet, sest see võimaldab meelitada andekaid inimesi, kes seda hindavad ja soovivad.

Võlaõiguslik leping ei sobi

Töölepinguseadus ei ole seni neid erisoove ja -tingimusi paindlikult korraldada võimaldanud. Seetõttu on kasutatud võlaõiguslikke lepinguid nagu töövõtuleping või käsundusleping. Need jätavad aga inimese ilma tööalase kaitseta nagu töö- ja puhkeaja piirangud, õigus põhipuhkusele, miinimumpalk, tööohutuse tagamine tööandja poolt või tagatised lepingu lõpetamisel.

Nüüd loob riik võimaluse sõlmida paindliku tööaja kokkulepe töötajaga, kes õpib, on pensionil või jäänud eelpensionile (paindlik vanaduspension), kel on vähenenud töövõime, kasvatab kuni seitsmeaastast last või kel on see võimalus ette nähtud kollektiivlepinguga. Lisaks konkreetsele koormusele saab kokku leppida lisatundides täistööajanormi täitumiseni.

Paindlikkus tuli, et jääda

Mõned sammud on riik seaduste kaasajastamiseks juba teinud. Näiteks kaks aastat tagasi jõustusid sätted, millega jagatakse kaugtöö puhul vastutust tööandja ja töötaja vahel. Samuti sätestati mõiste iseseisva otsustuspädevusega töötaja, kes vastutab ise oma tööaja korralduse eest.

Võib ennustada, et ka seekordsed muudatused ei jää viimaseks, sest töötajad – eriti noored –  soovivad teha tööampse nii põhi- kui lisatööna ning mitte siduda ennast pikaajaliselt ainult ühe tööandjaga. Samas on ettevõtetel vajadus ja võimalus pakkuda tööd, mis ei ole otseselt ajutine, kuid sobib tööampsudeks. Selleks oleks vaja lihtsustada tähtajaliste töölepingute sõlmimise korda, sest ka „tööampsutamiseks“ kasutatakse valdavalt võlaõiguslikke lepinguid.

Traditsioonilised töö tegemise viisid küll jäävad, kuid paindlikkus on tulnud jäädavalt.

Artikkel ilmus personaliuudised.ee portaalis.