PARE manifest ehk 19 väärt ideed tööelu edendamiseks

Personalijuhtimise ühing PARE sõnastas tööelu manifestis 19 ideed tööelu edendamiseks, et Eestis oleks piisavalt tarku inimesi tööturul, nende tervis hoitud ning kasutaksime ära oma digieeliseid. Oleme aastaid olnud uhked enda digiriigi kuvandi üle, nüüd on vaja veel tööseadusandlus järele aidata, et kuvandil oleks ka sisu.

I Tark ja piisav tööjõud

1. Juhtimiskvaliteet saab alguse koolieast: teeme ettepaneku alustada enesejuhtimise aluste õpetamist alates põhikoolist

Eestis saab luua ettevõtte 15 minutiga, kuid juhiks kasvamiseks kulub rohkem aega. Enamiku organisatsioonide juhid on tõusnud juhiks spetsialisti või valdkonna eksperdi positsioonilt, omamata selleks vajalikku ettevalmistust. See toob kaasa probleemid juhtimiskvaliteedis, mis mõjutab organisatsioonide jätkusuutlikkust ja riigi arengut tervikuna. Leiame, et juhtimiskvaliteedi parandamiseks on tarvis lisada juhtimisalaseid aineid õppekavadesse. Enesejuhtimise aluste õpetamist tuleks alustada alates põhikoolist ja jätkata inimeste juhtimiskvaliteedi alustega gümnaasiumis ja kutseõppes. Oluline on, et ka tehnilised õppekavad kõrgkoolis sisaldaksid inimeste juhtimise alaseid õppeaineid. Usume, et süsteemne juhtimisalaste ainete läbimine erinevatel õppetasanditel toetab noorte tööellu sisenemist ja edasist õpiteekonda. Enesejuhtimise ja juhtimiskvaliteedi oskused tagavad kokkuvõttes suurema heaolu nii indiviidi kui ka organisatsiooni tasandil ning läbi juhtimiskvaliteedi tõusu edendame ühiskonda tervikuna.

2. Tuua tööandja juures tasustamata praktika sooritamise võimalus töölepingu ja täiskasvanute koolituse seadusesse

Tänapäeva töötajal on elu jooksul mitu töökohta ja karjääri. Arvestades tööelu muutumist, on tarvis toetada töötajatel karjääri vahetamist, et see oleks neile vajalikul hetkel võimalik. Selleks tuleb luua töölepingu seadusesse tööandja juures tasustamata praktika sooritamise võimalus inimestele, kes ei vaja seda õpingute tõttu, vaid on huvitatud eriala vahetamisest. Võimaluse rakendamiseks tuleb täiskasvanute koolituse seadusesse lisada tööandjatele kohustus võimaldada töötajal osaleda teatud mahus tasustamata praktikal (sarnaselt tasustamata õppepuhkusega).

3. Töövõimetoetuse vähendamine ei motiveeri vähenenud töövõimega inimesi töötama

Tööandjad värbavad aina enam vähenenud töövõimega inimesi, leides neile võimetekohast rakendust. Vähenenud töövõimega inimesel säilib ka töötamisel õigus saada töövõimetustoetust. Lisasissetuleku teenimisele on aga seatud rahaline piirang, mis tähendab, et töövõimetustoetus väheneb, kui töötaja sissetulek ületab kehtestatud piirmäära. Töötajatele on see demotiveeriv, kuna kogusissetulekus töötaja kaotab ja pigem eelistatakse sellisel puhul saada riiklikku toetust, kui täiendavat töötasu, kuigi inimese tervislik seisund töötamist võimaldaks. Töövõimetoetuse vähendamine ei tohi olla karistus töötamise eest, mistõttu ei ole selle vähendamine õigustatud. Kaasates vähenenud töövõimega inimesed aktiivsele tööturule, suureneb riigi maksutulu, kuid piirates töötaja sissetulekut, riigi maksutulu väheneb ning loome olukorra, kus inimene püsib riigi ülalpeetavana. Töövõimetoetus, mis vähenenud töövõimega inimesele on määratud, peab säilima, hoolimata tema muust sissetulekust.

