Kondiitriõpilase seiklusi täis kevad praktikabaasis Brüsselis
Erasmus+ õpirändeprojekti abil välispraktikale
Üha enam noori panevad oma teadmised -oskused proovile hoopis välismaal praktikat sooritades. See võimalus on avatud nii tudengitele kui ka kutseõppe tasemeõppe õpilastele, sealhulgas ka õpipoistele.
Uurisime Tallinna Teeninduskooli direktorilt Meeli Kaldmalt, miks peaks kool toetama oma õpilaste pürgimusi sooritada praktika koduvabariigist kaugemal? Meeli Kaldmalt tuli vastus sekundiga: „ Praktika välismaal toetab noore sotsiaalsete oskuste omandamist, tugevdab kutsekindlust ja annab töörõõmu.“ Direktori sõnul on nende koolil teada mitmeid häid lugusid õnnestunud välispraktikast.
Tallinna Teeninduskooli kondiitriõpilane Liis veetis kevadel semestri Brüsselis, kus sooritas õppeks vajalikku kondiitriprakikat. Liis võtab oma praktikamuljed kokku sedasi:
Osalesin kevadel Erasmus+ projektis ning sooritasin oma kondiitripraktika Belgia pealinnas Brüsselis. Välispraktika kestis viis nädalat ning kogu aja saime praktiseerida Michelin Guide’i poolt hinnatud kondiitriäris nimega Biasetto Patisserie. Chef Fabrice Debroux on oma ala meister ning uurib seda lausa molekuli tasemel. Biasetto on tuntud ka kui Belgian Royal Warrant Holder ehk Belgia kuningas tellis oma tooted igapäevaselt Biasettost. Oli suur au õppida oma ala spetsialistide käe all ning vaadata iga nende liigutust.
“Iga reis ning töö- ja praktikakoht annavad palju ideid, mida ka pärastpoole analüüsida ning meelde tuletada. Olgu see siis välismaal olevad seiklused, uued avastatud kohad või erialased nipid, on see kindlasti elu üks parimaid otsuseid.
Kui oled ise oma erialast huvitatud, on ka juhendajad palju rohkem motiveeritud sinusse oma aega investeerima ning seda rohkem sa õpid. Mina sain näiteks võimaluse minna Chefiga koos ühele kooli workshopile, kus olin tema assistent ning sain ka tooteid valmistada. Selline võimalus on harukordne ning ühe pika päevaga sai õppida väga palju.
Ei oskagi sõnadesse panna, mis ma sealt praktikalt kõik sain. Kindlasti enesekindlus oma huvi suhtes ning palju uusi palju ideid ja töövõtteid. Sain aru töö organiseerimisest ning tootmise korraldamise süsteemidest, kuidas saab nii väikese töötajate grupiga hoida nii suurt tootevalikut. Kuidas erinevused rikastavad ning milline on elu välismaal, eriti elades moslemite elurajoonis. Kindlasti sai ka prantuse keele algkursuse ning palju muud huvitavat.
Raske õppustel, lihtne lahingus!”
Väljavõte Liisi blogist, kus kirjeldab praktikakorraldust:
Biasetto Patisserie’s töötab kolm poissi, Fabrice ja tema naine Nathalie. Nad töötavad 6 päeva nädalas, esmaspäev on vaba. Kõige kiiremad ajad on muidugi nädalavahetusel, kus ka meie alustame varem. Kohale jõudes tervitas meid ülemus ning tegi kohe väikese koosoleku. Kuna meid on ka kolm, siis määrati iga tüdruk ühe poisi juurde, et nemad siis meid suunaksid ja ülesandeid annaks. Mina olin esimene päev Ravi’ga, Kertu Kennetiga (pagar) ja Hanna-Maria Valentiniga. Muidugi on koguaeg olemas ka ülemus, kes koguaeg ise ka tööd teeb ning käed külge lööb. Ülemus on suur autoriteet, kuid ka semu, kellega nalja teha. Väga tore loominguline inimene, kes siiani teeb oma tööd suure kirega. Näiteks ta pidevalt laulab, vilistab, ümiseb ja vahel tantsib. Naine on tal ka väga tore ning alati saab nalja. Ning poisid on ikka väga motiveeritud, uskumatu. Eestis sellist asja ma pole kunagi kohelnud. Olgem ausad, nende tööpäevad on ikka VÄGA rasked ja pikad. Miinimum 8 tundi, keskmiselt 10, kuid ka 12 tunniseid päevi on uhkesti. Kuid see kõik on seda väärt. Õppida on meil palju ja infot ainult voolab.
