Kes vastutab töösuhetes seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest?

Ohutu ja tervist säästva töökeskkonna tagamisse peavad oma panuse andma nii töötaja kui tööandja. Seejuures on just tööandjal siin kaalukam roll, kuna erinevates töösuhteid, töötervishoidu- ja -ohutust reguleerivates õigusaktidest tuleb tööandjale hulgaliselt kohustusi, mida täita. Kohustuse täitmata jätmisega võib aga kaasneda väga erinevaid tagajärgi, sh väärteovastutus, kirjutab Tööinspektsiooni õigustalituse peajurist Kairit Ehala.

Eelviidatud õigusaktid räägivad tööandja vastutusest, seejuures eristatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutust. Kuid kes ikkagi reaalselt saavad vastutada töösuhtes seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest? Kas väärteomenetluse läbiviimine on võimalik äriühingu töötajate suhtes? Kas vastutust on võimalik välistada või piirata näiteks juhatuse liikme lepinguga? Kas töötajate tegevusest saab tuletada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse?

Väärteomenetluse läbiviimise võimalusest konkreetse füüsilise isiku suhtes

Töösuhteid reguleerib töölepingu seadus (TLS), mis annab ka tööandja mõiste. TLS § 1 lõikest 1 tuleneb, et tööandjana mõistetakse nii füüsilist kui juriidilist isikut, kelle juhtimisele ja kontrollile allub töötaja (tingimata füüsiline isik) ja kes maksab töötajale töö eest tasu.

Juriidilisel isikul teatavasti ei ole teovõimet lahus teda esindava isiku teovõimest. Teisiti öeldes juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa tegutseda iseseisvalt, vaid teeb seda teda esindavate isikute kaudu. Juriidilise isiku seadusjärgne esindamise pädevus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 34 ja kuulub juriidilise isiku korral üldjuhul isiku juhatusele. Samuti on võimalik juriidilise isiku esindamine esinduse sätete alusel. Esindusõigus tuleneb seejuures seadusest või volitusest.

Nagu märgitud, täidab juriidilisest isikust tööandja talle õigusaktidest tulenevaid kohustusi oma esindajate kaudu. Samuti on juriidiline isik võimeline rikkuma neid kohustusi oma esindajate kaudu. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et juriidilisest isikust tööandja ei olegi kohustatud neid kohustusi täitma, kuna ta saab neid täita ainult esindaja vahendusel ja esindaja kohustust seadus ei sätesta. Ka tõlgendus, nagu poleks seaduses sätestatud väärtegude eest võimalik juriidilise isiku nimel tegutsenud füüsilist isikut vastutusele võtta, oleks kahtlemata ebaõiglane füüsilisest isikutest ettevõtjate suhtes ning muudaks õigusaktid raskesti kohaldatavaks. Nimelt, kui füüsilise isiku vastutust kehtestavad sätted kohalduksid ainult füüsilisest isikust tööandjale, siis oleks sisutu juriidilise isiku vastutust sätestav norm, sest kui ei ole võimalik tuvastada teo toimepanemist füüsilise isiku poolt, puuduks ka võimalus sama teo omistamiseks juriidilisele isikule, kui tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides.

