Kuidas suhelda kollektiivis vaegkuuljaga?

Varendi on õppinud Tartu kutsehariduskeskuses tarkvara ja andmebaaside eriala ning Tartu ülikoolis infokorraldaja erialal. Praeguse ameti töökuulutuse leidis ta hea mentori kaudu, kes juba siis töötas töötukassas ning jagas kuulutust enda sotsiaalmeedias. «Olin parasjagu ülikooli viimasel kursusel ja vaatasin vaikselt tööturul ringi pilguga, et mis võimalusi minu jaoks on. Tänaseks olen kuulmisvaldkonna osas töötanud tööandjate nõustajana juba 3,5 aastat. Aitan tööandjatel mõista, millised olulised nüansid peituvad selle taga. Ilma kuulmislanguseta ma seda tööd teha ei oskaks ning läbi oma kogemuste on nõustada kõige parem,» tõdeb Varendi.

«Varasemates töökohtades olen ma peljanud oma vähenenud töövõimet ning seetõttu pole ma enamasti seda maininud. Eriti sellisel juhul, kui tegu on olnud ajutise või asenduskohaga.» Näiteks ei julgenud ta ühes linnavalitsuses teada anda, et tal on kuulmislangus. «Tundsin, et mu kõrval on kõik tähtsad ja olulised inimesed, kelle heakskiitu ma justkui otsisin. Olin selle nimel valmis astuma totratesse olukordadesse, kus nii mitmelgi korral nägin inimesi kulmu kortsutamas,» tõdeb ta.

On mingid muutused ajas või ümbritsevate hoiakutes, mis on muutnud ka sinu tunnetust, mis töö sulle sobiks?

Minu kuulmislanguse tase on olnud koguaeg sama. Mingis mõttes aja jooksul on hoopiski paremaks muutunud, kuna abivahendid muutuvad aastatega aina funktsionaalsemaks ja võimsamaks. Teisalt olen ma tundnud nii mitmegi ametikoha puhul seda, et nõudmised kandidaadile on olnud üpriski mitmekesised. Näiteks on lisaks tavapärastele tööülesannetele ka valmisolek erinevatega inimestega suhtlemiseks kas telefoni teel või näost-näkku ja võõrkeele oskus. Selletõttu olen ma nii mitmeidki ametikohti vaadanud selle pilguga, et sooviks ja tahaks, aga minu kuulmislangus takistab ühel või teisel moel.

Tagantjärele tundub mulle, et kuna mul ei olnud varasemalt võimalust end proovile panna, siis kandideerimast takistas vaid kõigest mu hirm läbi kukkuda ja hirm kolleegide vastuvõtlikkuse osas. Praeguses ametikohas olen ma saanud nii mitmel moel end proovile panna ning suhtlemine nii telefoni teel, kui ka kontaktina ei ole kindlasti see, mida mu kuulmine takistaks. Võõrkeele osas saab näiteks alati vajadusel kolleegidega läbi rääkida, et mina võtan konkreetse ülesande enda teha ning nemad teevad siis vajadusel võõrkeelega seoses suhtlemisi – probleem olekski lahenenud.

Sinu puue ei sega töö tegemist, milline roll on selles kolleegidel ning kas on ette tulnud ka ebamugavaid olukordi?

Meeskond peab olema tõesti avatud ja sõbralik. Avatus ja sõbralikkus tekib siis, kui inimesed ei karda minuga suhelda. Hirmu saab maandada teadlikkuse tõstmisega kuulmislanguse osas – mis see on, kuidas see tekib ja kuidas sellisel juhul inimesega suhelda. Eelarvamusi ja hirm piinlikku olukorda sattuda on kõigil ja see võib teinekord veidraid käitumisviise esile kutsuda. Olen kohanud töökollektiivis, kus oldi teadlikud minu kuulmislangusest, seda, et mind jäeti vestlustest välja, kuna ma «nagunii ei saa aru». Olen ka kohanud seda, et kui ma mõne kolleegi poole pöördun, siis visatakse pilk maha ja püütakse ignoreerida. Lisaks on olnud palju selliseid olukordi, kus minuga suheldakse kiiresti ja silmside puudub ning ma olen noogutanud aru saamata kõigele jaatavalt.

Mina ütleks, et jah, võtmesõna on meeskond. Meeskond peab teadma, kuidas minuga suhelda ja arvestada, aga samas peab suhtlema minuga, kui samaväärse inimesena. Ei ole vaja nunnutamist, ei ole vaja ignoreerida, ei ole vaja kohelda lapsena ja kolleegina, kes on rumal. Silmside ja rahulikum vestlus on enamasti need märksõnad, mis aitavad kuulmislangusega inimesega edukalt suhelda ning see jääb inimestele üsna kiiresti külge.

Kahjuks on veel neid inimesi, kes omavad eelarvamusi tänu kogemustele ja kuulujuttudele. Enamasti on seal taga ikkagi teadmatus ja vähene kokkupuude. Nii, nagu igal pool, on ka vähenenud töövõimega inimeste seas isikuid, kes ei ole sotsiaalselt võimekad, või jäävad silma mitte ühiskonnale vastava käitumisega. Peame meeles pidama seda, et need mõned üksikud inimesed ei defineeri kõiki inimesi, kes on vähenenud töövõimega. Nende seas on väga tublisid ja aktiivseid tegelasi, kellega igapäevaselt töötades ei märkagi, et neil mõni vähenenud töövõime oleks. Selleks ongi vaja rohkem kokkupuudet erinevate inimestega ja tuua pidevalt pildile vähenenud töövõimet.

Teadlikkuse tõstmine ja erinevate inimestega külg-küljega töötades kaob see eriline tähelepanu sealt ära ning inimesi võetakse võrdsetena. See on ka see, mida ma oma ametis püüan saavutada. Tulen tööandjate ette oma looga, oma kuulmislangusega ja räägin neile ehedalt sellest, et millistes olukordades ma ei kuule ja milliseid apsakaid on seetõttu juhtunud. Nalja tegemisega võtan maha inimeste hirmud ja tabud ning peale teadlikkuse tõstmist on veel üks erivajadus erilise tähelepanuta.

Mida soovitaksid teistele vähenenud töövõimega inimestele, kes ei ole veel leidnud unistuste tööd?

Kuskilt otsast tuleb alustada ja erinevaid töid tuleb proovida. Sealt tekib ka see teadmine, mis on sinu jaoks sobiv või mis sa soovid teha. Iga ametikohaga tekib uus eelistus ja niimoodi leitaksegi lõpuks see õige. Võib isegi mitu korda seda õiget leida. Töötukassas on meil väga võimekad karjäärinõustajad, kes oskavad aidata. Töötuna on võimalik ennast juhtumikorraldaja juurde registreerida ja ka nemad on meil väga head nõustajad, kes innustavad ja annavad väga palju julgust kaasa. Meie koos tiimiga anname endast parima, et muuta vähenenud töövõime tööandjate seas igapäevaseks ja normaalseks ühiskonna osaks. Omalt poolt palume ka vähenenud töövõimega inimeselt endalt suhtuda oma erilisse vajadusse kui normaalsesse ühiskonna ossa. Niimoodi me üheskoos suudame saavutada eelarvamuste vaba Eesti.