II Digiriigile kohane seadusandlus

4. Parendada töösuhteid puudutavaid riigi e-teenuseid

Töösuhteid puudutavad riigi e-teenused on killustatud ja põhjustavad tarbetut bürokraatiat. Arendused Sotsiaalkindlustusameti iseteeninduskeskkonnas on toonud kaasa töötajate ja tööandjate pahameele, kuna süsteem on konarlik ega vasta huvipoolte vajadustele. Riiklikud töösuhteid administreerivad teenused ei ole loodud kasutajakeskselt ning jäävad kättesaamatuks väiksemate digioskustega, erivajadustega ja välisriikidest pärit töötajatele. Digiriik vajab kohast õiguskeskkonda, kus töösuhteid puudutavad riigi e-teenused on kujundatud mugavaks ja kasutajakeskseks, arvestades töötaja ja tööandja vajadusi. Riiklikud süsteemid peavad olema omavahel ühitatud, et vältida tarbetut bürokraatiat ja andmete korduvat sisestamist ning edastamise dubleerimist.

5. Algatada Euroopa Liidu tasandil diskussioon maksuresidentsuse pikendamiseks (183 päeva asemel 365 päeva)

Euroopa Liidu ülene värbamine ja tööjõu vaba liikumine on aina laienemas. Kaugtöö on uus töötamise viis, mis võimaldab elada ja töötada erinevas riigis — see aga toob kaasa probleeme maksuresidentsusega, millega seisavad silmitsi kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Näeme vajadust algatada Euroopa Liidu tasandil diskussioon maksuresidentsuse pikendamiseks, mis võimaldaks liidu sees senise 183 päeva asemel töötada kuni 365 päeva ilma maksuresidentsuse muutumiseta. PARE liikmete hinnangul ei ole 183 päeva nõue uut töötamiskultuuri arvestades piisav aeg, et teha otsuseid, mis puudutavad töötaja edasist elukoha valikut ja maksuresidentsust, ning kohustada tööandjat arvestama makse töötaja elukoha järgi.

6. Suurendada renditööjõu järelevalvet

Renditööjõu osakaal on aasta-aastalt suurenenud, tuues kaasa hulga teenusepakkujaid, kes ei tegutse turul seaduskuulekalt. Ebaseaduslik tegutsemine jätab renditöötaja ilma ravikindlustusest ega too riigile oodatud maksutulu. Leiame, et täiendav riiklik järelevalve renditööjõu teenusepakkujatele nii maksude tasumise, teiste riikide vahendatud tööjõu kasutamise kui ka tööohutusnõuete täitmise puhul, on möödapääsmatu. Lisajärelevalve eesmärk ei ole vähendada renditööjõu teenusepakkujaid, vaid suurendada reguleeritust ja teadvustada seaduslikult tegutsemise väärtust.

7. Võimaldada tööandjal kaugtöö rakendamisel päevapõhise (kaugtöös oldud päevade eest) maksuvaba hüvitise maksmist töötajale

Kaugtöö rakendamisel lepivad töötaja ja tööandja kokku, kas tööandja transpordib töötajale vajalikud töövahendid või soetab töötajale uued vahendid. Töösuhte lõppedes kohustub töötaja tööandjale vara tagastama ja tööandja seda hoiustama. Enamikul juhtudel rakendatakse nüüd hübriidtööd, kus töötatakse vaheldumisi nii kodus kui ka kontoris. Kui töötajal on kodus vajalikud töövahendid juba olemas ja nende soetamine ei ole vajalik, oleks mõistlik, et tööandjale laieneb võimalus kaugtöö rakendamisel maksta töötajale päevapõhist (vastavalt kaugtöös oldud päevade eest) maksuvaba hüvitist, et töötaja enda vahendeid tööandja jaoks kasutab. Leiame, et töötaja ja tööandja võiksid saada kaugtöö rakendamisel valida, kas tööandja sisustab töötaja kaugtöökoha või maksab töötajale päevapõhist hüvitist, mille eesmärk on kompenseerida töötajale talle kuuluvate töövahendite kasutamine ja muu hulgas ka kaugtööga kaasnevate kulude kandmine (nagu internet, elekter, vesi jne). Mõlemat paralleelselt rakendada ei saa.

