Kes hakkavad meie roboteid juhtima?

Eesti kutseharidust kummitab jätkuvalt veel nõukaaja halva kuulsuse taak, aga sellel ei ole tänase Eestiga enam mingit seost. Tänapäeva Eesti kutsekool on kompetentsi keskus.

Eesti kutseharidus on heal järjel, ent väljakutseid on enam kui küllaga, tõdeti Eesti Tööandjate Keskliidu ja Pärnu Kutsehariduskeskuse ühiselt korraldatud konverentsil „Kuhu lähed, kutseharidus?”.

Kutsehariduskeskustel on ilusad majad ja suurepärane sisseseade. Meie noored on edukad kutsemeisterlikkuse maailmameistrivõistlustel. Samal ajal on Eesti üks suurimaid probleeme spetsialistide krooniline puudus, millest on saanud tõeline arengupidur, tõdes konverentsil tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Pärast põhikooli lõpetamist jätkab Eestis haridusteed kutsekoolis vaid veerand noortest. Elukestva õppe strateegias on seatud eesmärgiks, et see võiks olla 40%. Täna on selge, et niipea seda eesmärki ei saavutata. See on halb uudis mitte ainult kroonilise oskustööliste puuduse käes kannatavatele tööandjatele, vaid kogu Eestile. Juba täna on vajalike oskustega töötajate puudus üks olulisi põhjusi, mis takistab Eestisse uute tööstuste rajamist ja siin juba tegutsevatel ettevõtetel laienemast.

Tamsari sõnul vajab Eesti pikaajalist kava, kuidas vajalike erialade õppimine noortele ja ka nende otsustusi mõjutavatele lapsevanematele atraktiivseks teha. „Erinevatele noortele suunatud reklaamikampaaniatele on põhjust oluliselt enam panustada. Riikides, kus kutseharidus ei ole noore viimane valik, on nõustamise ja reklaamiga vaeva nähtud,” ütles ta. „Aga nagu igas majandusharus – hea reklaam annab hea tulemuse ainult siis, kui toode ise on hea.”

Noor peab olema kindel, et kui ta vähegi soovib ja tal võimeid on, siis ei ole kutsekool tema jaoks õpingute lõpp-peatus, lisas Tamsar. Neil, kes seda soovivad, peab ka kutsekoolis keskharidust omandades olema võimalik õppida süvendatult reaalaineid ja võõrkeeli. Nõnda on soovi korral võimalik lihtsamini jätkata haridusteed ülikoolis.

Tööandjate panus peab kasvama

Kutseharidus ei ole edukas üheski riigi, kus tööandjad aktiivselt ei osale kutsehariduse kujundamises. Tamsari sõnul peab meie tööandjate panus kutseharidusse suurenema.

„Eelkõige tähendab see dialoogi kooliga – osalemist õppekavade koostamises, praktikabaasiks olemist, jooksvat nõustamist. Tööandjate osalemine kutsekoolide nõunike kogudes saab olla ja peabki olema tegelik ja sisuline, mitte pelgalt formaalne. Seejuures peavad tööandjad suutma silmas pidada kogu sektori, mitte vaid enda spetsiifilisi vajadusi,” lisas ta.

Tööandjate praktikaga seotud konkursid, nii parima praktikakoha kui ka parima praktikandi valimiseks, on näidanud, kui palju on kutsekoolides sihiteadlikke, julgeid ja töökaid noori inimesi, kes teavad, mida nad tahavad ja on valmis selleks vaeva nägema. Nii tööandjate kui ka riigi kohus on kutseharidussüsteemi arendada atraktiivsemaks ja praktilisemaks, et me ei petaks noorte lootusi saada heaks spetsialistiks, kellele on tagatud huvitavja tasuv töö.

„Meid siin Maarjamaal pole palju. Seetõttu on eriti oluline vaadata üle, keda me Eestis koolitame, mis ameteid õpetame. Teadlastest ja arendajatest ei piisa, kui ei ole neid, kes oma töös kasutavad nii pead kui ka käsi, saavad hakkama tänapäevaste tehnoloogiatega ning on valmis end pidevalt täiendama,” ütles Tamsar. „Just sellised hinnatud ja ka hästi tasustatud spetsialistid peavad aga tulema just kutsekoolidest.”

Milline peab olema kutsehariduskeskus

Mis imeasi see hea haridus siis õieti peaks olema? Lihtsalt öeldes annab hea haridus vajalikud teadmised ja oskused ning valmistab noore inimese ette muutuvas maailmas hakkama saamiseks. Selle jaoks peavad aga kutsehariduskeskused Tamsari sõnul enam spetsialiseeruma.

