Neli asja, mis on toonud meid siia ja võivad hästi ka edasi viia

1988. aastal pääsesin ma esimest korda välismaale. Käisime kooriga Budapestis laulmas. Ungari oli ikka täielik välismaa. Vaene innukas eestlane imetles heal järjel hõimuvenda. Praegu on vastupidi, madjar imetleb meid. Me oleme Ida-Euroopa palgataseme kõrguselt teine riik.

Soomega võrreldes tundume endale ikka vaesed. Nagu näitab Kaspar Oja Eesti Pangast, elas 25 aastat tagasi üle 90% Eesti inimesi praeguses mõistes allpool suhtelist vaesuspiiri. Veel 2000. aastal oli see hulk umbes 80%. Aga nüüdseks on allpool suhtelist vaesuspiiri umbes 20% inimesi.

Toon esile neli põhjust, miks Eestil on läinud hästi ja mida peaksime veel paremini tegema.

Julgus ise mõelda ja otsustada

Teeme asju, mida ei teised ei julge või ei taha. Me ei allu ühegi võimu ajupesule. Olulisim siin on julgus teha valikuid. See tähendab millelegi enam panustada ja millelegi mitte panustada. Näiteks võime otsustada, et Eesti tuleviku jaoks olulisim on meie noorte haridus ja maailma tippspetsialistidele Euroopa parima töö- ja elamiskeskkonna loomine siia. Kui nii otsustada, tuleb ka muud otsused selle järgi seada ja vajaduse korral öelda, et näiteks mingites sotsiaalteemades tõmbame tagasi, sest kõike korraga ei jõuaks niikuinii.

Ebavajalik kaitseasend

Oleme uskunud oma keelde ja kultuuri, usaldades oma kultuuri ja rahva tugevust. Oleme püsinud läbi mitme venestamise, saksastamise ja sõja. Me räägime ikka oma keelt, oleme suutnud maailmale pakkuda väärt kirjandust, muusikat, isegi filmi. Me ei pea oma kultuuri ja keele pärast pidevat kaitseasendit hoidma. Võiksime olla avatumad ja julgemad.

Kõva töö

Eesti tööandjad on loonud töökohti ja andnud tööd. Eesti töötajad on teinud tööd. Me pole streikinud, streike murdnud ega kulutanud aega muudel destruktiivsetel viisidel. Küll aga oleme läbi rääkinud, kokku leppinud ja edasi töötanud. See on meie moodus.

Mina usun, et töötegijaid tuleb innustada, mitte kaitsta töö ja tööandjate eest. Samal ajal kui Euroopa kehtestab üha enam sotsiaaleeskirju, peletades sellega uue aja töökohti, võiks Eesti Euroopas silma paista kui kõige paindlikum ja töötegemist soosivam riik. Paindlikkus suurendab hõivet ja kasvatab heaolu, mitte ei kahanda seda.

Haridus

Veel parem haridus saab meid edasi viia. Eesti inimene on aastasadu teadnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Laps tuleb kooli saata, sellest saab kõik alguse. Jäägu lehm pullita või kasum lisanduva nullita, aga laps tuleb kooli saata.

Eesti majandusarengu ees seisab peale eelneva veel palju katsumusi: kahanev rahvastik, kinniseks konnatiigiks muutumine, aina enamate eeskirjadega iseenda lämmatamine, lasteaiaühiskonna vohamine. Need on kõik suured teemad, mis tuleb koostöös lahendada.

Nende probleemide lahendamine nõuab julgust valida. Kõigile korraga meeldida ja samal ajal tulevikku ehitada ei saa.

Artikkel ilmus 4.jaanuaril Eesti Päevalehes