8. Muutuvtunni kokkulepe vajab rakendamist kõigile sektoritele ja tähtajatult

Jaekaubanduse tegevusalale loodi 2021. aastal võimalus rakendada muutuvtunni kokkulepet. Kokkulepe annab nii töötajale kui ka tööandjale paindlikumad võimalused töö planeerimiseks ja toetab muutunud tööelu vajadusi. Muutuvtunni kokkuleppe järele on nõudlus ka teistes sektorites ja tähtajatult. Leiame, et hetkel kehtivad ebamõistlikult piiravad tingimused ei ole põhjendatud ja need tingivad tööandjatele jätkuvalt vajadust kasutada muutuva töökoormuse korral alternatiivseid võlaõiguslikke lepinguvorme. Töökoormuse määramine peab olema võimalik kokku leppida vahemikuna, kui töötaja ei tea enda töötamise võimalusi piisavalt ette (üliõpilased, hoolduskoormusega töötajad jne).

9. Muuta puhkusepäevade arvestus tööpäevade põhiseks

Eestis rakendatav puhkusepäevade arvestus on vastupidi naaberriikide süsteemidele kalendripäevade põhine ning põhjustab seeläbi rahvusvahelistes ettevõtetes arvestuse halduskoormust ja tekitab töötajate vahel ebavõrdsust. Puhkusepäevade arvestus tuleks muuta tööpäevade põhiseks, mis annaks töötajale muu hulgas piisavalt puhkeaega tööst taastumiseks.

10. Võimaldada töötajal osalise koormusega töötamist vanemapuhkuse perioodil oma asendajaga samal ajal

Kehtiv töölepingu seadus ei võimalda vanemapuhkusel olles töötada töötaja asendajaga samal ajal. Leiame, et seadusesse tuleks luua vastav võimalus, sest see on vajalik nii uue töötaja väljaõpetamiseks kui ka asendatava tööle naasmisel. Samuti on ootuspärane, et asendatav soovib jätkata osalist töötamist vanemapuhkuse ajal, mis hoiaks töötaja ettevõttega seotuna ja võimaldaks hoolduskoormust kandaval töötajal teenida lisasissetulekut.

11. Tuua töölepingu seadusesse majanduslikult sõltuva töötegija staatus

Klassikalise töösuhte kõrvale on tekkinud uusi töövorme ja töösuhted on muutunud mitmekesisemaks. Õiguslik kaitse on ennekõike tagatud töötajale, kellele on kohustus kindlustada ohutud ja tervislikud töötingimused ja väljaõpe ning kellel on õigus eri liiki puhkustele ja hüvitistele. Samas on laialt levinud võlaõiguslike lepingute rakendamine füüsiliste isikutega, kellele on küll tagatud töötuskindlustus ja ravikindlustus (üksnes siis, kui tema eest makstakse sotsiaalmaksu mitte vähem kui riigieelarvega kehtestatud kuumääralt), kuid muud sotsiaalsed tagatised ja õiguslik kaitse neile ei kohaldu. Hoolimata üha laialdasemast platvormitöö levikust Eestis, on need isikud praegu jätkuvalt vajaliku kaitseta. Meie ettepanek on tuua töölepingu seadusesse majanduslikult sõltuva töötegija staatus. Tegemist on iseseisva lepingupartneriga, kes teostab tööd võlaõigusliku lepingu alusel, aga kuna ta osutab teenust enamasti vaid ühele lepingupartnerile, kellest ta on majanduslikult sõltuv, siis laieneksid talle teatud sotsiaalsed tagatised ja õiguslik kaitse, mida on muu hulgas pidanud vajalikuks Euroopa Parlament (nt tööaja piirang, õigus puhkusele, õigus tervisekaitsele töökohal, õigus kaitsele diskrimineerimise eest, õigus ohututele töötingimustele jne). Majanduslikult sõltuva töötegija staatuse loomine annaks selgepiirilise õigusliku seisundi ja kaitse isikutele, kes seda enda töötamise vormi tõttu vajavad.

