Otto Pukk: peaksime edulugudele lisaks rääkima rohkem ka ebaõnnestumistest
Meil räägitakse palju edust, aga edu ei saavutata ilma ebaõnnestumisteta, ütleb OÜ Incap Electronics Estonia juhatuse liige Otto Pukk, et sihini viib järjepidev töö, millest peaksime rohkem rääkima.
Incap Electronics Estonia OÜ on kontserni Incap Corporation tütarettevõte Eestis, mis asub Kuressaares ja tegeleb elektroonikaseadmete ja komponentide tootmisega. Ettevõtte juhatuse liige Otto Pukk ütleb, et meil räägitakse palju edulugudest ja sellest, kui idufirma on midagi saavutanud või keegi teine läbi löönud. “Millest aga ei räägita, on see, et iga eduloo taga on inimesed, kes on samuti kogenud ebaedu, on ehk mitu korda läbi kukkunud ja võib-olla kukuvad veelgi läbi – ebaõnnestumine on innovatsiooni ja arengu loomulik osa. Kui me tahame saada paremaid tulemusi kui täna, peame oma vigadest õppima, aga inimesed kardavad, et nad ei saa hakkama või neil ei tule kohe välja. Kui loome kuvandi, et tahame olla ambitsioonikamad, tähendab see, et peame olema valmis ka läbikukkumisteks, siis tuleb võib-olla rohkem inimesi kampa.”
Kõige olulisem on järjepidevus, usub Pukk. “Peab proovima ja uuesti proovima. Ma võtan igal aastal vastu tuhandeid otsuseid ja paljud neist olid arvatavasti valed – need olid küll parimad otsused olemasoleva info põhjal, aga asjad muutuvad. Siiski, parem on võtta vastu halb otsus kui üldse mitte otsustada. Peab lihtsalt edasi liikuma – otsust saab ju alati korrigeerida.”
Pukk lisab, et Incapis püüavad nad luua keskkonda, kus inimesed julgeksid vigu teha. “Tuleb luua kultuur, kus inimene ei karda, et ta saab vastu päid ja jalgu iga kord kui eksib, siis ollakse vabad otsustama. Ma siiralt usun sellesse, et vigadest õpitakse. Kui tõused püsti ja lähed edasi, on see hindamatu kogemus.”
Incapis, mille eesmärgiks on kasvada, on kasutusel eriline detsentraliseeritud mudel, kus üksustel ja meeskondadel on väga suur otsustamisvabadus. “Mina näitan suunda ja aitan kaasa sellega, et loon sobiva keskkonna, aga ma ei ole kõige targem, vaid iga spetsialist teeb oma asja.”
Samas, vastutust ei saa vägisi anda, kuigi paberil võib kellegi vastutusala ära kirjeldada. “Töötaja peab olema valmis vastutust võtma – vastutuse võtmine on aktiivne tegevus -, peab julgema vigu teha ja õppida.”
Ambitsioonikust on raske õpetada, lisab Pukk. “See kas on inimeses olemas või mitte. Mina olen alati tahtnud paremini teha. Kui ma vaatan, et keegi on minust tublim, tahan veel tublim olla. Enamuse asjade puhul, mis ma elus olen ette võtnud, on see soov mind surunud, olgu tegu siis Rootsi koondises veepalli mängimisega, ettevõtlusega või millegi muuga, minu jaoks on see loomulik – mõtlen alati, et ma pole ju kehvem, nii et miks mina ei võiks saada.”
Pukil on mitmeid eeskujusid, kellest üks on tema vanaema. “Minu vanaisa Otto Pukk oli Riigivolikogu esimees ja vanaema sisuliselt tema kõrval first lady, kes 1944. aastal Rootsi põgenedes pidi hakkama saama oma kahe pojaga miinimumiga – vanaisa mõrvati NKVD poolt 1952. aastal. Aga ta ei kurtnud mitte kunagi. Olen temalt õppinud, et pole oluline, et kukud, vaid see, et tõused püsti ja liigud edasi.”
Ambitsioonikusel on ehk ka teatud negatiivne maik, lisab Pukk. “Mina vaatan seda, kas inimene on hakkaja ja tahab asju ära teha. Kui ma võtan inimese tööle, tahan, et ta oleks “näljane”. Õige suhtumine on oluline, sest oskusi saab õpetada, aga seda, et inimene oleks aktiivne, on väga raske välja meelitada, kui seda pole.”
Et ambitsioonikus tähendaks samas suurt riskijulgust, Pukk ei arva. “Ma ei usu sellesse, et äris tuleks võtta suuri riske ja ma ei ütle, et oleksin valmis väga suuri riske võtma. Me mõtleme otsused läbi, kalkuleerime ja rehkendame. Muidugi on teatud riskid olemas, millega tuleb arvestada, aga äritegevus ei ole kasiinos käimine.”
Väljakutseid on äris Puki sõnul pidevalt. “See on normaalne, et me läheme nii-öelda ühest väljakutsest teise, maailm toimibki nii, et elu liigub üles-alla. Kui väljakutseid poleks, poleks meil ka juhtidena tööd.”
Nende sektoris praegu tooni andvat probleemi said nad maitsta juba eelmisel aastal. „Üks meie suurematest klientidest oli ostnud üle ja pidime aitama tal oma laovaru vähendada,” toob Pukk välja praegu elektroonikasektoris levinud mure, mis on tingitud paar aastat tagasi valitsenud komponentide kriisist. “Seda näeb sektoris palju, et osteti liiga palju ja tuleb nüüd laovarudega tegeleda.”
Üldises plaanis läheb aga tema hinnangul elektroonikatööstusel hästi. “Paneme asjadesse aina enam elektroonikat, nii et oleme Incapiga päris toredas kohas, käies kaasas kõigi megatrendide ja muutustega, mis maailmas hetkel toimuvad, olgu selleks siis taastuvenergia, elektrisõidukid, meditsiinitooted või sõjatööstus.”
Kuna klientide tooted on kõrgtehnoloogilised, tähendab see, et ka tootja peab pidevalt arenema ja paremaks saama. “Kui tahame toota tippklassi elektroonikat, peavad ka meil endil olema seadmed tippklassist, nii et pidev parendamine ja endasse investeerimine on midagi, mida me edasi teeme, et liikuda koos tehnoloogia arenguga – oleme nii tänapäevased kui saame.”
Pukk lisab, et ambitsioon ja tehnoloogia käivad tänapäeval käsikäes. “Kui sa ei taha kasutada moodsaid tööriistu, muudad sa oma elu väga raskeks. Meil on robotliinid, mis elektroonikakomponente kokku panevad ja kuna elektroonikakomponendid lähevad aina väiksemaks, peavad ka robotid olema aina paremad, et nad suudaksid töötada. Kiirused lähevad üles, AI tuleb liinidesse sisse – needsamad robotid oskavad hinnata, kas tootel on vigu või ei ole. See on põnev maailm.”