Avaleht

Karukäpa talu: suurim kasu on uued kontaktid

Pärnumaal Sauga vallas asuva marjatalu perenaine Reet Karukäpp otsis esmalt oma tallu kaasosanikku, kuid hakkas hoopis pakkuma praktikakohti. Majanduslikult praktikandid kasu ei too, kuid see polegi eesmärk.
 
„Minu kunagine pakkumine mitu aastat tagasi kasvas välja soovist leida marjakasvatushuviline inimene,kes oleks valmis mulle kaasosanikuks tulema,” meenutab Reet Karukäpp. Sellistinimest pole ta senini leidnud, küll aga terve rea tragisid praktikante.
 
Karukäpp tõdeb, et praktikantide võtmine talule suurtmajanduslikku kasu ei too, kuid ega ta seda taotlenudki. „Üks väärtus, mida ma ka oma praktikantidele rõhutan, on uued kontaktid, nii minul nendega kui ka neilomavahel,” räägib perenaine. „Minu praktikandid on täiskasvanud, enamasti töötavad pereinimesed. Paljud on juba vanaema staatuses. Seda tuleb mul kui juhendajal arvesse võtta paindlikuma praktikagraafiku koostamisel.” Seega ei saa väga täpseid plaane ja töögraafikuid teha, mis muudab töökorralduse keerulisemaks. Aga seda peab Reet Karukäpp paratamatuseks. Lisaks teevad marjakasvatustalus tööplaanidesse ja graafikutesse oma korrektuuri ka ilmaolud.
 
Aednikuõpilaste paradiis 
Esimesed praktikandid tulid tallu 2013. aastal ja sellest ajast on igal aastal olnud praktikal neli kuni kuus inimest ühe- või paarikaupa. Karukäpa talu praktikandid õpivad aastasel nooremaedniku õppe erialal Pärnu Kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuses. Kui tallu saabub uus praktikant, püüab perenaine kõigepealt kindlaks teha, miks inimene üldse läks seda eriala õppima. Ja milline tähtsus on tema huvide hulgas marjakasvatusel. Siis püüab ta keskenduda just sellele. Samuti on praktikantide käsutuses taluerialane raamatukogu.
 
Praktikandid on lõiganud pistoksi, valmistanud maad ette ja pannud pistoksi maha. Nad on rohinud, niitnud reavahesid murutraktori ja trimmeriga, teinud sõstraistanduse harvendus- ja noorenduslõikust. On istutanud põõsaid, korjanud saaki, tutvunud töökorraldusega saagikoristuse ajal ja marjade töötlemisega mahlaks ja siirupiks. Perenaine on tutvustanud praktikantidele taimehaigusi ja -kahjureid, üheskoos on nad määranud umbrohtusid. On tehtud muidki töid, mis talus ette tulevad. Ainult umbrohu pritsimist on perenaine otsustanud praktikantidel mitte teha lasta.
 
Mida soovitada teistelepraktikapakkujatele?
„Ehk olulisim ongi teada saada, mis praktikanti tegelikult huvitab. Mis on tema eesmärk,” ütleb Reet Karukäpp.

Autor: Vivika Veski

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe lisalehes “Praktika ja Õpipoisiõpe”. Lisalehe ilmumist rahastasid Euroopa Sotsiaalfond, Haridus- ja Teadusministeerium ja Eesti Tööandjate Keskliit.

Liitu tööandjate uudiskirjaga

Uudiskiri jõuab teie postkasti üks kord kuus.

"(kohustuslik)" indicates required fields