2016. aasta kevadel analüüsis Tartu Maakohus tööandja esindaja vastutuse küsimust töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisel. 25.04.2016 otsuses nr 4-16-465 on kohus märkinud, et: „Vaatamata asjaolule, et  TLS §-des 125 lg 1 ja 126 lg 1 on ette nähtud just tööandja vastutus, on võimalik  vastutusele võtta ka tööandja esindajat füüsilise isikuna.  Võrreldes  TLS  7-nda peatüki sätteid näiteks karistusseadustiku [KarS]  eriosa  sätete ülesehitusega, seisneb sarnasus selles, et  ka KarS-is on paljudel juhtudel ette nähtud nii füüsiliste isikute vastutus ja sama teo eest ka juriidiliste isikute vastutus. Mitmesuguste ametialaste ja majandusalaste kuritegude eest saab vastutusele võtta  vastavaid  ametiisikuid. Kohus viitab siinkohal näiteks KarS §-le  3811, milles on ette nähtud vastutus raamatupidamise kohustuse rikkumise eest.  Raamatupidamiskohustuslane  on isik või asutus, kes on kohustatud korraldama  raamatupidamist ja  finantsaruandlust (Raamatupidamise seaduse § 2 lg 1). Samas täidab konkreetseid ülesandeid raamatupidamise ja  finantsaruandluse korraldamisel konkreetne isik või organ, kes selleks on kohustatud tulenevalt kas seadusest (nt  äriühingu juhatus) või asutuse siseselt kindlaksmääratud töökorraldusest. Raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise subjektiks saab olla isik, kellele on raamatupidamise korraldamise kohustus pandud seadusega (nt äriühingu juhatuse liige), samuti isik, kes teeb seda muu õigusakti alusel (nt raamatupidaja  töölepingu seaduse alusel).  Kohtu arvates saab eespoolkirjeldatud põhimõttest lähtuda ka käesoleval juhul. Kohus leiab, et M. R. Kaagvere Erikooli direktorina vastutas TLS-ist tulenevate töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise  eest Kaagvere Erikooli Vastseliina tegevuskohas ja saab seetõttu kanda ka vastutust selles valdkonnas aset leidnud rikkumiste eest tööandja esindajana.“

Seega nõustus kohus, et seaduse eesmärk ei saa olla üksnes võimalus vastutusele võtta füüsilisest isikust tööandjat vaid ka tööandja seaduslikku esindajat. Kuigi kooli tegevuskohas puutusid õppealajuhataja, filiaali juhi või majandusspetsialisti ametikohal  töötanud isikud  faktiliselt  kokku ka tööaja korraldamise küsimustega ja pidid täitma tööaja arvestamisega seonduvaid dokumente (tööaja arvestamise tabeleid või graafikuid), olid vastavad ülesanded töötajate töölepingutes ja ametijuhendites enamikel juhtudel fikseerimata. Kooli direktori kohustuseks oli aga kinnitada tööajagraafikud ning nende muudatused ja seega lõpliku otsustuse tegemine töö- ja puhkeaja korraldamisega seonduvalt jäi direktorile.

Kas vastutust saab piirata juhatuse liikme lepinguga?

Ühes hiljutises kohtuvaidluses, kus ettevõttel oli kaks juhatuse liiget, püüdis neist üks vastutusest vabaneda väitega, et tema vastutusalaks oli ettevõtte finatsjuhtimine, tütarettevõtte tegevuses osalemine ning üldjuhtimises osalemine ja töösuhteid puudutate valdkondades oli vastutus ning sellest tulenevad kohustused teisel juhatuse liikmel.

Lähtuvalt äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1, § 315 lg-st 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §–st 35 peab juriidilise isiku juhtorgani liikmed täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on märkinud, et juhatuse liikme hoolsuskohustust oma kohustuste täitmisel saab pidada täidetuks, kui ka teine keskmine heas usus tegutsev professionaal oleks sarnases olukorras samamoodi käitunud (RKTKo 3-2-1-33-10).

Seega juhatuse liikmed peavad oma töös lähtuma neile seadusega pandud kohustustest (nt hoolsus- ja lojaalsuskohustus) ning neist kohustustest, mis võivad tuleneda ka juhatuse liikmega sõlmitud ametilepingust. Juhatuse liikme leping annab võimaluse mitte üksnes laiendada ja täpsustada juhatuse liikme vastutust vaid ka sätestada selgemad reeglid juhatuse töökorraldusele, määrata kindlaks juhatuse liikmete vastutusvaldkonnad ja piirata rahaliselt, ajaliselt, raskusastmelt jms asjaolude poolest juhatuse liikme vastutust.

