Mida selle kriisi „esimene laine“ mulle, kui ettevõtte juhile õpetas

Kuigi eriolukord veel kestab ning vara on oodata, et meditsiiniline kroonviiruse kriis saaks mööda, on selge, et järgnemas on kriisi nö „teine laine“, mille majandusele jäetud mõjusid tunneme kindlasti vähemalt aasta, kui mitte kauem.

Siin kahe kriisilaine vahepeal, tekkis mul võimalus korra kokku võtta ettevõtte ja selle kriisitöörühma juhina selle senine töö – mis õnnestus, mis mitte ja mida sellest õppida, enne kui „uus laine pea peal kokku lööb“ ning kogu elu mõtteks saab vaid kulude kokkuhoid ja protsesside tõhustamine.

Endalegi üllatuseks olid kõik viis esmast kriisi õppetundi seotud Eesti rahvatarkustega, mistõttu saan kindlalt väita, et olen neist vähemalt mõne kehtivuses tänaseks veendunud.

Aga alustades siis peamisest:

1. Parem karta kui kahetseda.

Esimene nö ametlik Covid-19 teemaline koosolek toimus meie ettevõttes juba 27. veebruaril. See oli 2 nädalat enne eriolukorra väljakuulutamist. Loomulikult tundus kõik arutluse all olev esialgu üle reageerimisena – kehtestasime reisidelt naasvatele kolleegidele koduse karantiini veel enne kui see kohustuslikuks sai, hakkasime kokku panema erinevaid tegutsemisstsenaariume kuni kõige mustemateni välja ning moodustasime meeskonna, kes hakkas koos käima ning olukorda lahendama regulaarselt.

Kuigi esimesed otsused tulid ebakindlalt, sest mõistus keeldus uskumast, et see kõik globaalselt nii halvasti minna saabki, siis peale seda kui esimesed ennetavad meetmed end ära tasusid, siis enesekindlus kasvas. Oleme siiani olnud enamikest soovitustest sammukese ees ning seega saanud kiirelt ja paindlikult reageerida, olles ettevalmistunud eesrindel kui tagalas. Kuna meie ettevõttes töötab üle 700 inimese, kes kriisis saavad loota peale iseenda ka oma tööandjale, siis on ettevaatlik käitumine end igati õigustanud.

2. Raske õppustel, kerge lahingus

Kriisikoosoleku kokkukutsumine ja meeskonna koostamine ei olnud minu, kui ettevõtte juhi geniaalne idee, vaid globaalse suurkontserni tütarettevõttena oleme aastaid (ma rõhutan aastaid) treeninud kriisiolukordades tegutsemist. Lisaks sellele, et on olemas selged juhised, töövahendid ja alarmeerimise kord, viime me igal aastal läbi 1-2 kriisiõppust, kus kriisijuhtimise meeskond harjutab päris elust võetud näidete põhjal ning läbi viiakse kriisi simulatsioon. Need harjutused ei meeldi kellelegi, sest peale selle, et pead olema silmitsi täiesti uskumatute olukordadega ning neid jooksvalt lahendama, antakse inimestele ka täiesti harjumatuid rolle ning seda kõike veel jälgitakse ja hinnatakse.

Tõepoolest, õppused pole olnud kerged ja meeldivad. Samas päris kriisi korral käivitus kõik kuidagi loomulikult. Iga meeskonnaliige oli valmistunud ja täis tahet oma rolli täita.

