Kolm ettepanekut sotsiaalmaksumuudatusteks

Tööandjate Keskliit on teinud rahandusministrile ettepaneku vähendada sotsiaalmaksumiinimumi, kehtestada sotsiaalmaksukohustusele lagi kolme keskmise palga tasemele ning jagada sotsiaalmaksukohustus töötaja ja tööandja vahel. Ettepanekuid põhjendab keskliidu analüütik Raul Aron.

Aasta 2017 oli maksumaksjale kahetine. Positiivse poole pealt võttis valitsus tööandjaid kuulda ja tühistas 2018. aastaks kavandatud diislikütuse aktsiisimäära tõusu ning majutusteenuse käibemaksumäära tõusu. Samuti loobuti pärast pikka veenmistööd panditulumaksu, pakendimaksu ja suhkrumaksu kehtestamisest. Lõpuks soostuti lausa vabastama tööjõumaksudest tööandja organiseeritud töötajate majutus ja bussitransport ning teatud kulutused töötaja tervisele. Eelnõuni jõudis ka elektriaktsiisierisuste kehtestamine energiaintensiivsetele ettevõtetele.

Need otsused mõjuvad majandusele ja inimeste heaolule kindlasti positiivselt. Teisalt muudeti maksusüsteem keerukamaks ehk kulukamaks ja anti rapsimisega põhjust ebakindluseks. Muu hulgas loobuti juba seadusesse kirjutatud, kuid jõustumata sotsiaalmaksumäära vähendamisest 32 protsendile, millega tööandjad olid juba eelarvetes ja äriplaanides arvestanud.

Eesti Tööandjate Keskliit tegi oktoobris rahandusministrile ettepaneku vähendada sotsiaalmaksumiinimumi, kehtestada sotsiaalmaksukohustusele lagi kolme keskmise palga tasemele ja jagada sotsiaalmaksukohustus töötaja ning tööandja vahel. Sotsiaalmaksumäära vähendamine 33 protsendilt 32 protsendile oleks andnud kõigile tööandjatele väikese võidu tööjõukuludes, mis on palgatõusu tõttu väga kiiresti kasvanud. Tööandjate kolm ettepanekut on paremini suunatud konkreetsetele sihtgruppidele ja aitaksid lahendada Eesti majanduse kõige suuremat takistust – tööjõupuudust.
Rahandusaastat varjutavad aktsiisitõus ja segadused maksureformiga.

Sotsiaalmaksumiinimumi poolitamine

Sotsiaalmaksust rahastatakse ravikindlustust ja riiklike pensionide maksmist. Oluline on märkida, et tasutud sotsiaalmaksu suurus ei ole otseses seoses saadava raviteenuse või maksumaksja enda pensioni suurusega.

Sotsiaalmaksumiinimum ehk kuumäär (praegu 470 eurot) on tööandjale sotsiaalmaksu tasumisel miinimumtase. Isegi kui tööandja aitab tööturule osalise tööajaga inimese, kelle palk on kuumäärast väiksem, maksab tööandja sotsiaalmaksu ikkagi kuumääralt. See kõrgem maksukoormus takistab paljude hetkel mitteaktiivsete inimeste tööturule pääsemist.

Sotsiaalmaksumiinimumi suhtes on juba tehtud erandeid: näiteks pensionäride, õpilaste ja üliõpilaste, vähenenud töövõimega inimeste ning alla 3-aastase lapse vanematele jt palkamine. Nendest eranditest hoolimata on veel inimesi – näiteks mitteaktiivsed noored, üle 3-aastaste laste vanemad ja pensionieelikud –, kelle tervis või muud kohustused ei võimalda täistööajaga tööd teha ning kelle kõrgem maksukoormus teiste töötajatega võrreldes paneb halvemasse konkurentsiolukorda.

Selleks, et neid Eestis juba olemasolevaid inimesi tööle aidata, ongi tööandjad teinud ettepaneku sotsiaalmaksumiinimumi kohustust vähendada poole võrra, 235 euroni. See võiks aidata esimese tööandjani osa 32000 noorest, kes praegu ei tööta ega õpi. Lisaks on tööjõuturul juba 20000 inimest, kelle palk on väiksem kui praegune kohustuslik sotsiaalmaksumiinimum.
Riik uurib, kuidas panna miinimumpalgal juhatuse liikmed makse maksma.

Sotsiaalmaksulagi

Tööandjate teine ettepanek oli sotsiaalmaksulae kehtestamine. Sotsiaalmaksulagi tähendab, et lage ületavalt palgaosalt sotsiaalmaksu ei maksta. Sotsiaalmaksulage kasutab maailmas palju riike (mh Austria Tšehhi, Saksamaa, Luksemburg, Holland, Rootsi, Slovakkia jne) ja selle eesmärk on solidaarsem panustamine. Teatud palgatasemest on inimese panus lihtsalt nii ebaproportsionaalselt suur võrreldes sellega, kui palju ta kunagi süsteemist tagasi saab.

Tööandjate ettepanek sotsiaalmaksulae kehtestamiseks aga ei tulene isegi niivõrd õiglustundest, kuivõrd kõrgkvalifitseeritud tööjõu vajadusest. Nimelt väheneb Eesti ja muu arenenud maailma tööealine elanikkond hirmuäratava kiirusega. Sellest tingitud majandus- ja jätkusuutlikkuse probleemide lahendamiseks püütakse teistest riikidest töötajaid meelitada ning panustada innovatsiooni, et väiksema töötajate arvuga läbi ajada. Kuna innovatsiooni võtmetegur on kõrgkvalifitseeritud töötajad ja juhid, kes selle arenguhüppe suudaks läbi viia, on eriti hinnas kõrgkvalifitseeritud välistööjõud (skilled immigrants).