Siiski ei vabasta vastutusvaldkondade jagamine ülejäänud juhatuse liikmeid automaatselt vastutusest, kui neil lasus järelevalve kohustus. Näiteks võivad olla teised juhatuse liikmed oma kohustust rikkunud sellega, et ei näidanud üles piisavalt hoolt, et rikkumist avastada ja ära hoida.

Seejuures tsiviil- ja kriminaalmenetluses (aga ka väärteomenetluses) on vastutusvaldkondade jagamisel väga erinev tähendus. Näiteks nn Weroli kriminaalasjas (RKKKo 3-1-1-89-11) toonitas riigikohus, et kriminaalõiguslikult saab vastutada vaid iga juhatuse liige enda toime pandud tegude eest ning teised võivad vastutata kaasaitajatena, kui nad olid teost teadlikud ja tegutsesid ühise eesmärgi nimel. Samuti toonitas kohus, et paberil kirjas olev tööjaotus ei anna alust vastutuse välistamiseks – hinnata tuleb tegelikku tööjaotust ühingus.

Tulles tagasi ülalpool viidatud kohtuvaidluse juurde, siis leidis Harju Maakohus (12.09.2016 otsus nr 4-16-4791), et: „kohtule esitatud juhatuse liikme lepingust ei tulene vastutuse piiranguid, vaid vastupidi, lepingu punktist 9.2. tuleneb juhatuse liikme vastutus teiste juhatuste liikmetega ühiselt ja solidaarselt, s.h vastutus kohaldatavate seaduste ja õigusaktide nõuete mittetäitmise eest. Seega lepingu järgselt eelmärgitud kohustusi järgides pidi iga juhatuse liige esmalt järgima õigusaktidest ja seadustest tulenevaid tegutsemisvaldkonda puudutavaid nõudeid, ettekirjutusi ja keeldusid ning alles sisulise töö tegemisel äriühingu siseselt vastutama lepingu punktis 2.5 märgitud valdkonna [s.o ettevõtte finatsjuhtimine, tütarettevõtte tegevuses osalemine ning üldjuhtimises osalemine] eest. Lepingu p 2.5 ei sätesta seda, et juhatuse liige ei pea järgima asukoha riigi seadusi.

Isegi juhul, kui juhatuse liige pidas võimalikuks, et tema peab juhinduma vaid juhatuse liikme lepingust, siis on samas lepingus juhatuse liime ülesannete, kohustuste ja õiguste esimeses punktis märgitud, et juhatuse liige korraldab oma tegevust oma äranägemise järgi, kuid kooskõlas Lepingu, Seltsi põhikirja ning Seltsi ja juhatuse liikme tegevuse suhtes kohaldatavate õigusaktidega. Juba see säte näitab seda, et juhatuse liige peab olema kursis nii äritegevust kui ka tegutsemisvaldkonda reguleerivate õigusaktidega, sh ka neis sisalduvate nõuete, keeldude ja kohustustega.“

Lisaks leidis antud väärteoasjas veelkord kinnitamist juba eelnevalt viidatud nn Weroli kriminaalasjas  väljatoodu, et isegi kui juhatuse liikmed lepivad kokku omavahelises tööjaotuses, siis tuleb vastutuse küsimuse puhul hinnata tegelikku tööjaotust äriühingus. Nimelt tunnistas juhatuse liige ise, et teavitas koos teise juhatuse liikmega töötajaid koondamise võimalusest juba aegsasti nii koosolekutel kui Skype kaudu, osaleti ettevõtte juhtimisel ja esindamisel (sh töötajaid puudutavates küsimustes, Töötukassa teavitamisel) ühiselt ning dokumente allkirjastasid mõlemad juhatuse liikmed samuti koos. See aga näitas üheselt, et ka kaebuse esitanud juhatuse liige tegeles faktiliselt töösuhteid puudutava valdkonnaga (töötajate koondamisega seotud küsimused) samaaegselt teise juhatuse liikmega. Seega oli mõlemal juhatuse liikmel reaalne võimalus, õigus ja kohustus täita seadusest tulenevaid tööandja kohustusi ja korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järgides oleks saanud vältida seaduses toodud nõuete rikkumisi.

