Marja-Liisa Alop: pirtsakas suhtumine erarahasse ei sobi tervishoiu rahastamise kriisi
Tervishoiu aruteludes takerdutakse liialt sageli vastandusse “era vs riiklik“, kuid see mõtteviis on aegunud ega aita tervishoidu lisaraha tuua, selgitab Eesti Tööandjate keskliidu tervise töörühma juht Marja-Liisa Alop Delfi arvamusloos. Kogu raha tervishoiu pakkumiseks tuleb niikuinii Eesti inimestelt.
Juba aastaid on hoiatatud, et tervishoiu rahastamine Eestis pole jätkusuutlik. Eelmisel sügisel jõudis see probleem uuele tasemele, kui esmakordselt kinnitati Tervisekassa eelarve, mille kulud ületasid tulusid. Puuduva osa katmiseks kasutatakse sel aastal Tervisekassa reserve. Kui igal aastal kulutatakse reserve umbes 170 miljonit eurot, jätkub seda raha veel paariks-kolmeks aastaks. Pärast seda on reservid otsas.
Arvestades olukorra tõsidust, tervitab Eesti Tööandjate Keskliit valitsuse otsust analüüsida tervishoiu rahastamise tulevikuvõimalusi, sealhulgas eraraha kaasamist. On oluline, et seda arutelu peetaks andmete ja tõendite põhjal, mitte seniste uskumuste ja ideoloogiliste arvamuste alusel.
Eelmisel nädalal Delfis ilmunud Kadri Ibruse kirjutatud artikkel on hea meeldetuletus tervishoiu rahastamise avaliku debati vajalikkusest. Samas kõlas seal stamp-arusaamasid ja väiteid, millel lahendusi otsivas arutelus kohta olema ei peaks.
Valearusaam nr 1: omast taskust või kindlustuse abil vastuvõtu eest tasuv patsient vajab seda vähem
Eesti terviseteemalises arutelus väidetakse aeg-ajalt, et tasulised teenused pole nii vajalikud või olulised kui need, mida rahastab Tervisekassa. Ma ei nõustu sellega. Arsti juurde minnakse siis, kui on tervisemure või küsimus, mitte ajaviiteks. Keskmine inimene ei kuluta oma väärtuslikku aega ega raha arsti vastuvõtule põhjuseta. Kes seda väidab, peab põhjendama seda andmetega.
Kaasaegses tervishoius peaksime usaldama inimesi oma tervise eest vastutama ega jagama arstide tööd vajalikuks ja mittevajalikuks sõltuvalt rahastajast. Arvamus, et “süsteem” teab paremini, kas mul on vaja arstiga nõu pidada ja teeb selle kohta otsuseid, meenutab ühte teist riigikorda.
Valearusaam 2: eraraha kaasamine halvendab teiste patsientide olukorda
Ülalnimetatud artiklis väidetakse, et ühe patsiendi valmisolek teenuse eest maksta halvendab teiste ligipääsu. See oleks tõsi, kui Tervisekassa suudaks tasuda kõigi Eestis tegutsevate arstide kõigi töötundide eest ja need töötunnid ei saaks kasvada. Tegelik olukord on aga teistsugune.
Mõnedel erialadel on tõesti suur spetsialistide puudus, kuid paljudel juhtudel ei suuda me arstidele täiskoormust pakkuda. Osa arste on tervishoiu valdkonnas töötamisest loobunud ja mõned praktiseerivad väljaspool Eestit, sest kodumaal puudub neile sobiv roll. Sellises olukorras tähendavad täiendava oma raha eest vastuvõtul käivad patsiendid hoopis lühemaid järjekordi Tervisekassa patsientidele ja paremat ligipääsu teenustele.
Valearusaam 3: konkurents tervishoius on halb
Hoolimata enam kui 30-aastasest kogemusest turumajandusel põhinevas ühiskonnas, on tervishoius poliitikakujundajate seas endiselt levinud kahtlev suhtumine konkurentsi. Sageli väidetakse, et konkurents ei sobi tervishoidu. Samas ei esitata seejuures põhjendusi, miks tervishoid erineb teistest keerukatest valdkondadest nagu teadus, haridus, kaitsetööstus või taristu, kus erinevate pakkujate olemasolu ja konkurents on andnud positiivseid tulemusi. Selline dogma vajab ümbermõtestamist ja hindamist, kas sel väitel tegelikult tõepõhja all on.
Valearusaam 4: tervishoius on kas era või on riiklik
Tervishoiu diskussioonis takerdume liialt sageli vastandusse – era vs riiklik. Kindlasti ei saa kogu tervishoiu süsteemi viia erasektorisse või arvata, et erakindlustus katab kõiki teenuseid. Küll on see täiendav tugi. Eratervishoid ja eraraha võivad olla vananevas ühiskonnas osa tervishoius olevate probleemide lahendusest ning paljudes olukordades teevad spetsialistid edukalt koostööd, sõltumata omandivormist.
Tervishoiuteenuseid rahastab niikuinii Eesti inimene – kas läbi maksude või vajadusel täiendava omapanusega kas ise tasudes või tööandja poolset tervisekulude katmist kasutades.
Seetõttu võiks pigem mõelda ja arutada seda, kuidas kasutada kõige targemini tööandjate valmisolekut panustada oma töötajate tervisekulude katmisse, sealhulgas ennetusse ja õigeaegsesse sekkumisse. Näiteks suurendades seitse aastat samal tasemel püsinud ja hinnatõusule jalgu jäänud tervisekulude maksuvabastuse määra 400 eurolt 1000 euroni ning laiendades erisoodustusmaksu vabastust kõigile terviseteenustele, apteegiravimitele ja meditsiiniseadmetele ka kindlustust kasutamata.