Niisis asusimegi tööle. Mina alustasin Ravi assisteerimisega ning tegin seda, mida parajasti vaja oli. Riivisin sidrunikoort, pressisin mahla jne. Seejärel andis Fabrice mulle ülesande, et hakata välja kaaluma tooraineid shokolaadi mousse’i jaoks. Kogused olid üllatavad. Näiteks vahukoort oli juba vaja 6.750kg… no millest me räägime 🙂 Fabrice oli kogu aja minuga koos ning seletas igat etappi. Vat nii on lust õppida, kui on kellelt alati küsida ning saad vastuseks mitte ei või jah, vaid pika seletava jutu MIKS just nii on nagu vaja. Esialgu kaalusin välja želatiini ja vett, et lasta tal paisuda. Siis panin vahukoore vahustama ning piima keema. Osa suhkrut läheb piima sisse(+želatiin) ning osa munasegusse. Kui piim keeb, kallad osa munasegusse, segad kiirelt ning kallad segu suurde piimapotti tagasi. Segad. See on siis nagu emulsiooni tegemine, vähemalt nii sain aru. Siis hakkad sinna vahustatud vahukoort segama, algul natuke ning siis segad. Ja siis kallad vedeliku vahukoore hulka, segad. Siis kallad veidi sokolaadile ning lased tal sulada, siis segad ka ülejäänud ning põhimõtteliselt see ongi valmis.
Siis sain koos Valentiniga koogivorme täita eelnevalt tehtud mousse’iga, ning igasugu muid abistavaid tegevusi teha.
Vahel lihtsalt unustad end teiste tööd vaatama. Lust on vaadata nii kiiret liigutamist, kust saab endalegi palju nippe juurde. Õnneks kutid ise ka seletavad ning tahavad meid õpetada, seletada.
Biasettos on välja töötatud hea tootmistöö korraldus. Väga palju asju tehakse ette ning kasutatakse ära külmkapi ja sügavkülma eeliseid. Neid on seal palju, lausa magamistoa suurune sügavkülm ning lisaks pea samasuur külmkapp, mis on õues eraldiseisva ruumina. Tubades sees on samuti väga palju külmikuid ja panipaikasid. Väga paljud asjad on seal läbi mõeldud ja loogiline, aga meie jaoks on seal veider just alumine kelder. Kuna Fabrice’i loal võib pilte postitada, siis me ei saa siia suurt fotokogu panna, mis puutub sellesse firmasse. See on igati arusaadav, kuna temal on seal omad retseptid ja asjad, mis ei tohi majast kaugemale jõuda. Seega edaspidi me seal telefone ei kasutagi. Ka Fabrice kasutab paberilipikud ning isegi retseptiraamat on käsitsi ruudulises mapis kirjas. Loominguliste inimeste värk! 🙂
Kõigil on omad ülesanded. Näiteks õhtuti valmistatakse ette hommikuseks küpsetuseks tooteid. Sügavkülmast tuuakse kastide kaupa tooteid tuppa, sealt võetakse siis vastav kogus, mida Fabrice paberile on kirjutanud. Iga asi omas järjekorras. Külmutatud tooted pannakse ahjuplaadile ning siis togisse. Togid viiakse külmkappi, kust nad siis hommikul võetakse ning otse ahju pannakse. Ettevalmistus ning tootmisplaneerimine on väga tähtis, ja seda firma oskab.
Lõuna on firmas meile tasuta. Kõigile jagus köögiviljasuppi ning lahti lõigati ka kohapeal küpsetatud sepik. Magustoiduks saame süüa praake magustoite, millel pisikesed defektid. Kõik peab olema perfektne!
Õhtu lõpetasime loominguliselt. Fabrice valmistas ette fake-torte, mis läksid kohvikut kaunistama ning klientidele näidisteks. Nad teevad ka eritellimustorte. Saime sellega ka abiks olla ning me saime martsipanist ise minione vormida. Sinna juurde käis ka muidugi pidev õpetus ja aitamine. Samuti näitas ta meile kuidas vormida konna, karu, siga, koera, jänest jne. Tema käes tundus see olevat kui käkitegu. Saime enda minionid valmis ning need pandi ka tordile. Kokku sai vahva tort, mis on nüüd kohvikus teistele vaatamiseks.
Liis kajastas oma praktikakogemust ka blogis. Loe lähemalt: