Tuleviku tervishoid on väärtuspõhine ja inimkeskne

2020 ja 2021 jäävad pandeemia tõttu ajalukku kui märgilised aastad. Tänu akadeemilise ja erasektori koostööle on vähem kui aastaga toodud kasutusse vaktsiinid, mis on siiani ainus toimiv lahendus kriisi leevendamisel. Paraku tuleb veel pikalt tegeleda koroonast tingitud tagajärgedega tervishoiule, inimeste tervisele, haridusele ja majandusele.

Kriis on aga toonud kaasa ka selle, et kogu ravimite ja meditsiini valdkonna vastu on tekkinud tohutu huvi ja teadmised sellest on kasvanud, ning see on tore. Mida teadlikumad oleme oma terviseseisundist, mida enam huvitume selle hoidmisest ja parandamisest, seda suuremat väärtust saab luua tervishoiusüsteem. Usun, et nii mõnigi haige hakkab tulevikus enam uurima, millised on ravimi võimalikud kõrvaltoimed ning milliseid ravimeid koos kasutada pole tark, ja seda ka käsimüügist saadavate ravimite puhul.

Ühtegi kriisi ei tohi lasta raisku minna. On oluline, millise tervishoiu suudame luua pärast viiruse SARS-CoV-2 leebumist. Fookust muutvaks visiooniks peaks olema väärtuspõhine tervishoid ja selle sees inimkeskne lähenemine. Mida see tähendab?

Väärtuspõhine ja inimkeskne tervishoid vastandub suuresti seni toimivale teenuspõhisele süsteemile, seades keskmesse patsiendi ja tema vajadused, mitte tervishoiuteenuse pakkuja ja rahastamismudeli.

Patsiendi mugavuse tähtsus

Inimkeskses tervishoius on väga suur roll ravimite abil loodaval innovatsioonil. Näiteks võimaldavad ravimid ja uued ravimvormid tublisti kokku hoida ressurssi haiglas, samuti kulutusi, mida patsiendid teevad ravimi kättesaamiseks, aga ka arsti ja patsiendi aega ning visiitide arvu. Ainuüksi sellega, et haiglas meditsiinitöötaja tehtava süsti asemel on võimalik teha kodus ise nahaalune süst või kasutada tablettravi.

Praegu peab mitme haiguse korral sõitma maakonnast 15 minutiks tippkeskusesse, et süsti saada, sest haiglate rahastamine ei võimalda seda kodulähedases haiglas, rääkimata koduõest. Ravisektoris juba käib võidujooks patsiendisõbralike lahenduste väljatöötamisel. Oluline on, et ka tervishoiusüsteem laiemalt hakkaks lähtuma patsiendisõbralikest põhimõtetest.

Sageli pannakse pahaks, et innovaatilisus üksiklahendusena on kallim kui kasutusel olev lahendus. «Kallis» ja «odav» on aga suhtelised mõisted. Praegused kulutõhusust hindavad metoodikad ei arvesta patsiendikeskse lähenemisega ega ravimi manustamisega kaudselt seotud kuludega: näiteks haige sõidutamisega teise linna lähedase poolt või töölt puudutud ajaga. Patsiendi mugavus tähendab aga sageli ka tema hõlpsamat nõustumist raviga, seeläbi paremat elukvaliteeti ja suuremat panustamist ühiskonda. Möönan, et seda kõike arvudesse panna võib olla keeruline, kuid mõtteviisina on see märkimisväärne suunamuutus, kui mõista, et lisaks kulutõhususele on ravimil ka teisi väärtusi.

Riikide tervisekindlustuste rahastatavad ravisüsteemid, sealhulgas ka Eesti haigekassasüsteem, võimaldavad mõõta teenuspõhist rahastamist ja selle efektiivsust, kuid jätavad arvestamata muud väärtused. Kahjuks toob teenuspõhine efektiivsuse mõõtmine kaasa ka stiimuli kulutada rohkem, sest kasulikum on vahetada väikese kahjustusega puusaliigest operatsioonil kui mõõta patsiendi rahulolu valutaseme või oma igapäevaeluga hakkama saamisel. On aeg mõtestada ümber see, kuidas meditsiini kvaliteeti hinnata, ja hakata mõõtma selle tulemusi.

Ravimitööstuse arengusuunad

Üks ravimiarenduse suundi on patsiendisõbralikumad ravimivormid. Näiteks et haige saaks ravimeid manustada võimalikult lihtsalt, vajamata väljaõppinud meditsiinitöötaja abi. Et mitme tableti asemel saaks piirduda ühega, pannakse ravimisse kokku mitu toimeainet. Laste ravimite puhul arvestatakse väikeste patsientide võimetust neelata suuri ja kibedaid pille, sestap luuakse neile suspensioon ehk vedel ravimvorm.

Meditsiiniõpikuid ümber kirjutav arendus on kindlasti personaalmeditsiini areng. Ravimid muutuvad järjest täpsemaks ja väiksematele patsiendigruppidele kasu toovamaks. See aga omakorda eeldab, et ka diagnostika muutub keerukamaks. Juba praegu saab vähigenoomi täissekveneerimise alusel leida, millist standardset ravi konkreetsele patsiendile ei ole mõtet teha, sest selle haige vähil puuduvad vastavad geenimarkerid. Nüüdisaegne ravimiarendus peab käima ühte jalga diagnostika arendusega.

Veelgi enam – ravimisektorist hakkavad tulema ka digitaalsed lahendused haigusseisundite jälgimiseks. Kui praegu on harjutud nutikelladega, mis mõõdavad pulssi ja loevad samme, siis tulevikus muutuvad meditsiiniseadmete ja ravimifirmade piirid hägusaks, sest valmivad terviklahendused patsiendi heaolu nimel. Näiteks mobiilirakenduse arendus, mis aitab jälgida inimest nii aktiivses kui ka passiivses olekus, eesmärgiga saada objektiveeritud ja võrreldavaid teadmisi hulgiskleroosi mõjust ajule, liikumisele ja kogu kehale. Seesuguste rakenduste elluviimine on midagi enamat kui idufirmade lähenemine ja vajab sarnaselt vaktsiinide väljatöötamisega tõenduspõhisest ja kontrollitud lähenemist.

Eesti võimalus olla teerajaja

Eesti on koroonanäitajate poolest Euroopas esimeste hulgas, aga see ei ole ainuke «edetabel», kus riik silma paistab. Kahjuks oleme ka ravimiinnovatsiooni ehk uute ravimite kättesaadavuse poolest Euroopas viimase viie seas. Põhjuseid on mitu.

Ravimitootjate liit on teinud ettepanekuid, kuidas olukorda parandada: näiteks tuleks ravimi tootjale anda võimalus esitada taotlus haigekassale ravimi hüvitamiseks haiglates. Praegu saavad seda teha vaid arstide erialaseltsid. Samuti tuleks muuta uute ravimite rahastamise otsustamisel kasutatav kulutõhususe piirmäär paindlikumaks, võttes arvesse ka haiguse raskusastet.

Ravimid muutuvad järjest täpsemaks, sestap tasuks üle vaadata kogu uute ravimite Eestisse jõudmise protsess. Kuigi seadus lubab algatada soodustustaotluse protsessi ka arstidel ja haigekassal, lasub suurim vastutus ikkagi ravimitootjal. Paraku on Eesti väike ning võib juhtuda, et tootjal kaob huvi üksikute haigete jaoks mahukaid soodustaotlusi teha; eriti kurb on, kui tootja lahkub Eestist. Kindlasti on võimalik muuta ravimite rahastamise üle otsustamist vähem bürokraatlikuks ja enam haigete vajadusi arvestavaks.

Muutma peab ka rahastamismudeleid, milleks Eestil on head eeldused: iga inimese terviseandmete olemasolu digitaalsel kujul annab võimaluse tervisetulemit mõõta. Hea meel on, et haigekassa mõtleb samas suunas, ning see on üks osa väärtuspõhisest tervishoiusüsteemist. Ravimid on siin osa tervenemisprotsessist, mille tulemusi tuleb mõõta haige kasust lähtudes.

Kuigi koroona võtab praegu kogu tähelepanu, ei tohi unustada ka teisi haigusi ja uurimisvaldkondi. Kuhugi pole kadunud vähktõbi ja teised rasked kroonilised haigused. Koroonaaja õppetundide suurim väärtus on teadmisel, et avaliku ja erasektori koostöö loovad ühiskonda muutvaid lahendusi. Just väike, kiire ja kohanemisvõimeline Eesti saab olla eeskujuks inimkeskse tervishoiu arendamisel.