„Kutsekool ei ole lihtsalt ametikool, vaid kompetentsikeskus, kus on tänapäevane sisseseade, väga head õpetajad, tihe koostöö tööandjatega ja ka ülikoolidega. Sama eriala jaoks mitmete sarnaste keskuste pidamiseks ei jätku meil raha ega ka inimesi,” lisas Tamsar ja rõhutas, et kvaliteeti tuleb eelistada kättesaadavusele – kutsehariduskeskus ei tohi olla eeskätt kohaliku sotsiaalse tugivõrgustiku osa, selleks on teised meetmed.

„Vastasel juhul me petame mitte ainult oma tööandjaid, me petame oma noori. Noori, kes võiksid olla tööturul väga hinnatud ja korralikult tasustatud spetsialistid, aga lepivad hoopis muuga,” lisas ta.

SA Kutsekoda juhatuse liige Tiia Randina rõhutas oma ettekandes, et kutseharidus ja kutsehariduskeskused peavad ulatuslike tehnoloogiliste muudatustega kaasas käima, sest tööandjate vajadused muutuvad ja sellega koos ka töö. Kui 2017. aastal oli 37% elualadel vaja häid tehnoloogilisi oskusi, siis aastal 2030 on see eeldus juba ligi pooltel töökohtadel.

„Noorte ootused õppimise ja töö tähendusele ja korraldusele on juba muutunud,” lausus Randma. „Uued teadmised on nende jaoks ühe kliki kaugusel. Kui veebis on lihtne leida maailma mainekate koolide tasuta kursusi, näiteks juhised konkreetse programmeerimiskeele õppimiseks, võib koolipingis teoreetiliste käsitluste pähe ajamine tunduda aja raiskamisena. Ja nii noored hääletavadki jalgadega – õpingute katkestamise probleemi toovad välja kõik uuritud OSKA valdkonnad.”

Noored tahavad rohkem praktikat

Konverentsil oli palju juttu praktikast ja praktilisest tööst. Nii tööandjate kui ka teiste organisatsioonide läbi viidud arvamusuuringutes on noored avaldanud, et vajavad senisest oluliselt enam võimalust õpingute raames antavaid teadmisi praktiliselt läbi proovida.

Selle üks eeldus on, et ka õpetajad hoiavad end praktilise töömaailma arengutega ja uute tehnoloogiatega kursis. Paljud tööandjad pakuvad meelsasti õpetajatele võimalust mõned nädalad või ka pikemalt ettevõttes stažeeridaja nõnda end täiendada. Õpetajad näevad ka takistusi: kes teeb ära minu töö? Kuidas ma rahaliselt toime tulen? Tamsari sõnul tuleb õpetajate stažeerimiseks luua toimiv süsteem, mis innustaks õpetajaid seda kasutama.

„Oluliselt enam tasub toetada õppurite ja ka õpetajate praktikat piiri taga,” lisas Tamsar. „Võimalused välismaiseks praktikaks on olemas, ent seda võimalust innustatakse vähe kasutama. Põhjus on lihtne ja arusaadav hirm – äkki nad ei tulegi tagasi. Kuid seda kartes jätame end ilma rahvusvahelise kogemuse ja kontaktidega spetsialistidest.”

Eestiski võidab järjest enam populaarsust tö ökohapõhine õpe, millel on praktiline osakaal suurem – lõviosa õppest toimubki ettevõttes kohapeal. Konverentsil tutvustasid Soomes toimivat kutseharidussüsteemi Soome Tööstuse Keskliidu hariduspoliitika nõunik Mirja Hannulaja Soome riikliku haridusagentuuri haridusnõunik Mika Saarinen.

Kutseharidus on mõeldud nii noortele kui ka täiskasvanutele, töötajatele ja töötutele, uut karjääri otsivatele spetsialistidele, aga ka kutsekvalifikatsioonita isikutele, seda pakutakse kas asutustes või praktikapõhiselt. Igal aastal õpib Soomes kutseharidussüsteemis ligi 280 000 inimest.

„Igale kutsehariduse programmis osalevale õppurile lähenetakse individuaalselt ja tema vajadusi arvestades – talle koostatakse personaalne pädevuste arendamise kava ja tal on oma õppeteekond ja õppeperiood ehk iga õppur jõuab edasi paindlikult ja talle sobiva tempoga. Samamoodi individuaalselt vaadatakse ka konkreetse tööandja vajadusi ja võimalusi,” rääkis Hannula.

„Soomes suhtuvad õppurid kutseharidusse hästi, süsteem on omaks võetud,” lisas Saarinen. „Ka üldsuse seisukoht kutsehariduse suhtes on hea – kümnest soomlasest üheksa arvab, et kutseharidus pakub kvaliteetset ja tööelule orienteeritud õpet.” Hea maine taga on ka tegelikud tulemused – 2015. aasta seisuga oli 65% lõpetanutest aasta pärast lõpetamist endale töökoha leidnud.

Autor: Anneli Entson