12. Võimaldada katseaja kohaldamist uuele ametikohale liikumisel sama tööandja juures

Katseaja eesmärk on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused on sobilikud töö tegemiseks. Kehtivas töölepingu seaduses on kirjeldatud katseaja rakendamine aga üksnes tööle asumisel, kuid mitte uuele ametikohale liikumisel sama tööandja juures. Seega puudub tööandjal võimalus hinnata töötaja sobivust katseaja eesmärgist tulenevalt. Seadusesse tuleks lisada võimalus kohaldada katseaega uuesti, kui olemasolev töötaja liigub uuele ametikohale sama tööandja juures. Kui töötaja katseaega uuel ametikohal ei läbi, kohustub tööandja võimaldama töötajal naasta tema endisele töökohale.

13. Võtta tööandjalt ära kohustus koostada puhkusegraafik aasta alguses

Puhkusegraafiku iga-aastane kohustuslik koostamine esimeses kvartalis ei oma paljudes organisatsioonides sisulist väärtust, kuna töötaja puhkuseplaanid ei ole aasta alguses veel selgunud ning praktikas toob see kaasa korduva graafiku muutmise vajaduse. Seega võiksid töötaja ja tööandja olla puhkusegraafiku koostamisel vabad kokku leppima, kas ja millal graafik koostatakse. Sealjuures säilib tööandjale kohustus võimaldada töötajale talle aastas ette nähtud puhkus ja graafiku mittekoostamisel õigus puhkusele seaduses ettenähtud etteteatamise tähtaja järgimisel.

III Tervist edendav tööelu

14. Igal Eestis töötaval inimesel peab olema ligipääs perearstiteenusele

Kuigi kehtiv ravikindlustussüsteem näeb ette, et igal kindlustatul peab olema perearst, siis üha sagedamini keelduvad perearstid inimese nimistusse lisamisest, sest nende nimistud on täis. Seetõttu jäävad mitmed haigused varajases staadiumis avastamata, kuna inimestel puudub ligipääs riiklikule tervishoiusüsteemile. Alternatiivina saab inimene pöörduda tasulise eraarsti poole, kuid selle kulusid talle ei hüvitata. Olukorrale tuleb reageerida ja juhul kui piirkondlikku perearsti ei ole, tuleb kindlustatule vajadusel hüvitada eraperearstiteenus seni, kuni ta saab riiklikkusse nimistusse.

15. Laiendada maksuvabade tervise edendamise kulude nimekirja

Tööandja roll on üha enam suunata töötajaid terviseteadlikult käituma, et tagada võimalikult pikka aega tööealise elanikkonna püsimine tööjõuturul. Maksuvabad tervise edendamise kulud on vajalik meede töötajate tervisekäitumise parandamiseks ja hoidmiseks. Siiski on kehtiv maksuvabade tervise edendamise kulude nimekiri liiga piiratud ja seatud piirmäär ei vasta tegelikele vajadustele. Seetõttu tuleks laiendada maksuvabade tervise edendamise kulude nimekirja, lisades sinna nii vaimset tervist toetavad teenused (mh tööpsühholoogi ja -nõustamisteenused) ning lubada tööandjale töötaja nimel tehtud vastutustundlikud investeeringud, mis toetavad nii vaimset kui ka füüsilist heaolu. Leiame, et 2018. aastal seatud piirmäär vajab tõstmist ja see tuleb indekseerida, et tagada määra pidev ajakohasus. Lisaks mainitule on tarvis riiklikult propageerida seda, et tööandjad toetaksid töötajate tervist.

16. Korraldada ümber ravikindlustussüsteem

Tööturg on teinud läbi murrangulise arengu — inimesed töötavad erinevate lepingutega, mõnikord üksnes periooditi ja nende sissetulekud ei moodustu enam pelgalt palgatööst. Muutuste tõttu jääb ravikindlustussüsteemi üleval pidavaid maksumaksjad aina vähemaks, mis seab kahtluse alla kehtiva süsteemi jätkusuutlikkuse pikas perspektiivis, kuna ravi ei ole piisavalt kättesaadav. Juba praegu ei pääse inimesed ravile siis, kui neil on abi vaja ja tuge saadakse tasulisest erameditsiinist, mida rahastab abivajaja ise. Oleme olukorras, kus igas vanuserühmas on suur hulk ravikindlustuseta inimesi, kelleni uute töövormide või sissetuleku ebaregulaarsuse tõttu ravikindlustus ei ulatu. Erameditsiin ei ole Haigekassa vastand, vaid mõlemad toetavad inimeste töövõimet ja heaolu. Leiame, et kehtiv ravikindlustussüsteem vajab poliitilist arutelu ja tahtmist korraldada kehtiv süsteem ümber selliselt, et erameditsiin toetab solidaarsuse põhimõttel loodud ravikindlustussüsteemi nii, et vananeva elanikkonna ja kahaneva tööjõuga Eestis oleks kõigile meie inimestele tagatud vajalik kaitse.