3. Tervis on parem, kui rikkus

Tundub ju mõistlik lause. Paraku üdini kapitalistlik ja tihti „rahas peitub õnn“ põhimõtteid järgiv ühiskond vahel unustab selle klassikalise tõe ning nagu praegu toimuv tõestab – osade inimeste jaoks ei ole see üheselt mõeldav isegi pandeemia ajal. Meil Circle K-s oli algusest peale selge, et kõigepealt tegeleme me inimestega, on need siis meie oma töötajad või kliendid. Inimeste turvalisus, nende turvatunne, on kõige olulisem. Alles peale seda saab minna järgmiste materiaalsemate teemade juurde. Sõltumata sellest, mis hinnaga ja kui keerulisi teid pidi tuli hankida nii desinfitseerimisvahendeid kui kaitsemaske, ei ole olnud kunagi kahtlust, et me peame need saama. Pleksiklaasid müüjate kaitseks leti kohale paigaldati mõne päevaga, klientide teavitamiseks kleebised ja plakatid ilmusid nagu iseenesest. Tegelikult see muidugi nii ei ole, iga asja nimel tuli kellelgi tööd ja vaeva näha, vahel ka öötundide arvelt. Maske pole meil õnnestunud vaatamata pingutustele endiselt piisavalt saada, sest ühekordsed maske oleks olukorras, kus neid kõik töötajad peaksid kogu aeg kandma, vaja sadu tuhandeid kuus. Aga me ei kurda – need on meie kolleegid, meie kliendid, kelle nimel me pingutame. Inimesed on kõige olulisemad, ilma nendeta ei olegi ju sellel kõigel mõtet.

4. Mida külvad, seda lõikad.

Öeldakse, et raskustes avaldub inimese tõeline pale. On selge, et kriisiolukorras kaotab mõni pea, teine ei suuda oma emotsioonidega toime tulla ja kolmas muutub veelgi ebameeldivamaks, kui enne kriisi. Neid viimaseid on hetkel kuidagi tajutavalt rohkem, kui abituid ja ärevaid. Ühes organisatsioonis saab kriisi ajal määravaks see, mil moel on töötajatesse varasemalt suhtutud – kui palju on ressursse suunatud inimeste arendamisesse, mil moel on neid koolitatud ja kas tööandja on suhtunud oma töötajatesse austuse ja lugupidamisega. Kõik see avaldab mõju inimeste käitumisele rasketel hetkedel – mil moel saadakse väljakutsetega hakkama ja leitakse endas pühendumust jätkamiseks ka siis, kui tegelikult enam ei tahaks. Lühidalt – kui oled oma inimestesse panustanud, saad neile ka kriisi ajal loota.

5. Uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Mis käesolevas olukorras tähendab, et kriisi ajal kellelegi suurt loota ei ole. Mis on ühest küljest mõistetav, sest kui majandus kolinal kokku kukub, siis kõiki ja korraga aidata ei ole võimalik. Küll aga on üllatav, et tähelepanu praeguses olukorras tundub minevat mingitele ebamäärastele „kaotajatele ja kannatajatele“, kui samal ajal on jätkuvalt meeleheitel nii suured kui väikesed ettevõtted ja seda pea kõikidest tegevusvaldkondadest. On loomulik, et vaja on aidata neid, kes on kaotanud kõik. Samas vajavad mõistmist ja toetust aga ettevõtted, kes on kogu selle kriisi pidanud vastu pidama ning oma tööd jätkama. Ka neil on äri kahjustada saanud, ka neil on tulnud teha erakordselt suuri lisakulutusi selleks, et kriisiaja nõuetele vastavalt oma tegevust jätkata. On hea, kui on reserve, mille abil ajutiselt vastu pidada, aga kiirelt on vaja siiski plaani järgmiseks kuueks kuuks, et ettevõtetele saaks selgeks, et millises keskkonnas tegutseda tuleb ja milliseid abimeetmeid kasutada saab. 

Eriolukord jätkub ning õppetunde tuleb ilmselt lisaks. Samas lähtudes vanasõnast Tänasida toimetusi ära viska homse varna, tuleb nüüd fookus suunata kriisist väljumise plaani koostamisele. Oluline pole niivõrd see, millal täpselt see väljumine algab, vaid see, et kuidas selleks valmis olla, milliste piirangute ja nõuetega arvestada ka peale eriolukorda jne.

Eks elu näitab, kas ühel hetkel saan kirjutada eeltoodule lisaks ka vanasõnadest nagu Kes kannatab, see kaua elab või hoopis Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest või pigem siiski Lõpp hea, kõik hea. Igatahes tundub, et Eesti rahvas on rasketeks aegadeks juba sajandeid valmistunud, sest rahvapärastest ütlustest ja vanasõnadest olukorra kirjeldamiseks puudu ei jää. Ja nii on lohutav teada, et üks sajandeid testitud tarkustest kõlab –  Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Kai Realo

Circle K Eesti peadirektor

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine