Õpipoisiõpe loob hädavajaliku spetsialistide järelkasvu

Õpipoiss Mihkel Hinto (paremal) ja tehnik Hillary Reimann. Foto: Lauri Kulpsoo

Sellest sügisest saab Tartu Kutsehariduskeskuses õppida turvatehnikuks. Tegemist on õpipoisiõppega, mistähendab, et suurem osa õppest läbitakse tööandja juures. 30-st õppurist kümme on turvaettevõttes G4S Eesti. Koolis käiakse paar-kolm korda kuus teoreetilisi teadmisi omandamas. Õpipoisi õppe kogemusi jagas G4S Eesti turvatehnika osakonna lõuna piirkonna juht Janek Vana.

Kuidas kõik alguse sai – kust tekkis vajadus ja kust tuli äratundmine, et just õpipoisiõpet proovida?

Eesti Turvaettevõtete Liidus on varem arutatud, et turvatehniku eriala tuleks käima lükata. Aga konkreetne ettepanek meile ja teistele turvaettevõtetele tuli Tartu Kutsehariduskeskuselt. Õppekava koostamisega alustas Tartu Kutsehariduskeskus koos turvaettevõtetega 2015. aasta novembris. Koostöö kutsekooliga on juba pikemaajalisem, kuna oleme võtnud igal aastal omale paar praktikanti.

Kuidas kujunes koostöö kooliga?

Koostöö on olnud väga hea! Kool on selle nimel kõvasti pingutanud. Tööandja peab siin arvestama, et õppesse tuleb panustada pidevalt, näiteks lektorite otsimisega. Aitame oma koostööpartnerite seast lektoreid leida ja ise käime ka lugemas. Meil on vajalik võrgustik. Raha pärast keegi kooli lugema ei lähe, aga see on investeering tulevikku. Meie enda huvides on kooli selles osas aidata. Pealegi pooled õpilased on G4Sis. Loomulikult seisame selle eest, et programm oleks hea.

Kuidas sündis õppekava?

Võeti Tartumaal asuvad turvaettevõtted punti ja hakati ümarlaudu korraldama, et õppekava koostada. Aprilliks saime selle põhimõtteliselt paika. Koostöö kulges ladusalt ja konkureerivatel turvaettevõtetel oli ühine eesmärk. Jalgratast polnud vaja leiutada, kool andis meile vormi ette ja kirjutasime vajalikud teemad õppemoodulitesse sisse. Rääkisime omavahel läbi ja haridusministeerium kooskõlastas ära.

Sama kogemust saame jagada ka teiste kutsekoolidega, kel oleks huvi turvatehniku eriala käivitada.

Millised olid alustamisel praktilised takistused?

Palju sõltub tööandjast ja tema koostöövalmidusest. Meil takistusi polnud. Ei tasu eeldada, et kool teeb kõik ära. Ise pead väga palju panustama. Oleme kooli palju aidanud ja seetõttu on kõik ladusalt läinud.

Eks ka meil oli hirm, kas tuleb piisavalt õpilasi, sest just tööandjal on järelkasvu vaja. Viimase hetkeni oli olukord kesine. Otsisime ise ka töötajaid ja suunasime nad kooli õppima. Mõned läksid kooli juba meie töölepinguga.

Palju õppureid kokku tuli ja kas mõned praagiti välja ka?

Õppima läks 19 noort. Neist kümme on meil õpipoisid. Avaldusi oli kokku 30. Välja praakisime need, kelle oskused ei toetanud erialal õppimist. Katsetel küsiti, füüsikast, elektrist, nõrkvoolust, arvutisüsteemidest. Kes oli nendest teemadest väga kaugel tuli välja praakida.

Eelisseisus olid need, kes olid meile juba tööle võetud. Järgmisena need, kel oli praktikaleping. Kolm enda praktikanti võtsime ka õppeprogrammi.

Ühe õppuri saime kutsekoolist teiselt erialalt. Noormees tahtis mehhatroonika erialalt lahkuda, aga kuna ta oli meil suvel lühiajaliselt peale praktikat töötanud, siis pakkusime talle võimalust tulla meile tööle ja õppida seal samas koolis turvatehnikuks.

Kas tööandja peab õpipoisile ka palka maksma?

Meil pole kohustust nendega töölepingut sõlmida. Aga arusaadav, et kui inimene meil hommikust õhtuni töötab, siis võiks talle töötasu maksta. Meie seda teeme, maksame õpipoistele palka.

Kui keeruline oli leida õpipoisse?

Need õpipoisid, kes meil täna on, tunduvad tublid ja huvi neil asja vastu on. Õpipoiss otsustab ise, kuhu firmasse praktikale minna. Motiveerida saab tööandja töölepinguga. Täna on meil tööd palju ja võime õpipoisse julgelt võtta.

Aga õpipoisiga tuleb tegeleda, talle on vaja juhendajat. Kui tänavalt tööjõudu ei leia, kes kohe sulle kasumit toodab, siis tuleb selliste asjadega tegeleda.

Meie tahame, et nad peale kooli meile kohe tööle jääks, aga noormeestel ootab ees ka ajateenistus, mis tähendab, et aasta aega sul töötajat pole. Kui tulevad tagasi on hästi. Võimalused on 50/50.

Kui keeruline oli ettevõttes õpipoiste juhendajaid leida? Mida selleks tegite?

Jagasime õpipoisid oma töötajate vahel lihtsalt ära. Otsene juhendaja on tehnik, kes õpipoisiga koos objektidel käib. Kuigi ametlik juhendaja on näiteks paigaldusjuht.

Objektidel käivad õpipoisid erinevate tehnikutega. Nii saab õppida erinevaid töövõtteid, kuna tehnikutel on erinevad käekirjad. Silmaringi laiendamise mõttes on samuti hea erinevate tehnikutega objektidel tööd teha.

Kas tasustate oma juhendajaid? Miks? Milline on tasustamise süsteem?

Soovitame juhendajaid motiveerida. Meil saavad õpipoisse juhendavad tehnikud paigalduspunktid endale (need omakorda kajastuvad palgas). Kui muidu jagavad kaks tehnikut oma punktid ära, siis õpipoisiga koos olev tehnik saab paigalduspunktid endale.

Senised muljed – mida teeks teisiti, milles olete targem, mis eriti hästi õnnestus?

Kui aastaga on valmis tehnik, kes iseseisvalt töötab, siis on meie eesmärk täidetud. Mõne tehnikuga on nii, et koolitame teda töö kõrvalt kaks aastat, aga ikka asja ei saa. Ootus on, et kooliaasta lõppedes on noortel tööle sisse elamine oluliselt kergem. Lisaks annab kool juurde palju vajalikke teoreetilisi teadmisi.

Kuidas pingutate selle nimel, et õpipoisid teile ka tööle jääksid?

Teeme töölepingu, seome nad endaga juba õpiperioodil. Kui kooli lõpetades minema minnakse, siis tuleb tööandjal peeglisse vaadata.

Mis on edasised plaanid?

Sõltub vajadusest tööturul. See on vajaduspõhine õpe ja kooli otsustada, kas mõni aasta avab õppekava või mitte.

Mida soovitate tööandjale, kes kaalub oma organisatsioonis õpipoisiõppega alustamist, mida arvestada ja mida õppida teie kogemusest?

Meie väga soovitame. See on kõige parem võimalus töötajate väljaõpetamiseks kui uusi töötajaid pole otse tänavalt võtta.

Kõik sõltub palju on töötajaid vaja. Paari inimese pärast pole mõtet, aga kui on kümmet vaja, siis juba tasub, sest ka konkurendid vajavad töökäsi.

Õpipoiss Mihkel Hinto. Tagaplaanil G4S Eesti tehnik Hillary Reimann. Foto: Lauri Kulpsoo

Õpipoiste muljed   

„See on vaheldusrikas ja pidevalt õpin midagi uut“

19aastane Martin Kriisa on pärit Tõrvast. Turvatehniku eriala avastas ta Tartu Kutsehariduskeskuse kodulehelt ning see haakus ideaalselt tema varasemate huvidega – IT ja elektrisüsteemidega. Nende teemade vastu on tal huvi olnud poisikesest peale.

„Hetkel meeldib väga! See on see, mida eeldasin,“ kiidab Martin õpipoisi õpet. „See on vaheldusrikas ja pidevalt õpin midagi uut.“

Praktilisi kogemusi omandab ta G4Sis ja on ettevõttes lepinguline töötaja.

Uurides Martini tulevikuplaanide kohta ütleb ta, et plaanib esialgu jääda G4Si turvatehnikuks. „G4S austab oma töötajaid ning meeskond on väga kokkuhoidev ja ühtne,“ ütleb ta.

„Juhendajad on kõik omaette isiksused. Mulle see meeldib!“

Mihkel Hinto lõpetas kevadel Tartus kooli ning avastas juulikuus samaaegselt nii turvatehniku töökuulutuse kui ka kutsekoolis õpetatava eriala. „Tahan ringi liikuda, mitte päev otsa arvuti taga istuda,“ põhjendab Mihkel oma ametivalikut.

Õpipoisi õpe meeldib talle väga. „Juhendajad on kõik omaette isiksused ja teevad tööd erinevalt. Mulle see meeldib! Ise pead oskama küsida kui midagi teada tahad,“ ütleb Mihkel. Kool see-eest annab juurde vaheldust.

Koolilt ootab õpipoiss, et ka teoreetiline pool oleks natukene praktilisem ja kool aitaks õppureid paremini tööeluks ette valmistada, sest tööandja eeldab juba mingitki kogemust.

Tööandja G4Si ja kolleegidega on Mihkel väga rahul: „See on jumala äge! Inimesed on ägedad!“

Autor: Reimo Raja, G4S Eesti kommunikatsioonijuht