Millal vastutab juriidiline isik?

Karistusseadustiku § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Keskseks küsimuseks on seega, milliste füüsiliste isikute tegu juriidilisele isikule omistada. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et juriidilise isiku vastutuse võib kaasa tuua ka keskastme juhi tegu, sest konkreetses valdkonnas on temal õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet (23.03.2005 otsus 3-1-1-9-05), samuti tavatöötaja tegu, kui see on toimunud organi või juhtivtöötaja käsul või heakskiidul (10.02.2006 otsus 3-1-1-145-05; 9.04.2008 otsus 3-1-1-9-08). Näiteks võib nn tavatöötaja ametijuhendi kohaselt tema tööülesandeks ettevõtte töötajate töö- ja puhkeaja planeerimine, mida saab pidada ettevõtte funktsioneerimise ja tootlikkuse aluseks, mistõttu on sellest tuletatav tööandja kui juriidilise isiku huvi.

Riigikohus on rõhutanud, et juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus ei asenda, vaid täiendab füüsilise isiku vastutust (22.12.2004 otsus nr 3-1-1-121-04). Juriidilise isiku vastutusele võtmise eeldused (süüteokoosseis, õigusvastasus, süü) tuleb tuvastada konkreetse teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Teisiti öeldes juriidilise isiku vastutusele võtmiseks tuleb välja selgitada füüsiline isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja või ka pädev esindaja.

Kokkuvõtteks

Töötingimuste järelevalve teostamise õigus on Tööinspektsioonil, kes on ühtlasi ka järelevalve käigus ilmnenud rikkumiste kohtuväliseks menetlejaks. Töösuhetes seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest saab Tööinspektsioon seega väärtegu menetleda nii selle rikkumise toime pannud tööandja huvides ja volitusel või esindajana tegutsenud füüsilise isiku suhtes, kui ka juriidilise isiku suhtes (juhul, kui seadus näeb ette juriidilise isiku vastutuse!). Näiteks kui vahetuse vanemale, tegevdirektorile või mõnele teisele ettevõtte töötajale on ametijuhendiga määratud ülesandeks töötajate töö- ja puhkeaja korraldamine (tööajakavade koostamine, muutmine, kooskõlastamine jms), siis seaduse nõuete rikkumine võib väärteovastutuse kaasa tuua nii sellele konkreetsele töötajale, kui ka äriühingule endale.

Lisaks võib märkida, et karistusseadustik ei välista füüsilise isiku karistamist väärteo toimepanemise eest ka olukorras, kui ta on tegutsenud juriidilise isiku nimel ja otsustusprotsessis on osalenud teised isikud, keda mingil põhjusel ei ole vastutusele võetud. Ka juhul, kui juhatuse liikmed on omavahel kokku leppinud vastusvaldkondade jaotamises ja/või piiranud vastutust juhatuse liikme lepinguga, siis tsiviil-, väärteo- ja kriminaalmenetluses on vastutusel erinev tähendus. Nimelt paberil kirjas olev tööjaotus ei anna alust vastutuse välistamiseks ja menetluse käigus tuleb hinnata tegelikku tööjaotust äriühingus. Seejuures vähemasti juhatuse liikme vastutust ei saa välistada ka asjaolu, et ta näiteks ei olnud sätestatud kohustusest teadlik või usaldas pimesi mõnd juristi. Juhatuse liige, kes peab järgima kõrgendatud hoolsuskohustust, ei ole võrreldav „inimesega tänavalt“. Ta peab ka ise end oma tegevusvaldkonda reguleerivate õigusaktidega kurssi viima. Vastasel juhul ei oleks juhatuse liikme vastutusel mõtet, kui seda saaks veeretada kellegi teise kanda.