17. Muuta tööandjapension maksuvabaks

Tööandjapension ning töötajate rahatarkuse laiendamine kogub Eesti organisatsioonide seas üha enam populaarsust, aidates kaasa töötaja tuleviku kindlustamisele ja luues tugevamat ühiskonda. Hoolimata laienevast huvist ja riiklikust eesmärgist inimeste rahatarkust suurendada, ei toeta olemasolevad maksusoodustused neid eesmärke piisavalt. Kehtiva korra kohaselt tuleb tööandja tehtavatelt sissemaksetelt tasuda sotsiaal-, töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni maksed. Kohustusliku kogumispensioni makset ei maksustata, vaid seda tehakse alles siis, kui töötaja teeb vastava väljamakse (kaasneb üksnes tulumaksu tasumise kohustus). Mitmetes riikides toetab maksukeskkond otseselt tööandja ja töötaja suhte raames pikaajalist kogumist ning investeerimist. Selleks, et tööandjad tööandjapensionit rakendaksid ja töötaja tuleviku kindlustamisse panustaksid, peaks see olema tööandjale rakendamiseks maksuvaba ning maksukohustus tulumaksu näol peaks kaasnema töötajale alles pensionikontolt väljamakse tegemisel.

18. Muuta tööõnnetuskindlustus kohustuslikuks

Inimeste tervena püsimine ja tööturul aktiivne olemine on kõigi huvides. Kehtiv süsteem ei motiveeri tööandjaid töökeskkonda parandama ja õnnetusi ennetama. Lisaks ei hüvitata töötajale kahjusid tema vajadustest lähtudes ning kahjuhüvitise saamine tööandjalt on keeruline ja aeganõudev ning osutub vahel suisa võimatuks. Luua tuleks tööõnnetuste hüvitamiseks kindlustusel põhinev süsteem, mis motiveeriks tööandjaid töökeskkonda parandama ja tööõnnetusi ennetama ning tagaks töötajale õnnetuse juhtumisel õiglase hüvitise.

19. Võtta tööelu korraldamisel fookusesse tervelt elatud tööaastate arvu kasv

Eestit mõjutab tööealise elanikkonna vähenemine, vananemine ja paindlike töövormide aktiivne kasutus. Kuigi me elame järjest kauem, siis tervena elatud aastad lühenevad. See suurendab ühelt poolt riigi sotsiaalvaldkonna kulusid ja piirab teisalt tulusid. Eesti tööseadused ja tööandjate arendustegevused peavad olema suunatud inimeste tervelt elatud ja töötatud aastate suurenemisele. Üksnes nii püsime konkurentsivõimelised riigina ja tööandjatena. Esmalt vajavad tööandjad meetmeid, mis toetavad terviseriskide vähendamist, elukestvat õpet ja õigeaegset ametite ning rollide vahetamist. Samuti vajatakse keskkonda, mis soodustab osalise tööaja, jagatud töökohtade ja teiste sarnaste meetmete rakendamist ning vanemaealistel sobiva koormusega tööellu panustamist.

19 PAREmat ideed on kokku koondatud laialdase koostöö tulemusena. Ideekorjet vedas PARE tööelu töörühm, kaasates PARE liikmesorganisatsioonide kõrval ka teisi erialaliite. Manifesti koostamisel on PARE lähtunud enda enam kui 500 liikme huvidest, olles esindajaks 300 organisatsioonile ja 200 eraisikule, mis hõlmab kokku ligi 2000 personalivaldkonna inimest.

PARE kutsub üles Eesti Vabariigi Riigikogu, valitsust, ministeeriume, kogukondi ja koostööpartnereid tegema koostööd Eesti tööelu edendamiseks allolevates punktides.