Kõikjal maailmas tehakse erisusi ja soodustusi just sellele sihtrühmale. Sotsiaalmaksulagi on üks võimalus, kuidas Eesti tööandjaid ja riiki talentidele atraktiivsemaks muuta. Eesti enda talentide osakaal väljarändes ei ole küll suur, aga sotsiaalmaksulagi võimaldaks ka nende jaoks Eesti tööandjaid veidi atraktiivsemaks muuta.
ERR Riias: Lätis hakkab kehtima kohustuslik tervisekindlustus

Samas ei saa kuidagi öelda, et sotsiaalmaksulae eesmärk on ebavõrdsuse suurendamine või vaid kõrgepalgaliste huvide kaitse. Ilma kõrgepalgalisteta – mida kõrgkvalifitseeritud ja ettevõtlikud inimesed üldjuhul on – ei ole ka madalapalgalistel võimalik parema sissetulekuni jõuda. Küll aga tekib tööealise elanikkonna vähenemisest surve maksukoormuse tõusuks ja hinnakasvuks.

Maksu- ja tolliameti andmetel on tööandjate väljapakutud sotsiaalmaksulage ületavat palka teenivaid töötajaid umbes 10000. 15 protsenti neist töötab IKT alal, 14 protsenti töötlevas tööstuses ja 12 protsenti kaubanduses. Kusjuures töötleva tööstuse osakaal Eesti majanduses on suur ja tootmine tööjõumahukas. Seetõttu on talentide kaasamine töötlevas tööstuses Eesti konkurentsivõime seisukohalt eriti oluline, kuna see aitab kandval sektoril targale tööle sujuvalt üle minna.

Sageli tuuakse sotsiaalmaksulae halvaks näiteks Läti, kuid minu hinnangul seal sotsiaalmaksulage tegelikult ei eksisteeri. Kuna lae kehtestamine langes majanduskriisi aastatele ja maksutulud vähenesid niigi, kehtestati lage ületavale osale peatselt ka „solidaarsusmaks“, mis muutis lae sisuliselt olematuks ning selle ajaga ei jõutud lae olemasolust sihtgruppe tõenäoliselt ka piisavalt informeerida. Lätlaste kehtestanud sotsiaalmaksulagi võis olla ka liiga kõrge, et mingit mõju omada, kuna vastas umbes 4,5-5-kordse keskmise palga tasemele. Olgu meie valitsusel rohkem mõistust ja meelekindlust.
Tulumaksureform jätab ukse praokile maksude optimeerimiseks.

Sotsiaalmaksumiinimumi poolitamine ja sotsiaalmaksulae kehtestamine vähendaks esialgu küll riigieelarve tulusid, kuid pikemas perspektiivis paraneks tööhõive ja innovatsioonivõimekus, mis omakorda suurendaks maksubaasi ja tulusid.

Kusjuures praeguse majanduskasvu tingimustes kataks ilmselt juba ainuüksi majanduskasvust tingitud maksulaekumiste suurenemine maksumuudatustest tekkinud tulude vähenemise mitmekordselt. Sotsiaalmaksu miinimumi kahandamine ja -lae kehtestamise otsene mõju riigieelarve tuludele jääks 2016. aasta andmeid arvestades alla 50 miljoni euro, aga rahandusministeeriumi suveprognoosi kohaselt suureneb 2018. aasta riigieelarve tulude prognoos varasemaga võrreldes tänu majanduskasvule pea 200 miljoni euro võrra.

Lisaks annaks sotsiaalmaksulagi ka neile väikeettevõtjatele, kes praegu elavad peamiselt dividendidest, mingi vabatahtliku orientiiri endale palga maksmiseks, millest tekiks täiendav maksutulu.

Sotsiaalmaksu jagamine

Kolmas tööandjate ettepanek on sotsiaalmaks jagada töötaja ja tööandja vahel. Eesti on üks väheseid riike, kus sotsiaalmaksu maksab vaid tööandja n-ö lisatava maksuna. Mõnes riigis, kus töötaja sotsiaalmaksukoormus on sama väike, tuleb töötajal kohustuslik ravikindlustus oma palgast osta. Üldiselt vastab töötaja brutopalgas kajastatav sotsiaalmaksu osakaal teistes riikides ligikaudu meie ravikindlustusele kuluvale 13 protsendile.

Sotsiaalmaksukohustuse jagamise eesmärk ei ole tööjõu tegelikku maksukoormust tõsta. Töötaja netopalk jääks muudatuse tulemusena endiseks, nagu ka tegelik maksukoormus, ent suurenenud osa maksudest näidataks töötaja brutopalgas. Selle muudatuse eesmärk on see, et töötajad valijatena teadvustaksid paremini, kui kõrge on tegelik maksukoormus ja milleks see maksuraha kulub.

Seeläbi paraneks motivatsioon maksupoliitikas kaasa rääkida ning kokkuvõttes võiksime jõuda selleni, et valitsuse plaanid maksukoormust tõsta või tasuta teenuseid pakkuda ei paneks muretsema vaid ettevõtjaid