Kai Realo: kui sa ei paindu, siis sind murtakse

“Aastaid tagasi võis tööturul seda öelda töötajate vaatenurgast. Autoritaarne juhtimisstiil oli tollal tavaline, tööohutusega tegelemine alles lapsekingades ning tormilise majanduskasvu aastatel tuli paljudes sektorites tööd rabada ka ohtrate ületundide abil. Usun, et keskealised veel mäletavad seda aega, kus kontorist tööpäeva lõpul lahkumine oli selgelt taunitav.Üldine tava nägi ette, et kõik jätkavad tööd ka siis, kui lepingujärgsed tunnid on läbi,” kirjutab Kaupmeeste Liidu juhatuse liige ja Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo Äripäeva arvamusloos.

Nii uskumatult, kui see hetkel mõne inimese jaoks ka ei kõla, on kohad vahetunud. Mitmel eri põhjusel, ennekõike aga tööjõupuuduse ja põlvkondade vahetumise tõttu on Eestis nö jäme ots töötajate käes.

Jah – hetkel tõesti  on olukord,  kus koroonaviiruse tõttu on töötus kasvanud ja inimesi turismi ning toitlustuse valdkonnas tööta jäänud. Kuid nii enne pandeemiat kui ka selle ajal on Eesti tööjõuturul endiselt puudu nii oma ala spetsialistidest kui ka lihtsalt oma tööd südamega tegevatest inimestest. Ja kui nõudlus on suurem kui pakkumine, saab töötaja esitada ka oma tingimusi.

Osaliselt tänu aasta kodukontoris töötamisele on paindlikud töövormid muutunud normiks. Seda loomulikult ennekõike ametikohtadel, kus seda võimaldada saab. Samas ootavad rohkem vabadust ja võimalusi ka need töötajad, kes töö tegemiseks peavad füüsiliselt töökohal olema. Nende ootused on seotud nii neile sobivama töö ja eraelu tasakaalustamisega kui ka tööülesannete vaheldusrikkusega. Harvad pole juhud, kus inimene töötab korraga 2-3 tööandja juures, tehes tihti ka väga erineva iseloomuga töid.

Tänane töölepingu seadusandlus ei võimalda palju paindlikkust, seda just tööaja suhtes. Lepingus kirja pandud normtöötunnid on kohustuseks mõlemale poolele – tööandja peab tagama töö ettenähtud aja jooksul ja töötaja peab tagama, et ta on valmis töötama lepingus toodud tundide ulatuses. Reaalses elus on selline jäikus kaasa toonud nii võlaõiguslike tööettevõtu lepingute kasvu ning ka selle, et mõnes ettevõttes muudetakse töötajaga töölepingut seal toodud koormuse tõttu iga kuu.

See oli ka peamiseks tõukeks, miks Kaupmeeste Liidu ja Tööandjate Keskliidu eestvedamisel alustati Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Kaubandustöötajate Ametiühinguga läbirääkimisi töölepingu seadusesse paindlikkuse lisamiseks. Arutelud olid põhjalikud ja  intensiivsed, sest valdkonniti on töötajate esindajate arusaamad töövõtjate ootustest ja vajadustest väga erinevad. Tänu kõigi osapoolte kompromissidele ning Sotsiaalministeeriumi toele jõuti lõpuks ajaloolisele hea tahte kokkuleppele – kahe ja poole aasta jooksul testitakse kaubandussektoris muutuvtundidega töölepingut, mis annab nii töötajatele kui tööandjatele võimaluse olla natukene paindlikum töölepingus kokkulepitud töötundide osas.

Kui endiselt läheb lepingusse kirja vastastikku kokkulepitud töökoormus, siis on mõlema osapoole kokkuleppel ning ilma koormava bürokraatiata võimalik teha täiendavalt töötunde, mis saavad tasustatud samadel alustel kui töölepingus kokkulepitud.

Paindlikkus töösuhetes on tulnud, et jääda. Ja mitte alati tööandja survel – kodukontorid, hägus tööaeg ja töötamine siis, kui selleks on aeg või vajadus – need kõik on tulnud meie ellu ennekõike töötajate soovil. Tööandjatena peame olema paindlikud ning kuna see on täiesti uus trend tööjõuturul, siis on kindlasti nii mõnedki vanakooli juhid murdumise äärel. Aga nagu öeldud, kui sa ei paindu, siis sind murtakse.

Foto. Egert Kamenik/Tööandjate Keskliidu erakogu